Aktuaalne

«Star Wars» toob noored klassikalise muusika juurde

Star Wars: dirigent Mikk Murdvee, viiulisolist ja orkestri kontsertmeister Lasse Joamets ja ERSO.

Helena Tamm, kultuur.postimees.ee

20. oktoober 2014

STAR WARS
Filmimuusika kontsert
John Williams (1932)
Süit muusikast filmile «Harry Potter»
Kolm pala muusikast filmile «Schindleri nimekiri» («Schindler’s List»)
Süit muusikast filmile «Tähesõjad» («Star Wars»)
Lasse Joamets (viiul)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Mikk Murdvee
ERSO Gurmee sarja teine kontsert põhineb filmimuusika absoluutsesse tippu kuuluva helilooja John Towner Williamsi loomingul.Dirigent Mikk Murdvee juhatas Helsingi Ülikooli sümfooniaorkestriga filmiklassikasse kuuluvate «Tähesõdade» süiti esimest korda aastal 2012. Ettekanded olid väga menukad ning sündis mõte seda kontseptsiooni teistegi Williamsi filmimuusikateostega täiendada.

Ideed tervitas avasüli Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kelle ees seisis Murdvee esimest korda 2010. aastal. Möödunud reedel kõlas kaasahaarav repertuaar teist korda ERSO esituses täissaalidele – filmimuusika lööb laineid ka kodumaal. Kohtusin üle lahe Helsingis resideeruva dirigendiga päev enne tema seekordset etteastet Estonias.

Aastast 2007 Helsingi Ülikooli sümfooniaorkestri peadirigent käib kodumaal sageli ja seda meeleldi, aastast 2011 on ta samuti Tallinna Muusikakeskkooli SO eesotsas. Siin ei lõpe veel mehe ametialaste tegevuste loetelu, kuid täna on luubi all hoopis tema lapsepõlve elamused. Mikk räägib elavalt, kuidas pole muutunud emotsioon «Tähesõdasid» vaadates. Nii 1980ndatel veel väikese poisina sahiseva ja ragiseva VHSi pealt nähes kui ka praeguse aja mitmekümnetolliste lametelerite poolt pakutava kvaliteediga  – elamus on sama. Ka päev hiljem kontserdil näen, kuidas dirigendi sisemine laps tõstab «Tähesõdade» esimeste akordide kõlades pea ning naeratab laialt, natukene kavalalt, aga südamest. Täna jagab ta oma emotsiooni sadade teistega – dirigendis pulbitsev energia kandub saali, tajun seda.

John Towner Williamsi puhul on tegu heliloojaga, kelle sulest pärineb enam kui 75 filmi muusika, mille hulgas on lisaks ettekandele tulevatele ka «Superman», «Indiana Jones», «Jurassic Park» ja palju muid. Tema arvukate auhindade hulgas on viis Oscarit, neli Kuldgloobust, seitse Briti Filmiakadeemia auhinda ning 18 Grammyt sh ka kõikide kontsertrepertuaaris olevate teoste eest.

Mis oleksid Tähesõjad ilma John Williamsi muusikata? Selle kohta näitab Mikk Murdvee mulle Youtube’i videot nimega «Star Wars Minus Williams – Throne Room», kus on kujutatud maailmakuulsa ulmefilmisarja viimast stseeni ilma tunnusmuusikata. Kõlavad erinevad olmehääled, häälitsused ja tatsumine, stseen on ilmetu ja pigem tragikoomiline kui suursugune. Nähtust piisab, et aru saada ühest – Tähesõjad ilma John Williamsi muusikata oleks lamedad. Peale kontserti olen samuti veendunud, et helilooja muusika ilma visuaalse pooleta seda aga pole. Orkestrijuhi sõnul on keeruline välja tuua, millises suunas helilooja läbi aastate areneb, küll aga tajub ta üdini omapoolt käsitlevate linateoste olemust. «Williamsi heliloomingu arengut ei anna kuidagi muudmoodi käsitleda kui seeläbi, et ta jõuab alati filmide enda mõtte, sõnumi ja tuumani,» ütleb dirigent maailmakuulsa helilooja teoste iseloomustuseks.

Filmimuusika toob Murdvee sõnul noored saali ja kasvatab uut publikut üldjuhul klassikamuusika kontsertidele mitte sattuva elanikkonna seas. «Kahjuks kipub levima eksiarvamus, et sümfooniaorkestri kontserdile peaks tulema üleslöödult ja samuti võib kedagi kammitseda asjatu hirm, et ei küündita kuulatava muusika tasemele. Tegelikult on klassikaline muusika mõeldud absoluutselt kõigile ja selle otsesest mõjust oma hingele peaksid kõik inimesed osa saama, olgu nad ülikonnas või teksastes, olgu nende hariduseks põhi- või ülikool,» räägib dirigent. Murdvee usub, et ka nii-öelda tõsise repertuaariga kontsertide külastamine on peale «Star Warsi» kergem tulema. Ka seekord on saalis tavapärasemast rohkem noori ja lapsi. On näha, et ka neil on elevus hinges ja nutitelefoni ekraani põrnitsemise asemel jagatakse omavahel hoopis ootusärevust.

