NEEME JÄRVI: Eesti Rahva Muuseumi asemel vajame uut ooperimaja
07. mai 2012.
Dirigent Neeme Järvi ehitaks Eesti Rahva Muuseumi asemel Tallinna korraliku ooperiteatri. «Riik peaks muusikale rohkem tähelepanu pöörama, sest Eesti näitab maailmale just muusikaga, kes ta on,» leiab Järvi ja lisab, et muusikute korralikud palgad pole mingi luksus.
Tallinnas toimus esimest korda suur Euroopa orkestrite festival, millest võttis osa 700 noorsümfoonikut ja harrastusmuusikut 12 riigist. Nädal tagasi lõppenud suursündmuse patroon, üks meie tuntumaid dirigente Neeme Järvi rääkis Pealinnale antud intervjuus muusikaharrastusest ja Eesti muusikakultuuri tasemest maailmas.
Noorteorkestritega olete te vist palju kokku puutunud, kui tavapärane on aga teile töö muusikutega, kes mängivad klassikalist muusikat hobina põhitöö kõrvalt?
Minu jaoks oli see festival tõesti ebatavaline. Mul pole harrastusmuusikutega kunagi eriti pistmist olnud, ja nüüd järsku see festival. Et siia tuli kokku nii palju inimesi paljudest riikidest, on muidugi suur saavutus. Jüri Ruut Kangur on teinud head tööd. Samas on mul Eesti noorte sümfooniaorkestriga väga hea kontakt, suvel töötame koos Pärnus Järvi festivalil. Kuna olen praegu Eestis, siis miks mitte ka noortega tööd teha.
Päris ilma harrastusmuusikuteta pole siiski vist kulgenud teiegi karjäär, just nendega on ju seotud ka üks teie omapärasem dirigeerimiskogemus?
Tõepoolest, kunagi nõukogude ajal käisin juhatamas Ungari trammijuhtide orkestrit. Naljatades võib öelda, et needsamad trammijuhid esinesid nüüd Tallinnas, kuigi ehk parema tasemega. Toona ma ei teadnud, mis orkester mind ees ootab. Mul tuli nendega esitada Tšaikovskit, aga nad ei saanud viisigi ära mängitud. Samas oli laval 70 inimest, kes kõik andsid oma parima, ja lõpuks saime hakkama.
Kas harrastussümfoonikud erinevad kuidagi elukutselistest mängijatest?
Oleneb, kes neid juhatab. Kui nad peavad viisi ning harmooniad ja muusikatükid on selged, läheb neil mängimine järjest paremaks. Ei ole nad teistmoodi midagi, muusikud on muusikud. Nad annavad endast parima. Peaasi, et inimesed tegelevad muusikaga, mis on üks toredamaid asju maailmas. See, et ka n-ö tavalised inimesed teevad muusikat, mängivad näiteks viiulit ja tahavad õppida raskeid teoseid, on imeasi!
Kunagi oli ka paljudes Eesti väiksemates paikades klassikalist muusikat mängiv orkester, praegu on see nii näiteks Soomes. Kas Eestis võiks harrastajate muusikakultuur taas õitsele puhkeda?
Kunagi olid tõepoolest orkestrid rohkem levinud. Igas paigas oli oma koosseis, kus pooled olid professionaalid ja pooled harrastajad, ja neid kokku nimetati siis suureks sümfooniaorkestriks. Tänapäeval on korralikus sümfooniaorkestris kõik professionaalid. Soome paistab silma kontserdisaalide ehitamisega. Kui hästi nad seal mängivad, on teine küsimus, kuid neil on, kus mängida. Meil on Eesti peale vaid üks kontserdisaal.
Millisel tasemel on Eesti muusikakultuur üldiselt?
