Aktuaalne

Kadri Tali: sümfooniaorkestri edu alus on dialoog publikuga

27. jaanuar 2015

ERSO ametist lahkuv direktor märgib, et varasemad kogemused ja suurepärane klapp Neeme Järviga tõid tõepoolest tulemusi.

Mida te loete oma suurimateks töövõitudeks nii kunstilises kui ka kommertslikus plaanis?

Olen rahul nii mõnegi tulemusega, mis on orkestrit vorminud, üldiselt paremaks muutnud ja võimaldanud ERSO-l edasi liikuda. Aga kui loetleda mõningaid töövõite, siis võin selleks kindlasti pidada 2011. aastal uue alguse saanud suurepärase muusikalise juhi ehk Neeme Järvi võimast tööd ERSO-ga. Oleme temaga olnud suurepärane ja üksmeelne meeskond. Uskusin seni, et sellise mõistmise võin saavutada ainult oma kaksikõe Anu Taliga. Praegu on orkestril selgelt äratuntav nägu. Hooajad, mis sisaldavad põnevaid kontserdisarju. Nelja aasta sees on toimunud 26 väliskontserti.

Finantsilises plaanis oleme suutnud igal aastal kahekordistada omatulu ja ustavate sponsorite leidmine on ERSO elu tunduvalt kergendanud. See on võimaldanud meil tasapisi kehvast seisust üsna edukaks orkestriks kasvada.

Suureks uhkuseks pean 2012. aastal loodud ERSO Akadeemiat, mis võimaldab konkursiga sinna koha võitnud noortel muusikutel end proovile panna ERSO koosseisus.

ERSO on viimastel aastatel muu hulgas esitanud „Tähesõdade” filmimuusikat ja Šostakovitši kantaate, järgmisena võetakse ette Duke Ellingtoni looming. Kui oluline on teie jaoks olnud ERSO uuendusliku väärtuse tekitamine?

Kõik uus ja huvitav on kunstilises plaanis oluline ning väärt tegemist. Orkestri elu juhtides peab esimesele kohale seadma teose partituuri. Nii John Williamsi filmimuusika, Šostakovitši kantaatide kui ka Duke Ellingtoni loomingu puhul ei teki kahtluse varjugi suure sümfonismi olemusest. Ühtpidi näitavad need muusikalised leiud sümfooniaorkestri võimalusi ning tutvustavad muusikat ja ajalugu. Edukas orkester peab ajaga kaasas käima ja samal ajal ka minevikust parimad palad lavale tooma. Kõige selle eelduseks on muidugi esituse kõrge tase.

Kadri Tali peab oma üheks suuremaks töövõiduks 2011. aastal uue alguse saanud koostööd ERSO muusikalise juhi Neeme Järviga. „Oleme temaga olnud suurepärane ja üksmeelne meeskond,” ütleb ta. Pildil Tali koos poja ja Neeme Järviga möödunud suvel laulupeol. Foto: Sven Arbet

Kadri Tali peab oma üheks suuremaks töövõiduks 2011. aastal uue alguse saanud koostööd ERSO muusikalise juhi Neeme Järviga. „Oleme temaga olnud suurepärane ja üksmeelne meeskond,” ütleb ta. Pildil Tali koos poja ja Neeme Järviga möödunud suvel laulupeol. Foto: Sven Arbet

Põhjamaade sümfooniaorkester ja ERSO. Kui palju õnnestus teil seda kogemust ERSO juhtimisse üle kanda ja kas projektiorkestri muusikud on mõne koha pealt teisest puust kui riigipalgalised?

Usun, et vägagi palju. Olen 17 tööaasta jooksul teinud ikka ja alati sama asja – juhtinud orkestrit ja korraldanud kontserte. Suuresti tänu oma õe karjäärile ja samuti ühiselt Põhjamaade sümfooniaorkestriga tegutsetud aastatele ei ole ma uustulnuk ei muusikute ega ka publiku jaoks. Olen alati olnud veendunud, et organisatsioonid ei toeta organisatsioone, vaid targad ja edukad inimesed toetavad võimekate ja innovatiivsete inimeste ideid. See ühine soov mõtted lavale juhtida on olnud Põhjamaade sümfooniaorkestri edu alus – dialoog publiku ja orkestri vahel.

Mis puutub muusikute materjali, siis hea muusiku eeldused kuuluvad siiski muusikalise taseme ja koostöö valda. Selle järgi saab hinnata iga inimese professionaalsust. Ma ei oskaks raha teenimise viisi (riigipalk jne) järgi kedagi kuhugi liigitada ega pea seda ka oluliseks.

