Aktuaalne

Aleksandr Vedernikov: ERSO on positiivselt arenenud

Esmaspäeva, 3. märtsi ennelõuna Estonia kontserdisaalis. ERSO alustas Aleksandr Vedernikovi juhatusel proovi Aleksandr Skrjabini “Jumaliku poeemi” nime kandva III sümfooniaga.

Igor Garšnek (ERRi kultuuriportaal)

7. märts 2014

Aleksandr Vedernikov oli pikaaegne Moskva Suure teatri peadirigent. Reedel, 7. märtsil juhatab ta Estonia kontserdisaalis ERSO kava „Jumalik poeem”, kus kõlavad Venemaa Chopiniks kutsutud Aleksandr Skrjabini helitööd. Kultuuriportaal küsis dirigendilt kommentaare.

Teie kontsert ERSOga on pühendatud Aleksandr Skrjabini loomingule. Miks oli teie valik just Skrjabin ning mis teid kui dirigenti puudutab tema loomingus kõige enam?

Ettepaneku juhatada ERSO ees Skrjabini kava tegi mulle maestro Neeme Järvi. Mis puutub Skrjabini muusikasse, siis kui vaadata tänast maailma, on see täiesti mitteromantiline ajastu. Skrjabin aga on ülimalt, isegi eksalteeritult romantiline helilooja. Ta kirjutas oma teoseid mitte tavalisele, vaid n-ö ideaalsele orkestrile. Skrjabini helikeel on nii isikupärane, et iga tema kõlava helitöö tunneb ära juba paari sekundiga. Kummalisel kombel esitatakse Läänes Skrjabini teoseid praegu isegi rohkem kui Venemaal. Näiteks tema Kolmandat sümfooniat „Jumalik poeem”, mis reedel siin kõlab, juhatan ma kuu aja pärast ka Monte Carlos. Nii et huvi Skrjabini loomingu vastu on vähemal läänemaailmas küll uuel tõusulainel.

Teil on praegu ERSOga pingeline proovide periood. Mille kallal te orkestriga peamiselt töötate ja kuidas te ERSOt iseloomustaksite?

ERSOga puutusin ma esmakordselt kokku aastal 1985, mil ma olin veel tudeng. Minu sõber ja tollal noor dirigent Arvo Volmer kutsus mind siis ERSO proove kuulama. Kui nüüd võrrelda ligi 30 aasta tagust ERSOt tänasega, siis positiivsed arengud kõlaküpsuse suunas on muidugi ilmselged. Et mille kallal ma orkestriga proovides peamiselt töötan? Skrjabini muusika on selles mõttes keeruline, et tema partituurid on väga tihedad, piltlikult öeldes on seal hästi palju noote. Esmapilgul tundub seal kõik oluline olevat, ent mina pean orkestris välja tooma ja kõlama panema selle kõige olulisema. Ülejäänu moodustab n-ö teise, varjatud plaani. Nädala alguses tegin orkestri keel- ja puhkpillidega rühmaproove, nüüd paneme neist orkestriterviku kokku.

Mida te peate dirigenditöös kõige olulisemaks, milline on teie dirigendikreedo?

Minu arvates on dirigenditöös kõige olulisem osata ise tõusta vaimselt ja hingeliselt nende teoste kõrgusele, mida sa orkestri ees juhatad. Kõik muu on juba varasemalt kätteõpitud tehnika ja dirigendi-orkestri professionaalsuse küsimus.

Kui te juhatate klassikalisi teoseid nagu näiteks Mozarti või Beethoveni sümfooniad, Bachi orkestrikontserdid – kas tõlgendate neid täiesti traditsiooniliselt justkui muuseumieksponaate, või ikka natuke ka „moderniseerite” esituslaadi?

Minu kui dirigendi suhet klassikalisse repertuaari iseloomustab pigem ajaloolisi ja muusikaloolisi eripärasid arvestav lähenemisnurk. See aga ei tähenda, et klassikaline helitöö peaks kõlama nagu mingi muuseumieksponaat. Tuleb lihtsalt tunda vastava ajastu kultuuritausta ja mõista ka nende inimeste psühholoogiat, kes sajandeid tagasi elasid. Näiteks kuidas võisid kuulajad tollal tunnetada muusikalist afekti? Kui dirigent suudab taasluua vastava ajastu muusikalise atmosfääri, siis see mitte ei piira, vaid laiendab klassikalise helitöö esitusvõimalusi. Ja muudab klassikalise muusika tänapäeva kuulajale ka arusaadavamaks.

Kontsert “Jumalik poeem” toimub Estonia kontserdisaalis 7. märtsil kell 19.00

Loe artiklit kultuur.err.ee lehel.