Aktuaalne

Kontserdipeegel: ERSO Joseph Callejaga Helsingi Muusikamajas

8. oktoober 2012. Foto Daily Trippel.

8. oktoober 2012. Foto Daily Trippel.

Toomas Velmet, Sirp

19. oktoober 2012

Ooperigalakontsert: Joseph Calleja, ERSO, dirigent Guiliano Carella 8. X Helsingi Musiikkitalos.
Juba kontserdijärgsel päeval ilmus aadressile bachtrack.com Bela Biancalt ulatuslik arvustus, mille pealkirjas oli esinejate järjekord loomulikult vahetatud, kuid arvan, et meil on kohane just selline pealkiri. Seda enam, et kavas jäid ERSO esitada neli ooperi ava- ja vahemängu ning ulatusliku viiulisoologa Arvo Leiburi esituses Saint-Saënsi sümfooniline poeem „Surmatants” („Danse macabre”).

Helsingi Muusikamaja ei vaja pärast esimest hooaega enam pikemat tutvustamist, aga kindlasti on kaks erinevat asja majast lugemine või majas kuulamine. Väljast on hoone vägagi harilik ja kontrast selles paikneva suure kontserdisaaliga efektne. Visuaalne efekt taandub aga igal juhul audiaalse ees. Huvitav on jälgida saali akustikale antud asjatundjate hinnanguid, kus veelahe eraldab selgelt muusikud ja akustikud. Muusikute hinnang on ülivõrdeis hea, siiski mõnel puhul ka mööndustega, akustikute hinnang aga valdavalt negatiivne ja mõnel juhul isegi ka äärmiselt negatiivne. Palju näinud ja kuulnud tippmuusikud arvavad saali Euroopa nelja parema hulka, näiteks dirigent Jukka-Pekka Saraste nimetab eespool Viini Musikvereini, Amsterdami Concertgebouw’ ja Berliini Filharmoonia saali, kusjuures viimase puhul isegi pisut kaheldes. Ainsa puudusena tunnistavad kõik asjaolu, et need kuulajad, kes istuvad orkestri taga, ei kuule päris hästi solisti. Saraste ütleb ehituse konsultandina isegi, et avastas need kohad seal siis, kui maja juba valmis.

Kui istusin mulle määratud suurepärasele kohale saali „põrandal” T-sektoris (aitäh Kadri Talile), siis on see siin suhteline mõiste. Viinamarjaaedadena tõusvad sektorid on asetatud nii, et need kedagi ei sega ja eesistuja kukal on vaateväljast kadunud. Poolkaares lavale mahub suur sümfooniaorkester kui pilt orkestratsiooniõpikust.

Kontserdi avas ERSO Verdi avamänguga ooperile „Sitsiilia verepulm” Giuliano Carella juhatusel ja mulle said kohe selgeks saali tugevad küljed: äärmiselt selge ja kandev piano ning pehmelt kõlav forte. Bela Bianca oma arvustuses arvab kuulnud olevat teatavat ebatäpsust ansamblis, kuid selle teose avataktid, mis on ansambliliselt täbarad, mängiti igatahes ideaalselt. Samas märgib Bela Bianca, et orkestri sound on veatu ja hästi eristatavate värvidega, millega saab ainult nõus olla. Tuleb nõustuda ka Ralf Gothóni hinnanguga saalile, et akustika on elav ja erakordselt selge ning et see saal tõstab niigi kõrgel tasemel Helsingi raadioorkestri ja linnaorkestri veelgi kõrgemale. Meie ERSO ei saa samuti mingi viguriga sellelt vankrilt maha pudeneda pärast esimest õnnestunud kontserti.

Tegelikult oli tegu siiski maailmakuulsa tenori Joseph Calleja galakontsertiga, mida, nagu öeldud, saatis dirigent Giuliano Carella. Calleja (1978) on parimais tenoriaastates mees, kes on juba kodus maailma olulisemates ooperimajades nagu Viini Riigiooper, Londoni Covent Garden ning Berliini, Frankfurdi jms ooperimajad Euroopas. Ka Ameerika mandril on ta jõudnud Metropolitan Opera, Washingtoni Rahvusooperi, Los Angelese ja paljude teiste oluliste oopermajade lavale. Ta on võitnud 1998. aastal Caruso konkursi Milanos ja saanud 1999. aastal Plácido Domingo konkursil laureaadiks. Alles hiljuti, tänavu septembris, valis Gramaphone ta aasta artistiks. Calleja on pärit Maltalt, tema ideaaliks on Mario Lanza ja tema augustis valminud album kannabki pealkirja „A tribute to Mario Lanza”. Kui orkestrite juures meeldib mulle nende kandvalt kõlav piano, siis tenor „ostab mu ära” laia tämbri ja kandva alumise registriga. Just selline on Calleja hääl ja seda „saateorkestri” tutti peal, kus 55 keelpilli + vajalikud puud ja vased. Maestro Carella kehakeel tundus veidi nurgeline, kuid käed ennetavalt väga täpsed, ja ERSO kuuletus juhistele paindlikult. Calleja esimene väljatulek koosnes aariatest Verdi ooperitest „Maskiball” („For se lasoglia … Ma se m’e forza!”) ja „Macbeth” („O figli … Ah, la paterna mano”). Puccini lõik kavas algas orkestrilt „Nõidade sabatiga” tema esimesest ooperist „Vilid”, millele lisandus kaks Cavaradossi aariat „Toscast” („Recondita armonia” ja „E lucevan le stelle”). „Kui kirkalt säravad tähed” tõstis saalis temperatuuri juba kõrgele ja vaheajale mindi rahulolevalt.

Teist poolt alustas ERSO kahe vahemänguga Mascagni ooperist „Talupoja au” ja Leoncavallo ooperist „Pajatsid” ning siis jätkas Calleja aariatega Mascagni „Talupoja aust” („Mamma, quel vino e generoso”) ja Giuseppe Pietri ooperist „Maristella” („Io conosco un giardino”). Nüüd tehti pööre prantsuse muusika juurde, mille avas orkester Saint-Saënsi poeemiga „Surmatants”, mis on tegelikult viiulisoolo orkestriga. Arvo Leibur oli kõrgel tasemel ning seda ei unustanud ei dirigent ega ka kontserdi nimiesineja, kes ERSO kontsertmeistrit korduvalt tänasid nii pärast tema etteastet kui hiljemgi. Publiku aplauski oli ütlemata soe ja kestev.

Kava lõpuks oli Calleja jätnud Massenet’ muusika, esiteks aaria ooperist „Le Cid” („Ah! Tout est bien fini”) ja kogu kava lõpetuseks nimitegelase aaria („Pourquoi me reveiller”) ooperist „Werther”. Võite ju arvata, et aplausil, braavodel ja lihtsalt huilgamisel polnud lõppu ja püsti tõusnud publik nõudis lisa. Lisasid tuli kolm, millest tundsin kahte, need olid naapoli laul „O, sole mio” ja Augustín Lara „Granada” ning veel midagi Mario Lanza repertuaarist, mida ei õnnestunud tuvastada. Kontsert oli võimas kõigis kolmes komponendis, s.t Muusikamaja, ERSO ja Calleja.

Muide, saal ei olnud pilgeni täis, rõdudel esines üksikuid vabu kohti, kuid piletite hinnaklass oli meie mõistes ikka päris kättesaamatu (hinnakahvel 80–140 eurot). Aga see oli Calleja galaõhtu, mida nii kõrgelt hinnataksegi. Soovitan kõigil, kel võimalik, Helsingi Muusikamajas ära käia – elamus tasub end ära.