Aktuaalne

Neeme Järvi seljatas vene vägilase Ilja Murometsi

28.02.2014. Pianist Marko Martin ja dirigent Neeme Järvi pärast Camille Saint-Saënsi II klaverikontserdi ettekannet Estonia kontserdisaalis. Päev hiljem kõlas Chabrier', Saint-Saënsi ja Glière’i muusika Jõhvi kontserdimajas. Foto Maarja Kasema.

Igor Garšnek (ERRi kultuuriportaal)

7. märts 2014

28. veebruaril sai Estonia kontserdisaalis maestro Neeme Järvi dirigeerimisel kuulda ERSO ja EMTA sümfooniaorkestri kava „Ilja Muromets”, kus kõlasid ka Glière’i samanimelise sümfoonia kaks osa. Need kujunesid esituslikult haaravateks helimaalinguteks Vene tuntud muinasjutuvägilasest.

On kujunenud juba traditsiooniks, et kord aastas toimub üks ERSO kontsert koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestriga. Nii et laval on kaks orkestrit korraga. Seekordse muusikaõhtu kava ülesehitus oli täiesti klassikaline – kõigepealt tuli maestro Neeme Järvi juhatusel ettekandele avamäng (Emmanuel Chabrier’ uvertüür ooperile „Gwendoline”), siis instrumentaalkontsert (Camille Saint-Saënsi Teine klaverikontsert Marko Martini hiilgavas esituses) ning kontserdi teises pooles sümfoonia (seekord III ja IV osa Reinhold Glière’i Kolmandast sümfooniast „Ilja Muromets”). Nii et tervikuna romantiline kava 19. sajandi romantismi vaimus vaatamata sellele, et Vene helilooja Reinhold Glière (1875–1956) kuulub eluaastate poolest pigem 20. sajandisse.

Kaks sümfooniaorkestrit ühel laval – selline suurendatud koosseis seab ka esitatavatele teostele teatud nõudmised. Selles mõttes oli kaks osa Glière’i sümfooniast „Ilja Muromets” (1911) väga sobiv valik, kuna kõnealune helitöö on kirjutatud suurele, neljasele puupillikoosseisule (pluss kaheksa metsasarve, neli trompetit jne). Peab kohe märkima, et kahe orkestri kõlaline tervikpilt mõjus hästi sidusalt ja kompaktselt, kuna maestro Järvi suutis laval saavutada pea ideaalilähedase kõlatasakaalu.

Üks põhjus, miks „Ilja Murometsist” tulid ettekandele vaid III ja IV osa, seisnes selles, et selle hiiglasliku, neljaosalise sümfoonia tervikettekanne oleks kestnud vähemalt poolteist tundi. Teine põhjus peitus ilmselt aga asjaolus, et kõnealuse suurteose iga osa on tõlgendatav ka iseseisva, programmilise sümfoonilise poeemina. Millele vastab omaette kirjanduslik süžeeliin ja ainuomaselt terviklik muusikaline arengukaar.

Glière’i orkestriteose III osa „Pidu vürst Vladimiri palees” kõlas kui sümfooniline pilt oma illustratiivsete kujundite ja Vene rahvamuusikale viitava leksikaga. Ettekandeliselt tuleb siin tunnustavalt ära märkida eeskätt orkestri puhkpillide artistlikku rolli mitmesuguste kõlavärvide kujundajana.

Ent sümfoonia IV osa „Ilja Murometsi kangelasteod ja kiviks muutumine” ettekandes hakkas lahti rulluma muusikaliste võitlusstseenide illustratiivne galerii. Maestro Neeme Järvi kujundas seda muusikalist kangelassaagat väga hea režissööri eksimatu, aga samas ka impulsiivse lavastajakäega. Finaali esituslikus arengukäigus muutusid üha olulisemaks raske sammuga, orkestri bassiregistris aeglaselt kulgevad „kiviks muutumise” motiivid (kirjandusliku süžee järgi muudetakse siin Ilja Muromets ja tema bõliinakangelased oma võitudega kelkimise tõttu ükshaaval kivideks). Kõik see kangastus haaravates kõlavärvides, nii et maestro Neeme Järvi saavutas „võitluses” Ilja Murometsiga kunstilises mõttes täieliku seljavõidu.

Teine tipptasemel esitus, mida kõnelusel muusikaõhtul kuulda sai, oli kahtlemata Camille Saint-Saënsi (1835–1921) Teine klaverikontsert (1868) Marko Martini artistlikus ettekandes. Tegemist on maailma klaveriliteratuuri kullafondi kuuluva helitööga, mille esitus on jõukohane vaid mängutehnilist meisterlikkust valdavatele pianistidele.

Marko Martini kui klaverikunstniku võimekuses ei saanud siin hetkekski kahelda – avaosa ekspositsiooni ettekandeline arhitektuur oli solistil-dirigendil üles ehitatud ehkki väljapeetud, ent samas siiski veenvalt läbitunnetatud romantilises võtmes. Kusjuures töötluses sai siin Marko Martinilt kuulda lausa deemonlikult jõuliseks mängitud kulminatsiooni.

Karakterikujunduse mõttes lõi aga omamoodi särama klaverikontserdi õhulise tekstuuriga II osa, kus määrava tähtsusega roll oli solisti ja orkestri hästi väljendusrikkalt väljajoonistunud ansamblilises partnerluses. Ning Saint-Saënsi Teise klaverikontserdi finaal pani teose esitusele viimaks ka mängutehniliselt särava punkti – kõik Marko Martini mängitud rohked ilustused, helivinjetid ja kiired passaažid kõlasid briljantse selguse ja perfektsionistliku täpsusega!

Kokkuvõtte asemel tuleb resümeerida, et Saint-Saënsi klaverikontserdi ettekandeline tervik kujunes ühtaegu küll väga impulsiivseks, ent teisalt „põles” samas justkui pidevalt lõõmava leegiga.