Aktuaalne

Tõnu Kaljuste: “Olin oma pojale kontserdi võlgu. Nüüd saab see tasutud.”

Jaanus Kulli, Õhtuleht

12. juuni 2014

“Olen oma pojale võlgu ühe kontserdi, sest kui Andres osales 2004. aastal Eesti noorte interpreetide Con Brio konkursil ning sai preemiaks võimaluse mängida koos ERSOga, kutsus ta seda kontserti dirigeerima minu. Nüüd jõudis kätte võla tasumise tund: ma kutsusin Andrese mängima Nargenfestivali avakontserdile,” viskab dirigent Tõnu Kaljuste villast.

Homsel avakontserdil tõuseb Tõnu Kaljuste dirigendipulti, vioolal soleerib aga Andres Kaljuste.

“Nii et kümme aastat olin ma oma pojale võlgu,” naerab Tõnu.

“Kui pidada silmas just Estonia kontserdisaali. Sest väljaspool seda olme koos esinenud erinevate koosseisudega ning ka Mehhikos käis ta Tallinna Kammerorkestriga kaasas. Tegelikult on ju Andres mänginud väga mitmetes orkestrites, kui ta on koos minuga maailmas ringi rännanud,” meenutab Tõnu.

“Ja kooriski olen ma isa käe all laulnud,” pistab Andres siinkohal vahele.

“Õigus jah, ta laulis maailma noortekooris, kui ma seda Ameerikas juhatasin,” täpsustab Tõnu.

Andres ise ütleb, et kuna ta on kogu oma elu näinud saalist, kuidas isa dirigeerib, siis ka laval isa dirigendikepi all mängides ei tohiks miskit erilist närvi sisse tulla.

“Eks esinemisnärv tuleb ühel või teisel moel kõigil. Ma ei usu, et sugulussidemed musitseerimisel mingit omaette rolli mängivad. Kui, siis võib-olla ainult kõrvaltvaatajale, kuulajale. Samas, isa käte liikumine dirigeerimisel mõjub mulle kui instrumentalistile orgaaniliselt ning rahustavalt. Ma usun, et on teisigi pillimehi ja lauljaid, kes nõndamoodi arvavad. Tänu tema kõrval üles kasvamisele aga tunduvad ta käed dirigeerides tihti, nagu oleksid need mu enda omad.”

Oma isa iseloomustades ütleb Andres esimesena, et isa on väga ideederikas dirigent. “Eks tema tuntuimad ideed on selliste kollektiivide loomised nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ning kõik Nargenfestivaliga seonduv. Mulle mõjuvad vahest värskendavatena momendid, kui ta vabastab mind mingist kinnisideest, mis on mind tupikusse ajanud – nii muusikas kui selle väliselt. Ning loomulikult tema tohutu karisma,” piilub Andres muigega isa poole.

Rääkides isa ja poja ühistest ettevõtmistest väljaspool muusikat, ütleb Andres, et viimastel aastatel on seda olnud vähem väga lihtsal põhjusel: tema on olnud Eestist eemal.

Elavad eri riikides

“Viimased tosin aastat oleme elanud mitmetes maades – mina Rootsis, Saksamaal ja Inglismaal, tema aga Eestis. Ent omal ajal käisime tihti koos tennist ja lauatennist mängimas ning kord jõudsime rannas mängida isegi viis minutit jalgpalli, sest kuuendal minutil läks mu varbaluu. Selliseid isa-poja ettevõtmisi on olnud tõesti,” meenutab Andres.

Lisades, et kui laval tuleb tal tõepoolest isa dirigendikepi all mängida, siis elus pole ta seda kunagi tundnud.

Andres ja Tõnu Kaljuste tulevad homme Estonia kontserdisaalis koos publiku ette kontserdiga, mille kavas on Ludwig van Beethoveni “Meeresstille und glückliche Fahrt” (“Mere vaikus ja õnnelik reis”, Ralph Vaughan Williamsi “Flos Campi” (“Põllu lill”) ning Gustav Mahleri neljas sümfoonia. Kontserdil astuvad üles ühtlasi Malin Hartelius (sopran, Rootsi), Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Inglise helilooja Ralph Vaughan Williamsi kuueosaline süit “Flos Campi” (“Põllu lill”) soolovioolale, koorile ja orkestrile on inspiratsiooni saanud Saalomoni ülemlaulu poeetilisest armastuslüürikast.

Tõnu Kaljuste on avakontserdi kohta öelnud: “See viib meid merevaikusest õnneliku randumiseni (Beethoven) ja maagilise põllulille (Williams) kaudu tõdemuseni: “… me naudime taevaseid rõõme, nii väldime maiseid mõõne …” (Mahler).

Kontserdi kava koostades mõtlesin sügava austusega sellel aastal lahkunud maestro Claudio Abbado peale. Nii minul, kooril kui ka solistidel on temaga seotud mälestused, mis ei unune.”

Loe artiklit Õhtulehe kodulehel.