Aktuaalne

Meistrite ja sellide ühisrinne

28.02.2014. Pianist Marko Martin ja dirigent Neeme Järvi pärast Camille Saint-Saënsi II klaverikontserdi ettekannet Estonia kontserdisaalis. Päev hiljem kõlas Chabrier', Saint-Saënsi ja Glière’i muusika Jõhvi kontserdimajas. Foto Maarja Kasema.

Elisabeth Hõbesalu, Sirp

7. märts 2014

/…/

„Ilja Muromets”: ERSO, Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi, solist Marko Martin (klaver) 28. II Estonia kontserdisaalis.

/…/

Estonias tegid koostööd ERSO ja EMTA sümfooniaorkester. Kava koostamisel keskendus Neeme Järvi taas muusikale, mis on teenimatult unustusse vajunud. Efektseks avalooks oli Chabrier’ ooperi „Gwendoline” avamäng. Esitust võib iseloomustada orkestri ühtesulanduva täiskõla, lausa maalilise muusika ja paraadliku finaaliga. Teise teose ettekande usaldas ERSO oma noorematele kolleegidele. Marko Martini soleerimisel tuli esitusele särav pärl Saint-Saënsi loomingust, tema II klaverikontsert. Teos on kaunis ja see tõi saali värskendavat muusikalist läbipaistvust. Kahjuks tundusid solisti ja dirigendi tempoeelistused olevat erinevad ja see tekitas pingeid.

Kontserdi teise poole täitis õhtu nimilugu, Reinhold Glieri III sümfoonia „Ilja Muromets”. Järvi sõnul moodustavad selle teose neli osa igaüks omaette tervikliku sümfoonilise poeemi. Seekord kõlasidki teose III ja IV osa, mõjudes laiahaardelise ajaloolise jutustusena. Kuulsime tantsurütme vene rahvamuusikast, ortodoksset kirikulaulu meenutavat koraalilikku viisi, vene vaimu sümbolit. Teosele on iseloomulikud pikad meloodiad ja tšellorühm tõi oma instrumendist välja kogu selle ürgse jõu. Glieri orkestratsiooni ilu toodi värvikalt esile. Kulminatsiooniks sai vägilase kivistumine, millele järgnes järsk vaibumine. Saalis tähendas see sõna otseses mõttes hingetõmbehetke pärast üliintensiivset kõrgpunkti. Jutustus rauges vaikselt traagilisse pühalikkusesse. Seletuseks tuleks öelda, et suurele vägilasele sai saatuslikuks uhkus – enese paremaks pidamise tagajärg oli kivistumine.

Neil kahel kontserdil peegeldus küpsete meistrite terve ja avatud hoiak noorte muusikute suhtes. Ja noored oma julge särtsaka ülesastumisega pettumust ei valmistanud. Selle tõsiasja tunnistaja on päris uhke olla – loodan, et see mulle saatuslikuks ei saa.

Loe artiklit tervikuna Sirbi kodulehel.