Britteni „Sõjareekviem” – suurteos igas mõttes

Benjamin Britteni „Sõjareekviem”: solistid Svetlana Kasjan (sopran), Paul Nilon (tenor) ja Gavin Carr (bariton), segakoor Latvija, RO Estonia poistekoor (dirigent Hirvo Surva) ja ERSO, dirigent Jan Latham-Koenig. 6. XII Estonia kontserdisaalis.

Benjamin Britteni sajas sünniaastapäev on tänavu ajendanud pöörama tema loomingule tavalisest märksa laiemat tähelepanu. Ka Eestis tuli aasta jooksul ettekandele arvestatav hulk Britteni teoseid, sealhulgas ooper „Albert Herring”, kuid austusavaldused näisid kohati lahustuvat kontserdielu üldises kirevuses. Tõsi, muusikalise numbrimaagia poolest oli aasta niigi võrdlemisi rikas, mistõttu märksõna „Britten 100” alla koondunud kontserdid pidid paratamatult võistlema selliste tähtpäevadega nagu „Wagner ja Verdi 200” või juba praegu etteruttavalt tähistatav „Richard Strauss 150”, millele lisagem veel „Lutosławski 100”. Siiski küündis „Sõjareekviem” aasta muude ettevõtmiste seas selgelt esile.

„Sõjareekviem“ on suurteos igas mõttes, nii sõjavastase paatose kui ka aukartust äratava esituskoosseisu tõttu. Orkester jaguneb kaheks: suurem koosseis mängib alati koos soprani ja segakooriga, iseseisev kaheteistliikmeline kammerorkester saadab tenorit ja baritoni. Estonia kontserdisaali laval on sellisele armeele kahtlemata võrdlemisi vähe manööverdusruumi, kuid poistekoori asetamisega rõdu „sfääri” saavutati siiski veenev kõlatulemus. 1962. aasta esiettekandel oli kummagi orkestri ees omaette dirigent ja sageli, kui kontserdipaik nõuab, on nii tehtud hiljemgi. Seekord pidas laval üksinda korda Suur­britannia dirigent Jan Latham-Koenig, kes kindlustas orkestrite, kooride ja solistide sujuva koostöö. ERSO viimistletud mäng järgis juba tuttavat kiiduväärset mustrit. Eraldi väärivad esiletõstmist vaskpillid, kes tõestasid „Dies irae’s”, et kuuldused orkestri praegusest kõrgvormist on kõike muud kui kunstiline liialdus. Kahtlemata liigitub „Sõjareekviemi” esitus, loomulikult Ameerika Ühendriikide turnee kõrval, orkestri lõppeva aasta tähele­panuväärsemate õnnestumiste hulka.

Solistideks olid palutud sopran Svetlana Kasjan, tenor Paul Nilon ja bariton Gavin Carr. Olnuks kindlasti huvitav kuulda, kuidas tulevad „Sõjareekviemi” soolopartiidega toime siinsed lauljad. Kuid vähemalt tenori ja baritoni puhul, kes esitavad Wilfred Oweni poeesial põhinevat teksti, on briti külaliste kaasamine kui mitte just vältimatu, siis igatahes teretulnud. Noorema põlvkonna lootustandev sopran Svetlana Kasjan (Venemaa) paigutati lava kaugemasse ossa, et akustiliselt rõhutada tema kui teose sakraalse poole esindaja vaimset eemalolekut teiste solistide maisest pürgimusest. Tenori ja baritoni vokaalselt niigi katsumusterohke partii teeb veelgi komplitseeritumaks Oweni teksti vihjeküllus ja elamuslikkus, mistõttu tervikmulje võib tähendusrikaste detailide raskuse all kergesti murduda. Nilon ja Carr suutsid seda ebasoovitavat stsenaariumi vältida, jätmata samal ajal siiski sõlmkohti vajaliku tunderõhuta. Kui lõpuosas pääsevad mõjule tenori ja baritoni duett („Let us sleep now …”) ning sellele järgnev kogu esituskoosseisu hõlmav kõlatäius, siis on enamat soovida raske.

Rõhutatult mitteheroilise „Sõjareekviemi” seekordse esituse puhul on siiski põhjust rääkida ka suisa kangelastest. Nimelt väärib tunnustust segakoor Latvija, kes mäletatavasti on siinsed muusikud suurteoste esitamisel varemgi hädast välja aidanud. Kõige kandvamatel hetkedel, kui partituuris oli dünaamikatähis pppp, näitas koor imetlusväärset kõlakultuuri. Loodetavasti jätkub koostöö Läti esinduskooriga samavõrd tulemuslikult, kuid ühtlasi kasvab ka meie kohalike vokaaljõudude võimekus, sest „Sõjareekviemi” uus ettekanne on ülimalt oodatud juba enne tähtpäeva „Benjamin Britten 110”.