Eesti paistab maailmas eriti silma oma professionaalse muusikaga. Me julgeme oma muusikaga alati välja minna ja võita. Meie sümfooniaorkestrid on maailma tasemel. Meie õpilased näitavad väga häid tulemusi nii kodus muusikaakadeemias kui ka välismaal õppides. Samas võiks professionalism olla veelgi kõrgemal tasemel kui praegu. Meie, muusikainimesed, peame selleks armastama muusikat, mida me teeme, kuid suurem rahaline abi riigilt oleks kindlasti väga tähtis. Lisaks rahaabile võiks kultuuriministeerium ja riik üldiselt Eesti muusikale lihtsalt rohkem tähelepanu pöörata, sest muusika on see, millega näitame maailmale, kes me oleme.
Mis on ERSO eripära ja tugevus, milline helipilt võrreldes teiste maailma orkestritega?
ERSO eripära on armsad inimesed, kes tahavad väga mängida ja näidata, kes nad on. Helipilt sõltub kõigil muusikakollektiividel sellest, kes neid juhatab. See võib kõikuda üles-alla ja olla kord nii, kord naa. Helipilt oleneb sellest, mis tükki orkester mängib ja kes mida armastab. Inimestel on alati oma lemmikud, olgu siis klassikaline muusika, Vene muusika, Lääne muusika…
Muusikud õpivad 15-20 aastat, et nõutud tasemele jõuda, ja peavad samas käima Eestis põhitöö kõrvalt kassiiriks või teenima äraelamiseks raha suisa tänaval mängides. Kui suur on probleem, et klassikalise muusika tegijatele ei tule Eestis nigela palga tõttu järelkasvu?
Eesti rahvas ei tohiks rääkida, et miks peabki viiulimängija rohkem palka saama kui trammijuht. See on nõdrameelne jutt. Viiulimängija harjutab nelja-aastasest peale seitse tundi päevas, et saada ehk kunagi heaks muusikuks. Trammijuhtimise õpiks minagi kahe nädalaga ära.
Praeguses olukorras lähevad professionaalsed muusikud välismaale, ja see teeb meile suurt kahju. See, kui nad sinna õppima lähevad, on hea, kuid mis on pärast seda tagasitulemise motiiv? Ei saa ju motiveerida, kui siin ootab ees 6-10 korda väiksem palk kui näiteks Saksamaal. Normaalne palk muusikutele pole mingi luksus. Me oleme Euroopa Liidu liikmed ja palgad peaks olema teiste liikmesriikidega võrdsed.
Millist muusikat on teil kõige põnevam juhatada, kellest heliloojatena lugu peate?
Klassikaline muusika annab üldise hea kooli. Juba Haydn kirjutas 104 sümfooniat. Hiljem tulid Beethoven, siis Brahms, siis Mahler, Bruckner ja kaasaegsed heliloojad. Meie rahvale tuleb tutvustada head sümfoonilist muusikat, paljud asjad on siin mängimata.
Muidugi ei tohi me unustada oma Eesti heliloojaid. Meie riik ja rahvas peaks olema uhked selle üle, et Arvo Pärt on paavsti muusikaline nõunik. Paavst on ju ka muusik, kes klaverit mängib. Mõni aasta tagasi esinesime paavstile koos Arvo Pärdiga.
Millised on teie plaanid seoses ERSO-ga? Pahandasite põhjalikult, kui Laine Jänes ERSO-st nagu teerulliga üle sõitis. Kas nüüd on vaenukirves maha maetud?
Mul ei ole isegi tahtmist rääkida sel teemal, sest sellega ei jõua kuskile. Minu toonane jutt ei olnud mingisugune kapriis. Siiski, esimene asi, mille ma tõmbaks kohe maha, on Eesti Rahva Muuseumi ehitamine. See on üks raharaiskamine. Linnahalli kohale tuleks ehitada korralik kontserdisaal ja ooperiteater. Välismaalastele ei saa näidata, et meil on ooperiteater, sest seda meil ei ole ja pole ka kunagi olnud. Estonia teater on draamateater, muusikutel on piinlik sinna sisse minna. Ma arvan, et riigikogu pole seda veel märganud.