Aktuaalne

Nargeni festival heiskas purjed

Leelo Kõlar, Sirp

14. juuni 2013

Selle järgi, et ootusärevil publiku seas oli päris ohtralt kontserdikülastajaid, keda tavaliselt sümfooniakontserdil ei kohta, oli arvata, et teoksil on midagi erakordset. Elevuse tekitajaks oli teadagi meid harva oma kunstiga kostitav Ain Anger, kes on aastast 2004 Viini Riigiooperi solist ning lisaks Viinile sagedane külaline maailma teistelgi tähtsamatel ooperi- ja kontserdilavadel. Kuna väga huvitav loetelu Angeri arvukatest esinemispaikadest, rikkalikust repertuaarist ja auhindadest võtaks suurema osa kirjutise mahust, räägime parem sellest, mida pakkus Anger meile seekord. Kavas olid Raafaeli aariad ja retsitatiiv Haydni oratooriumi „Loomine” I ja II osast ning Tõnu Kõrvitsa kaks laulu. Seda etteastet kuulates ei tahtnud esialgu oma kõrvu uskuda: kuidas on võimalik produtseerida oma sügavpehmet häält nii loomulikult ja sundimatult! Sealjuures oli diktsioon haruldaselt selge ja pingutuseta. See laul resoneeris üle terve saali kogu soojuses ja ilus, laotades meie ette jumala loomispäevad, mil sündis taevas ja maa, vesi, taimed, tähed, päike, kuu, linnud ja loomad.

Samas väärikuses järgnes Tõnu Kõrvitsa teos häälele ja keelpillidele „Aeg” (piibli tekst Koguja raamatust Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes), mis oli tellitud aasta tagasi Saaremaa ooperipäevadeks. Selles helitöös on mõttesügavust, mõtlemapanemist ja elutarkust: „Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kallistada ja kallistamata olla, aeg katki rebida ja kinni õmmelda, aeg rääkida ja aeg vaikida,” laulis Anger. See lugu on pandud kurba muusikalisse vormi, mis kutsub enesega kaasa. Ja siis Veljo Tormise meeskoorilaul „Viimane laev” (Juhan Smuuli tekst) Tõnu Kõrvitsa õnnestunud töötluses, mis valmis etenduse „Eesti meeste laulud” jaoks (2008) – dramaatiline ja täis ahastust, kui pole enam jäänud kaua elada. Anger paiskas kõik selle loo rõõmud ja hirmud muusikalises väljenduses saali vokaalses kõrgvormis, mõjuvalt, südamesse minevalt. Oli vaja pikemat vaheaega, et kuuldut enesele teadvustada.

Tegelikult algas kontsert Joseph Haydni sümfooniaga nr 90 C-duur. Kenale üldmuljele tahan lisada arvamuse, et tõelise koosmängulise täpsuse ja muusikalise peenuse saavutamiseks oleks ERSO-l kasulik Haydni sümfooniaid ikka ja veel mängida. Kui seda viimasel ajal juba päris usinasti ongi tehtud, tähendab see, et edusamme on märgatud.

Kava teine pool kuulus kaalukale romantilisele suurteosele, Rahmaninovi sümfooniale e-moll op. 27. Seda teost oleme viimastel aegadel üsna mitut puhku kuulata saanud ja selle saamisloostki on räägitud-kirjutatud. Ei hakkas siinkohal fakte kordama. Tõnu Kaljuste on ju väga sügav muusik, kel on heas tasakaalus emotsionaalsus, atraktiivsus, tarkus ja enesevalitsus. Kõik see on esituses kuulda, saladuseks ei jää midagi. Pakuksin siiski välja mõned märksõnad: rütmierksus, faktuuri diferentseeritus, dünaamilised proportsioonid. Mida sellega on öelda tahetud? Seda, et orkester mängib loiu rütmiga, sageli umbes ja peaaegu. Jäi väheks otsustavast energiast, mis varjutas eriti II osa Allegro molto ja IV osa Allegro vivacemõjulepääsu. See on mingi sisemise mugavuse ja tähelepanematuse küsimus, aga mitte ainult. Teiseks: sageli ei kosta välja oluline muusikaline materjal, vaid faktuur kõlab paksult, üldiselt. Kõik mängivad väga ilusasti, aga päris palju olulisi detaile ja võluvaid repliike läheb kaduma. Mõni tõeline piano oleks hingele toonud kosutust, kas või näiteks I osa Largo. Allegro moderato teine teema, kus on nii palju õrna armastust. Ja siis veel: kui tekib palju ühetaolisi kulminatsioone (milleks see muusika pakub ahvatlusi küllaga), siis ei pääse peamised olulised haripunktid enam mõjule. Kõik „lainetab” (III osa Adagio eriti) ja hakkab kogu oma ilusas avaras ja igatsevas meloodilises külluses tüütama. Vist peaks olema valvel, et muusikas kulgevat emotsiooniderikkust mitte veel rohkem vahule lüüa. Me kuulsime väga kauneid soolosid klarnetilt ja flöödilt. Rahvas nautis ilusaid meloodiaid ja võrratuid modulatsioone. Kaljuste sõnum jõudis Rahmaninovi kaudu publikuni tänu dirigendi heale vaistule tabada vene muusika põhiolemus – russkaja duša! Seda pole sugugi vähe! See on asi, mida ei saa õppida. See on tõeline tunnetus, tõeline väärtus. Rahvas tänas selle eest püsti seistes.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18518:nargeni-festival-heiskas-purjed&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3446