Aktuaalne

Kontserdipeegel. Üks nägu, kaks palet

Flöödisolist Mihkel Peäske, harfisolist Cornelia Lootsmann, dirigent Neeme Järvi ja ERSO pärast Mozarti topeltkontserdi ettekannet Tallinnas 12.04.2013. / Concerto for Flute and Harp by Mozart was performed by Mihkel Peäske, Cornelia Lootsmann, ENSO and conductor Neeme Järvi, 12.04.2013. Foto / Photo Maarja Kasema.

Flöödisolist Mihkel Peäske, harfisolist Cornelia Lootsmann, dirigent Neeme Järvi ja ERSO pärast Mozarti topeltkontserdi ettekannet Tallinnas 12.04.2013. / Concerto for Flute and Harp by Mozart was performed by Mihkel Peäske, Cornelia Lootsmann, ENSO and conductor Neeme Järvi, 12.04.2013. Foto / Photo Maarja Kasema.

Virge Joamets, Sirp

19. aprill 2013

„Suur sümfoonia”: ERSO, dirigent Neeme Järvi, solistid Mihkel Peäske (flööt), Cornelia Lootsmann (harf) 11. IV Vanemuise kontserdimajas ja 12. IV Estonia kontserdisaalis.

Kui kriitikule piletit telliti, oli saal juba peaaegu välja müüdud. Kuna külgrõdu viimasest reast ei olnud just suurem asi kuulata, otsustasin raadiost jälgida ka Tallinna kontserdi ülekannet. Täpsuse huvides olgu märgitud, et Tallinna kavas oli üks teos rohkem, Arvo Pärdi „Silhouette”, mida ei ole siin vaadeldud.

ERSO oli selle kontserdiga sel hooajal Tartus esimest ja ühtlasi viimast korda. Möödunud hooajal käidi siin küll kolmel puhul, kuid siis esitati kõigil kordadel vokaalsuurvorme, mitte sümfoonilist muusikat. Praeguse hooaja sümfooniakontsertidest Tartus saab nimetada veel Pihkva FSO kontserti ja Vanemuise SO esinemist novembris Lauri Sirbi dirigeerimisel, eelmisest hooajast Vanemuise hooaja lõppkontserti, aga ka Vanemuise hooaja avakontserdid on kahel viimasel aastal olnud vokaalsuurvormidega. Nõnda võib hakata meelestki minema, kuidas üks sümfooniaorkester kõlab või mis asi see sümfoonia üldse on. Seda rõõmustavam oli, et kohale oli tulnud terve saalitäis publikut, kes sümfoonia esimese osa järel usinalt plaksutama ei sööstnudki; seda tehti hoopis Tallinnas.

Joseph Haydni sümfoonia nr 87, tema nn Pariisi sümfooniatest viimane, algas vägagi lennukalt ja uljas tempos. Vivace küll, aga hoogsalt põrutades sigines ettekandesse ka veidi „üle nurkade” laskmist, detailidest ülesõitmist. Teine osa, tempo järgi Adagio, läks kaunis tõtakalt ja rahutult. Miks? Alles kolmandast osast tundus, et orkester ja dirigent hakkasid end hästi tundma, menuett oli muhe ja mänguline. Eriliselt nõtke ja musikaalse mänguga jäi siin kõrvu oboe, kahjuks ei näinud, kes oli mängija. Küll oli tal aega, et kõik välja kuulata! Neljas osa, mis naljakalt Mozarti „Haaremiröövi” meelde tuletas, oli taas hästi kiire ja kurvides jällegi mitte päris „puhas”. Sümfoonia oli üldiselt ju särava ja kammerlikult kerge kõlaga, vahvalt mitmekesiste kontrastidega, aga veidikese hooletu. Raadioülekanne kinnitas seda arvamust (mikrofonid on ju orkestri juures), aga võimalik, et Estonia saalis kaugemalt kuulates oli mulje teistsugune.

Mozarti Kontserdis flöödile ja harfile soleerisid Mihkel Peäske ja Cornelia Lootsmann. Kuna harf on liialt õrna kõlaga, et solistina vabalt välja kosta, võttis Neeme Järvi hoopis teise hoiaku ja pehmema kõla kui Haydnis. See on muusikaliselt hästi armas lugu, oma erilise koosseisuga justkui kuskilt imelisest võlumaailmast. Peäske kaunilt välja joonistatud meloodiakaared kümblesid harfi pehmetes arpedžovoogudes. Kogu see kõlailu hakkas aga Tartus üsna ruttu uinutama, mida Tallinna kontserdil minu meelest ei juhtunud. Põhjuseks arvan Tartu saali, koledate hallide seintega kasti, mis kõla mitte ei peegelda ega pane särama, vaid seda pigem neelab, prožektorite lärm veel lisaks niigi õrna kõla tuimestamas. Tallinna pidulik ja hele saal toetab seevastu Mozarti muusikat ja selle ilu palju paremini. Nõnda pälvisidki solistid pealinnas palju pikema ja soojema aplausi ning au mängida ka lisapala.

Arvo Pärt tervitamas Neeme Järvit ja ERSOt pärast oma teose "Silhouette" ettekannet Estonia kontserdisaalis 12. aprillil 2013. Foto: Maarja Kasema.

Arvo Pärt tervitamas Neeme Järvit ja ERSOt pärast oma teose “Silhouette” ettekannet Estonia kontserdisaalis 12. aprillil 2013. Foto: Maarja Kasema.

Schuberti Üheksas sümfoonia C-duur „Suur” on sümfooniažanri ajaloos seninägematult ulatuslik ja pikkade, eri karakterites meloodiakaartega teos. Ühest küljest on see justkui Beethoveni sümfooniate noorem vend, kas või rohkete majesteetlikes marsirütmides lõikude poolest. Siit võib aga välja kuulda ka hoopis hilisemale muusikale omaseid jooni. Järvi keskendus teost juhatades üksnes kõige tähtsamale, andes vajalikku karakterit edasi sageli kogu oma kehahoiuga. Tema žestid olid napid, üldistatud. Tihedam silmside oli tal puhkpillidega, kellega ta põhiliselt dialoogi pidaski, ning taas pani eriti oboe, aga ka teised puhkpillid end pingsalt kuulama, näiteks esimene osa kulges tromboonide majesteetlikul juhtimisel. Kogu teose esituses oli palju avaruse tunnet, laia joont. Ehkki pikk ja samu meloodiaid palju kordav, oli sümfoonia otsast lõpuni huviga jälgitav. Kõigeks oli aega, mitmed üleminekud olid hoolega välja kuulatud. Tallinna kontsert tundus siiski pakkuvat veelgi suuremaid kulminatsioone ja kontraste.

Pisikese lisaloo sai mõlema linna publik. Ja ikkagi arvan, et iga üksikut nooti, motiivi, meloodiat saab veel palju rohkem armastada ja nõnda nende energiaväärtust suurendada. Kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb.