Aktuaalne

Mihkel Poll: edu on see, kui kuulaja lahkub kontserdilt elamusega

“Orkestriga esinemine on alati midagi väga uhket ja erilist. Selline tihendatud koostöövõimalus meie esindusorkestriga ning musitseerimisvõimalused väljapaistvate dirigentide Neeme Järvi ja Olari Eltsiga on mulle tõesti suureks auks ja privileegiks.” (Intervjuust Riina Luigele, Postimees, 30.11.2012). Foto: Kaupo Kikkas

“Orkestriga esinemine on alati midagi väga uhket ja erilist. Selline tihendatud koostöövõimalus meie esindusorkestriga ning musitseerimisvõimalused väljapaistvate dirigentide Neeme Järvi ja Olari Eltsiga on mulle tõesti suureks auks ja privileegiks.” (Intervjuust Riina Luigele, Postimees, 30.11.2012). Foto: Kaupo Kikkas

Riina Luik, Postimees

30. november 2012

Äsja koos ERSOga Peterburis suurepärase debüüdi teinud pianist Mihkel Poll on tõusmas Eesti üheks säravaimaks nooreks interpreediks ning seda kinnitab ka tema nimetamine meie esindusorkestri tänavuse hooaja resideerivaks solistiks. Polli teed suurde muusikamaailma on aidanud sillutada silmapaistvad kohad nii kodumaistel kui rahvusvahelistel pianistide konkurssidel ning neile järgnenud koostööpakkumised paljude erinevate orkestritega ja soolokontserdid mitmel pool maailmas. Vaieldamatult on Poll muusikuna andekas, kuid sellest jääks töökuseta ja pühendumuseta väheks. Nii nagu jääks väheks ka tehnilisest meisterlikkusest, kui sellega ei kaasneks muusika ja iseenda muusikas olemise mõtte sügavamat läbitunnetamist. Pollil on vaatamata noorusele kõik need vajalikud eeldused ja omadused olemas, ning see juba tähendab midagi…  

 Sinu tänavune hooaeg on paljustki mõjutatud sellest, et sind valiti ERSO resideerivaks artistiks. Mida see sinu jaoks eelkõige tähendab?

Orkestriga esinemine on alati midagi väga uhket ja erilist. Selline tihendatud koostöövõimalus meie esindusorkestriga ning musitseerimisvõimalused väljapaistvate dirigentide Neeme Järvi ja Olari Eltsiga on mulle tõesti suureks auks ja privileegiks. Sel hooajal on meil ERSOga kavas kolm projekti, mille käigus esitame Eesti heliloojate Artur Lemba, Helena Tulve ja Eduard Tubina klaverikontserte. Neist esimese raames toimub kaks kontserti: üks Tallinnas, teine homme (intervjuu on tehtud päev enne kontserti 23. novembril – autor) Peterburis.

Kuigi Peterburi  Filharmoonia Suures saalis teed sa oma suure kontserdidebüüdi, pole see linn sulle muusikalises mõttes siiski päris võõras…. 

Jah, sest kui olla täiesti täpne, oli minu esimene ülesastumine Peterburis kümme aastat tagasi, mil me koos teiste Maigi Pakri klaveriõpilastega ühes siinses muuseumis  kontserdi andsime. Filharmoonia Suures saalis esinen esmakordselt.   

Õpetajatest rääkides – kelle suunas sa täna, nüüd juba professionaalse  muusikuna, oma kõige suurema kummarduse teeksid?

Esiteks oma perekonnale ja lähedastele, sest nagu õigesti öeldakse, kõik algab kodust. See toetus ja igakülgne abi on minu jaoks olnud midagi täiesti enesestmõistetavat, kuid mida edasi, seda erakordsem see tegelikult tundub. Ja loomulikult kõigile oma õpetajatele: Helve Kuuskmannile, Maigi Pakrile, prof. Ivari Iljale ja prof. Ronan O´Horale Londonis. Ivari Ilja, kelle juures Muusikaakadeemia doktorantuuris jätkan õpinguid praegugi, on kindlasti inimene, kes on mind kõige rohkem mõjutanud ja  tema juures õppimine on mulle tohutu privileeg. Paljuski just tänu temale olen ma muusikuna täna see, kes ma olen. Loomingulised protsessid, nende analüüsimine ning kujundamine on midagi sügavalt isiklikku ning habrast, töö selles vallas eeldab õpilase ja õpetaja suhtes suurt usaldust ning mõistmist. Mul on siinkohal tõesti väga vedanud.