Meie klassikalise muusika maastik näib, kuigi silmapaistvate eranditega, väga meestekeskne. Kas see tegi teie tööd raskemaks ja võis järgmiseks neljaks aastaks ametisse kandideerimisel saatuslikuks saada?

Mõni saab lühikese ajaga tulemuse ja võib uutele väljakutsetele vastu astuda. Meheks või naiseks olemine ei mängi siin suurt rolli. Minule võis n-ö saatuslikuks saada hoopis tingimusteta soov töös kiireid tulemusi saavutada. Inimene nagu kogu maailm on oma olemuselt inertne ja mugav. Kuid hea juhi tööd osatakse hinnata ju sageli alles pärast tema lahkumist.

Mis saab omal ajal orkestri soovil kunstiliseks juhiks toodud Neeme Järvist? Mullu, kui Kristjan Hallik ERSO uueks direktoriks valiti, sahistati Järvi rahulolematusest valikuga ja koos teiega lahkumisest.

Neeme Järvi jätkab edukalt peadirigendi ja muusikalise juhina. Teisiti ei saaks see ollagi. Võimsate juhtide ja teerajajate olemus on mitte alla anda. Eks me muidugi soovisime koos tegutseda ja seda ei saa meile ju pahaks panna. Me olime ja oleme edasi mõttekaaslased. Mis aga konkreetsetesse lahkumisplaanidesse puutub, siis see ei pea paika. Kuulujuttude kohta aga ütleksin nii, et kui suur laev liigub, on alati palju vahtu ümber.

Kuidas teil uue töökoha otsimine läks ja miks just Soome? Mis on sealse süsteemi eelised orkestrimänedžeri jaoks?

Ma ei otsinud tööd. ERSO juhina oli selleks liiga palju tegemist. Oli tegelikult mõte ja võimalus ERSO-s mingis valdkonnas ka edasi tegutseda, kuid pikapeale mõistsin, et see ei oleks hea. Uus juht väärib oma aega ja oma algust. Otsustasin rahvusvahelisel maastikul proovi teha ja võitsingi keerulise konkursi. Rahvusvahelisel tandril pikalt tegutsenud muusikamänedžerina on mul töövõimalustega lihtne kursis olla. Seetõttu otsustasin rahvusvahelisel maastikul proovi teha ja võitsingi keerulise konkursi. Sealse süsteemi eelistest ei oska ma praegu veel rääkida, eks aeg annab arutust. Iga­tahes kavatsen oma kogemuse kaasa võtta ja uue kogemuse võrra rikkamaks saada. Ikkagi topeltkogemus siis juba!

Neli aastat tagasi kuulsime Neeme Järvi ambitsioonikaid mõtteid, et ERSO-l võiks olla oma maja ja Eestil oratooriumikoor. Kui kaugel me neist praeguse seisuga oleme?

Muidugi võiks Tallinnas olla uhke ja suur kontserdimaja! Ja Eestil suur koor vokaalsümfooniliste teoste ettekandmiseks. Meie ühine kujutlus orkestri ees oli soov esmalt oma töös tulemusi saavutada ja siis edasi kasvada. Oma mõtetes olime ees ja nii see peabki olema.

Edukas orkester peab ajaga kaasas käima ja ka mineviku parimad palad lavale tooma.

Riik on hakanud viimastel aastatel panustama ka popmuusikasse ja selle eksporti. Millise pilguga te sellele vaatate?

Vaatan kõike heasoovliku pilguga. Tegelikult aitavad ju kultuurivaldkonna silmapaistvad esindajad ka teisi edasi. Ekspordi kohta on mul selge veendumus, et see eeldab ikkagi huvi väljastpoolt Eestit. Riik tegutseb targalt, kui leiab üles need, kes selle huvi äratavad, ja seejärel eralduvad terad sõkaldest ehk need, kelle vastu see huvi ka pikemalt püsima jääb.

Kas ja kuidas on teie meelest meie kultuuripoliitika muutunud loomemajandulikumaks?

Kultuuripoliitika ja loomemajandus on kaks väljendit, mis on tänini jäänud mulle veidi võõraks. Kultuur peaks olema poliitikast võimalikult kaugel ja loomingut ei saa kuidagi vägisi majandada. Usun ka edaspidi, et õiged asjad juhtuvad tahes-tahtmata ja publikul on siin palju kaasa rääkida. Alati saab olema nii, et kui ikka orkester, helilooja, dirigent või solist meeldib, siis tahame teda kuulda ja näha. Inimest ei saa alahinnata – nii lihtne see ongi.