Ta räägib, kuidas Soomes on rakendatud veel teisigi nippe noori saali kutsumiseks. Näiteks valitakse välja üks aastakäik lapsi, keda palutakse juba mõne kuu vanustena klassikalise muusika kontsertidele, sealt edasi korratakse kutsungit igaaastaselt. Varakult seeviisi muusika juurde toodud laste seast on tänaseks sirgunud mitmeid muusikuidki. Samut tehakse nutitelefonipõlvkonnale mõeldes ka «pildistamine lubatud» kontserte, kus noored võivad selfie‘sid klõpsida ning neid hashtag’ida nii oma emotsioonidega kui ka artistide ja kontsertasutuse nimega. «Noori tuleb edaspidigi klassikalise muusika juurde suunata,» on Murdvee kindel.

Küsin dirigendilt, kas mul on võimalik kinnisilmi kontserdi ajal ka linateoseid silme ette manada. Ta arvab küll ja mõistan, et paratamatult olen John Williamsi heliloominguga ennekõike läbi Rowlingu ja Lucase fantaasiamaailmade seotud. Tekib küsimus, kas tegemist on pelgalt mälupiltide või pigem emotsioonidega? Kõlavad «Harry Potteri» süidid ja tibunahk mu käsivartel räägib sama palju emotsioonist, kui silmad sulgedes jooksma hakkavad kujutluspildid kirjaniku loodud paeluvast fantaasiamaailmast. Murdvee on veendunud, et pole suuri linateoseid ilma neile loodud või sobiva muusikata ja nendib, et muusikuna «kuulab» ta filme ilmselt rohkem kui teised. Näiteks Johann Straussi valss «Ilusal sinisel Doonaul» kangastub talle alati koos kaadritega Stanley Kubriku lavastatud ulmefilmist «Kosmoseodüsseia 2001».

STAR WARSi ülejäänud kontsertkavast eristub taotluslikult Steven Spielbergi 1993. aastal valminud ajaloolise draama «Schindleri nimekiri» muusika. «Puhtalt «Tähesõjad» ja «Harry Potter» oleksid teineteist varjutama hakanud. Sinna vahele on «Schindleri nimekirja» hingematvat sügavust ja tõsidust vaja,» räägib Murdvee kontsertkava ülesehitusest. «Schindleri nimekirja» imekaunid viiulisoolod on pühendatud legendaarsele viiuldajale Itzhak Perlmanile, Estonia kontserdisaalis kõlasid need Oulu Sinfonia kontsertmeistri Lasse Joametsa esituses.  Murdveel on viimase üle eriti hea meel «On suur rõõm, et Lasse oli nõus tulema ja leidis selleks projektiks aega, sest nii kõrgtasemel klassikalise viiuldajana kui ka maineka jazz-artistina oli ta meie esimene valik.»

Orkestrile on need äratundmisrõõmust olenemata väljakutsuvad teosed. «Olgugi, et tegu on tavapärasemast meeleolukama repertuaariga, ei ole see orkestri jaoks lihtne materjal,» leiab Murdvee. «Taotleme siin täpselt sama kõrget taset nagu oma teistegi kontsertide puhul.»

Kontserdi lõppedes olen üsnagi sõnatu. Liiga kiiresti nagu unenäos möödus see, mahutades lugematul hulgal tundeid. Dirigent pöördub viimast korda publiku poole, pilk endiselt kelmikas, aga tänulik, olek soe ja kehahoiak avatud. Plaksutamine lavalolijatele ei lakka veel niipea.

Detsembris jätkub ERSO Gurmee sari kontserdiga «Neli viimast laulu», mille solistiks on Viini Riigiooperi sopran Olga Bezsmertina, dirigeerib Rahvusooper Estonia kunstiline juht Vello Pähn. Samuti jätkatakse filmimuusikaprojektidega. Veebruaris on ERSO-l kavas tõeliseks kinosaaliks muutuda, kui ekraanilt näidatakse Charlie Chaplini kultusfilmi «Suurlinna tuuled» («City Lights»), millele ERSO live’is saatemuusikat mängima hakkab.

Dirigent Mikk Murdveed ootavad sel hooajal lisaks mitmele kontserdile Helsingi Ülikooli SOga ees ka kolm debüüti: Kokkola kammerorkestriga, Jyväskylä Sinfoniaga ja Mikkeli linnaorkestriga. Eestis astub ta järgmine kord lavalaudadele Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestriga 11. detsembril Estonia kontserdisaalis.