Kuidas üldse jõuda selleni, et noort muusikut mitte ainult tähele ei pandaks, vaid tõepoolest ka esinema kutsutaks ja saabuks see nö õnnis hetk – rahvusvaheline läbimurre? 

Ühtset eduvalemit kindlasti pole. Palju võib sõltuda juhusest – kellele, kus ja mis kontekstis juhtud silma jääma. Positiivseteks impulssideks võivad osutuda nii konkursid kui edukad kontserdid. Esinemised orkestritega on alati tähelepanu pälvivad sündmused. Oluline on siiski hoida fookus eelkõige loomingulistel küsimustel, mõtestada enda jaoks kunsti ja muusikaga seonduvat, harjutada, süveneda. Muusikuameti tõeline väärtus peitub ikkagi selles ning edu ja tunnustus, nii nagu mina nendest aru saan, saab võrsuda siiski vaid kunstiküpsuse ja loomingulise sügavuse pinnalt.

Kuidas suhestuvad sinu jaoks üldse kategooriad: karjäär-edu-olelusvõitlus-rahulolu?

Kui räägime karjäärist, siis on esmatähtis, et sul on kontserte ja sa suudad ennast sellega ära elatada. Või kui sind kutsutakse mõne orkestri ette, või kutsub mõni dirigent – need on märgid, et sind võetakse tõsiselt, et oled kellelegi silma jäänud. Olen väga õnnelik, et mind on toetatud ja usaldatud – ilma selleta on noorel muusikul väga raske. Maailmas on kahtlemata väga palju väljapaistvaid interpreete. Olelusvõitlusele keskendumise asemel võiks pigem otsida kaasmuusikutelt inspiratsiooni ning innustust ise pidevalt areneda. Maailm ei ole õiglane paik, igaüks meist vääriks rohkem kui tal on. Kui sellele liigselt fokusseeruda on kerge kibestuda ning jääda ilma rõõmust olemasoleva üle. Ja kui sa laval oled, ei aita sind teadmine, et konkurents on tihe, karvavõrdki!

Muusiku elukutse väärtus on ju tegelikult milleski muus kui materiaalses: sellega on mõtet tegeleda ainult siis, kui rõõm muusikast kaalub üles stressi, ebakindluse ja muud mured, mis elukutsega kaasas käivad. Kunstiga tegelemise üks suuri privileege on võimalus luua oma maailm, oma universum,  täites selle positiivse ning emotsionaalselt rikastavaga, sellega, mis kunstiga tegeledes inimesele avaneb. See protsess annab tõelise rõõmu ning hea enesetunde, olleski  omamoodi eesmärgiks iseeneses. Edu mõte tuleb eelkõige iseenda jaoks lahti mõtestada: edu pole mitte see, kui edukas sa väliselt oled või kui palju raha sul on, vaid et kui keegi tuleb su kontserdile, siis kas ta lahkub sealt elamusega. Olen isegi sattunud interpreetide kontserdile, kes on küll väga kuulsad, kuid kelle puhul võid tõdeda, et jah, tase oli küll väga kõrge, kuid midagi väga olulist jäi siiski puudu. Teine kord aga satud kontserdile, kus esineja ei ole pooltki nii nimekas, kuid saad suurepärase elamuse – mis siis parem versioon on, tekib küsimus? Igasugune edu on ju tore, kuid kunsti puhul ainult välisest kindlasti ei piisa.

Kui tihti sul endal laval olles seda tunnet ette on tulnud, mil tajud et oled musitseerides õnnelik?

