Aktuaalne

ERSO juubelihooaja lõpetas Neeme Järvi koos Kalle Randaluga

Sirje Vihma-Normet, Eesti Elu

11. mai 2012

ERSO 85. a juubelile pühendatud hooaja lõppkontsert oli 4. mail Estonia kontserdisaalis. Seda muusika-aastat võiks nimetada Neeme Järvi hooajaks, sest koostöös külalisdirigentide Olari Eltsi ja Paavo Järvi ning ERSO direktori Kadri Taliga on tegijad suutnud läbi viia suurejoonelise plaani: esitada sügavat muusikaklassikat ja seda ainult täismajadele. Ilma Neeme Järvi kaasalöömiseta poleks seda ilmselt suudetud. 

Neeme Järvi muusikuteest võiks teha mängufilmi – selles on nii efektseid loomingulisi võite kui ka sügavat dramatismi nagu eesti rahva ajalooski. Kui Järvi tudengina esimest korda ERSO ees seisis, ei osanud ta ilmselt aimata, kui kirglikuks tema vahekord Eesti esindusorkestriga kujuneb. 55 aasta jooksul on toimunud uskumatuid „seiklusi”. Venemaa suurest karjäärist loobunud, tuli ta pärast Peterburi (tollal Leningradi) konservatooriumi lõpetamist Eestisse ja temast sai juba 26 aastaselt ERSO peadirigent. Konkursivõit rahvusvahelisel dirigentide konkursil Itaalias tegi temast lausa rahvuskangelase.

ERSOt dirigeeris Neeme Järvi vene esindussaalides Peterburis ja Moskvas ja seda ikka vaid täissaalidele. ERSO välismaale viimine oli tollal aga võimatu. Välismaal dirigeeris Neeme Järvi vene esindusorkestreid ja sedagi tihti asendusdirigendina.

Aastail 1963-1979 olid Neeme Järvi ja ERSO nimed nagu „kokku laulatatud”. Ja siis saabus sensatsiooniline teade – Järvi lahkub kogu perega N. Liidust. See oli aga tollastes kaanonites „kodumaa reetmine”. Kodumaaks oli punane hiigelimpeerium, mida eestlased ei saanud kuidagi kodumaaks nimetada. Eestlased laulsid ikka isade maast – mu isamaa on minu arm.

Koos Arvo Pärdi perekonnaga õnnestus Järvidel 1980. a hetkeks avanenud „raudse eesriide” vahelt läbi lipsata. Sellest alates püüti Neeme Järvi nime meie muusikaajaloost ära kustutada. See võttis kohati koomilise varjundi, sest näiteks suur osa Eesti raadio lindistustest oli ERSO lindistanud koos Järviga. Et muusika üldse Eesti raadioeetrist ei kaoks, esines tollal ERSO ilma dirigendita.
Diktor ütles lihtsalt, et esineb Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Kõik muidugi teadsid ütlematagi, kes oli dirigent.

Neeme Järvi tagasitulek kujunes triumfiks – 1989. a esines ta kodupubliku ees koos Göteborgi orkestriga. Lisaväärtuseks oli see, et kuulajate seas istus eesti laste suur lemmik, kirjanik Astrid Lindgren koos oma raamatute illustraatori, eestlannast kunstniku Ilon Wiklandiga.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on Järvi ikka paar korda aastas ERSO ees seisnud ja mis veelgi olulisem – Pärnus pandi käima Neeme Järvi nimelised meistrikursused, kuhu tulid noored dirigendid kogu maailmast. Nendest meistrikursustest on välja kasvanud Järvi Suvefestival, mis sel suvel, maestro 75. sünnipäeva-aastal, tuleb kokku juba teist korda.

Neeme Järvi kutsumine ERSO peadirigendiks orkestri juubelihooajaks toimus lausa rahvusvaheliseks paisunud skandaali foonil. Tundub, et saatus ei tahtnud, et Järvi saaks oma armsa orkestri kunstiliseks juhiks vaikselt ja „nähtamatult” – skandaalid tõstsid Järvi ajalehtede esikaantele ja nii mõjus kogu afäär pigem eelreklaamina. Nüüd teadsid mitte-muusikudki, et ERSO saab 85 aastaseks ja peadirigendiks on palutud Neeme Järvi.

Järvi juhatatud hooaja ava- ja lõppkontsert kujunesid palju tähendusrikkamaks kui tavakontserdid. Püsti seistes aplodeeris publik meie rahvuslikkuse ühele sümbolile, heas vormis ERSO-le ja Neeme Järvile, kes lõppkokkuvõttes ikkagi „tuli, nägi ja võitis!”.

Lõppkontserdil soleerinud Kalle Randalu muusikutee on samuti väga efektne. 1982. a võitis ta rahvusvahelisel Tšaikovski nim pianistide konkursil laureaaditiitli. See oli nõukogude ajal väga suur saavutus – seda konkurssi teati ka lääneriikides hästi, sest selle esimeseks võitjaks pärjati legendaarne ameerika pianist Van Cliburn.

Kuna okupeeritud Eestis elades oli võimatu teha rahvusvahelist karjääri, emigreerus Randalugi 1988. a Lääne-Saksamaale. Ta on siiani Karlsruhe muusikaülikooli professor ja tegutseb paralleelselt ka sooloartistina. Enne Saksamaale emigreerumist esitas ta koos ERSO uue peadirigendi Peeter Liljega peaaegu kõik Mozarti kontserdid ning Arvo Volmeri käe all kõik viis Beethoveni klaverikontserti.

Neeme Järvi ja Kalle Randalu duett koos ERSOga on unustamatu muusikaelamus. Niisugused hetked on kordumatud, sest suured kunstnikud ei mängi sama teost mitte kunagi ühte moodi. Järvi ja Randalu suutsid ka mittemuusikutele selgeks teha, et interpretatsioonikunst on samuti kõrge kunst, mitte ainult helilooming.

Kuluaarivestlustes räägiti Randalu imelisest klaverikõlast ja Järvi meisterlikust kujundiloomest. On ju Beethoveni 5. klaverikontsert Eesti muusikapublikul lausa peas – seda on esitanud Randalu, Sillamaa, Sten Lassmanni, Väinmaa, Mikalai, Luki ja Reimanni kõrval ka paljud välismaa pianistid. Ometi suutsid Randalu ja Järvi ikka veel üllatada, tuues esile geniaalse helilooja noodiridade vahele peidetud mõtteid ja tundeid.

Teises pooles kõlanud Brahmsi 4. sümfoonia lõpetas samas ka nö Brahmsi-tsükli. Juubelihooajal kõlasid ERSO esituses kõik neli Brahmsi sümfooniat. Neljas sümfoonia on väärikas kokkuvõte kogu Brahmsi loomingule. Samas oli selle esitus lõppkontserdil ka väärikas kokkuvõte ERSO juubelihooajale.

http://www.eestielu.ca/et/kultuur/229-erso-juubelihooaja-lopetas-neeme-jaervi-koos-kalle-randaluga