See õnnelik-olemise-tunne on üldisem, kuigi sellised hetked võivad olla seotud ka konkreetse etteastega, näiteks hetked laval, tihti just pausid muusikas, mil tunned, et publik sind tõepoolest kuulab. Sellisest intensiivsest kergendatud õnnetundest saab rääkida tavaliselt pärast hästi läinud kontserti. Kuid minu jaoks on õnn üldse muusikaga tegeleda, olla kontaktis selle lõputult avastamisrõõmu ja süvitsiminekut võimaldavate vaimsete väärtustega. Kui rääkida elu või maailma tunnetamisest, siis muusika oma seletamatuses on selleks võib-olla kõige parem võti. Olen õnnelik inimene, et mul on privileeg igapäevaselt neid väärtusi kogeda. 

Kuidas selles vaimses maailmas jalad maas hoida?

Klaverimängijal on jalad alati maas, täpsemalt pedaalidel. (Naerab) Näiteks kui sa lavale lähed ja piisavalt harjutanud ei ole, siis tunned seda koheselt. Üldiselt arvan, et kontakt reaalse eluga, elust arusaamine ning selle tunnetamine aitab kaasa ka kunsti mõistmisele. Sest kunst on ju oma olemuselt tegelikult elunähtuste omalaadne peegeldus. 

Millal sa endalt viimati küsisid: kas ja kui kõrgele oma sihte muusikas sead?

Mul pole kunagi olnud tõsiseid kõhklusi või plaane tegeleda millegi  muu kui  muusikaga. Klaverit hakkasin õppima 6-aastaselt ja juba suhteliselt varakult  tahtsin saada pianistiks. Võib-olla oli oma osa selles ka geenides. (Isa Siim Poll on pianist ja Georg Otsa nim Tallinna Muusikakooli klaveriosakonna õppejõud; ema Kadri Hunt laulja, helilooja ja koorijuht; vanaisa Märt Hunt ansamblijuht ja kirjutanud palju tuntud lastelaule – autor).

Kui see teadmine ja valikud on olnud juba nii varakult selged, ei saa sinu puhul ilmselt rääkida mingitest muusikale toodud ohvritest.

Seda on raske öelda, sest ma ei ole kunagi teistmoodi elanudki. Aga kahtlemata on olnud perioode, mil olen endalt küsinud, et: kas ma nüüd harjutan, või tegelen tuhande muu asjaga, millega oleks vaja või tahaks tegeleda. Valikuid tuleb teha, see on tõsi, kuid ma ei nimetaks neid ohverdusteks. Tõsi, vahel tuleb mul end ka harjutama sundida.

Kui palju sa päevas keskeltläbi harjutad?

See sõltub paljudest asjaoludest, varem 6-7-8 tundi. Seda tuleb eriti teatud vanuses ja arenguetapis väga intensiivselt teha, sest teisiti lihtsalt ei saa. Kuid see rõõm, mida sa selle tulemusena hiljem koged, annab palju tagasi. Enne kontserti ma väga palju ei harjuta, et end mitte liigselt väsitada. Oluline on oma energia siiski lavale, mitte proovisaali, jätta.              

Kuid sinu keha ja vaim peavad suutma seda kõike ka taluda. Teed sa sporti, või kuidas sa üldse nii pingsa harjutamise ja kontserttegevusega seotud pingeid maandad?

Võiks muidugi rohkem tegeleda, olen selle vajalikkuses täiesti veendunud ja olen seda meelt, et terves kehas on ka terve vaim. Kui on palju vaja mängida, siis keha paratamatult väsib ning kui talle midagi vastu ei anna, võib juhtuda, et ühel hetkel ei pea ta enam vastu. Nooruses on muidugi suuremad energiaressursid, kuid ei maksa siiski oma organismi kuritarvitada.

On sul hea lavanärv?

Lavanärv on midagi sellist, mida igaüks peab  enda jaoks kuidagi lahti mõtestama ja sellega tegelema. See annab heal juhul esinemisele palju juurde, halval juhul võib aga viia katastroofini. Eks esinemiskogemustega kaasneb ka oskus lavanärvi paremini kontrollida ning enda kasuks pöörata. Eneseusk ja tahe on kindlasti tegurid, ilma milleta on laval raske. Pärssivalt mõjuvad alati must südametunnistus (= vähene ettevalmistus) ja füüsiline väsimus. 

Kuidas sa publikut tunnetad?

Eelkõige vaikusest, mis tekib tähelepanelikust kuulamisest. Eriti kui teoses on selline pingestatud moment, mis seda nõuab. Siis tekib vahel selline eriline tunne interaktsioonist sinu ja publiku vahel, mis annab energiat ja motiveerib end veelgi enam avama. Kui publik ei ole mingil põhjusel vastuvõtlik on ka interpreedil palju raskem leida motivatsiooni endast maksimumi anda.

Tänapäeva loovinimesed, ükskõik mis vallas nad tegutsevad, on võrreldes eelmiste põlvkondadega palju avatumad suhtlejad, nende jaoks pole probleem lubada võõrad oma “loomingulisse kööki“, võtta sõna kõikvõimalikel teemadel, olla avalikkuse pidevas huviorbiidis … Kuidas see näiteks sinu natuuriga sobib?   

Ma arvan, et tõeline kunst on ikkagi midagi väga personaalset ja sünnib inimese sügaval sisimas. Kuivõrd looja suudab enda ümber hoida ka seda nö kõike muud, sõltub tema natuuri tugevusest. Pahatihti on kõik see, mis üldsust huvitab, tegelikult vähetähtis ning viib tähelepanu asja sisult kõrvale. Loomeinimeselt peaks eelkõige ikkagi ootama sisulisi väärtusi, mis tihti sünnivad seletamatute ning valulike protsesside tulemusel. Oleks ju imelik arvata, et järsku on kõik muutunud igaühele mõistetavaks ning arusaadavaks. Kahtlemata nõuab kaasaeg teatavaid kompromisse, fookus on üha rohkem kaldumas sisult ka välisele vormile, mida tuleb lihtsalt aktsepteerida. Usun siiski, et vajadus tõelise ja sügava järele pole kuhugi kadunud ning inimesed “nii ühel kui teisel pool lava“ leiavad kunstist rõõmu ja inspiratsiooni.


MIHKEL POLL (26)

  • Alustas klaveriõpinguid 6-aastaselt Nõmme Muusikakoolis (õp. Helve Kuuskmann), jätkas Tallinna Muusikakeskkoolis (õpetajad prof Ivari Ilja ja Maigi Pakri)
  • Praegu õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof I. Ilja ja Londonis Guildhalli Muusika- ja Draamakoolis prof Ronan O´Hora klaveriklassis.
  • On edukalt osalenud paljudel vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel. Saavutanud 2004. aastal peapreemia ja orkestri eripreemia Rina Sala Gallo nim. pianistide konkursil Monzas (Itaalia); 2004. aastal peapreemia ja neli eripreemiat vabariiklikul interpreetide konkursil “Con brio“; I preemia ja eripreemia esimesel Tallinn rahvusvahelisel pianistide konkursil(2006); ja I preemia XX Ferroli rahvusvahelisel pianistide konkursil Hispaanias.
  • 2010. aastal võitis Mihkel Poll Guildhalli kooli Wigmore Recital Prize´i, millega kaasnes tänavu juulis edukas debüütkontsert Londoni Wogmor Hall´is.
  • On andnud kontserte Eestis, Venemaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Belgias, Ühendkuningriikides, Kreekas, Lätis ja Ameerika Ühendriikides.
  • Esinenud koos ERSO, Põhjamaade Sümfooniaorkestri, Norwichi Philharmoonikute, Birmingham Sinfonia, Vanemuise sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri, EMTA  sümfooniaorkestri jt., dirigentideks Neeme Järvi, Eri Klas, Paul Mägi, Olari Elts, Anu Tali, Jüri Alperten, Toomas Vavilov, Toomas Kapten jt.           

Allikas: www.mihkelpoll.com