Aktuaalne

Tšellokuninganna muusikaline visiit Tallinna

Kontsert „Daam tšelloga“. Natalia Gutman ja Andres Mustonen pärast Schnittke Tšellokontserdi ettekannet Estonia kontserdisaalis (16. nov. 2012)

Riina Luik, Postimees

27. veebruar 2015

Maailmakuulus tšellist Natalja Gutman  esineb koos ERSOga Estonia kontserdisaalis täna, 27. veebruaril kl 19.
Nelikümmend kolm aastat tagasi astus noor tšellist Natalja Gutman esmakordselt koos ERSOga Estonia kontserdisaali lavale, täna on ta üks maailma enimnõutud soliste ja ansamblipartnereid, muusikaajakirjanikud on talle ülima lugupidamise märgiks andnud tiitli „Tšellokuninganna“.

Väikesel Nataljal ei olnud vaja oma tulevasi muusikaõpetajaid just kaugelt otsida – ta oli neist ümbritsetud oma esimesest elupäevast alates. Veelgi enam – kõik tema õpetajad kuulusid toonase vene muusikaeliidi tippu: vanavanemad olid professionaalsed viiuldajad, legendaarse Leopold Aueri õpilased ning vanaisa Anisom Berlin töötas aastaid NSVL Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeistrina. Ema oli kontsertpianist, kasuisa tunnustatud tšellist ja hinnatud pedagoog. Moskva ja Leningradi konservatooriumis olid Gutmani  õppejõududeks Vene tšellistide koolkonna rajaja Semjon Kozolupovi õpilased Galina Kozolupova ja üks maailma kuulsamaid tšelliste üldse – Mstislav Rostropovitš.  Rostropovitši meistriklassis õppimist on Gutman kirjeldanud nii: „Iga tund oli kui üks suur spektaakel“  (eesti k näitemäng), mida kogunes alati pealt vaatama hulgaliselt kaastudengeid. Ta sundis meid ennast emotsionaalselt avama, panema välja  kõik, mis meis tema arvates oli, kuid mida me kas ei osanud või julgenud välja paista lasta. Ta näitas väga harva midagi tšellol ette, olulisema töö tegi ta hoopis meiega rääkides.“ Just tänu Rostropovitšile sai Gutman enda sõnul üle sisemisest kammitsetusest ja õppis end mängu ajal emotsionaalselt vabaks laskma.

Gutmani ansamblipartnerite reas on üks nimi säravam ja kuulsam kui teine – alates abikaasast, viiuldaja Oleg Kaganist, klaverititaaniks tituleeritud Svjatoslav Richterist, pianistidest Martha Argerichist, Eliso Virsaladzest, Aleksei Ljubimovist, viiuldaja Yuri Bashmetist tšellist Misha Maiskyni välja -, tuues vaid mõned näited.

Armus kord ja igaveseks
Natalja Gutmani esimeseks õpetajaks sai tema kasuisa Roman Sapozhnikov, kelle õpilased käisid tihti nende ülerahvastatud Moskva kommunaalkorteris eratundides. Tahtmatult oli tüdruk neis harjutustundides osaline ning just siis armunud ta tšellosse jäägitult ja igaveseks. Tunnetades seda sümpaatiat ja lapse vaieldamatut andekust, kinkis kasuisa viieaastasele Nataljale esimese tšello ja koos alustati õpinguid. Kodused muusikatunnid kandsid head vilja, sest Natalja võeti Moskva Gnesseni nimelisse lastemuusikakooli vastu seatud vanusepiirist oluliselt nooremana. Oma kõige olulisemaks õpetajaks peab Gutman aga vanaisa Anisom Berlini. „Just tema andis mulle muusikalise kuulmise oskuse – oskuse, milleta ei ole võimalik saavutada kontrolli oma musitseerimise üle. See on tähtsaim, mida üks õpetaja õpilasele üldse anda saab -„kõrvad“, on Gutman öelnud intervjuus Müncheni kultuuriajakirjale „Aplaus“.

Saatusliku tähendusega oli Gutmani jaoks kohtumine saksa päritolu vene klaverivirtuoosi Svjatoslav Richteriga. Gutmani tunnistab, et talle – toona teismeeas tüdrukule, oli Richter kui jumalus, kelle poole ta alt üles vaatas. Aastaid hiljem said neist ansamblipartnerid ja nende lavasõprus kestis aastakümneid. Richter on oma kunagise jumaldaja kohta öelnud sõnad, mida Gutmani puhul sageli epiteedina kasutatakse: „…ta on tõelisuse kehastus muusikas.“

Üheksa aastat väljasõidukeeldu
Gutmani rahvusvahelisele tuntusele pani aluse 1967. aastal Müncheni  ARD konkursi peavõit (duona, koos pianist Aleksei Nasedkiniga), millele järgnes ülimenukas debüüt New Yorgi Carnegie Hallis. Noorele nõukogude tšellistile osaks saanud lääne muusikakriitikute vaimustatud vastuvõtt tegi aga kodumaal organid valvsaks ja otsus oli karm: Gutman sai väljasõidukeelu. Tema õpetaja Rostropovitši emigreerumine (1974) seda otsust mõistagi ei leevendanud. Gutmani vanematel soovitati tütre karjääri huvides vahetada ära perekonnanimi… Ometi ei tähendanud see  Gutmani karjääri kokkukukkumist, vastupidi – see lõi õitsele kodumaal. Koostöö suurepäraste dirigentidega nagu  Juri Temirkanov, Jevgeni Svtelanov, Gennadi Roždestvenski ja Kirill Kondrashin, kammermuusikatrio Richter-Kagan-Gutman, duo Kagan-Gutman; kvartett Kagan-Gutman-Bashmet-Richter olid hinnatud esinejad üle terve N. Liidu.

Alates 1978. aastast, mil Gutman lõpuks riigist välja lubati, on teda saatnud vaibumatu rahvusvaheline edu. Ta on soleerinud peaaegu kõigi maailma tipporkestrite ees, olles üks hinnatumaid interpreete maailmas. Koostöö Viini, Berliini, Müncheni ja Peterburi filharmoonikute, juhtivate Londoni orkestrite, Amsterdami Concertgebouw– orkestri, dirigentide Wolfgang Sawallisch, Riccardo Muti, Claudio Abbado, Gustavo Dudamel, Bernard Haitink, Jukka-Pekka Saraste, Mstislav Rostropovitši, Kurt Masuri jpt. on tema jaoks igapäevane.

Esimest korda soleeris Natalja Gutman ERSO ees 43 aastat tagasi, esitades koos abikaasa Oleg Kaganiga Brahmsi Topeltkontserdi Nikolai Rabinovitši dirigeerimisel, aastal 1988 esitasid abikaasad sama teose ka Peeter Lilje juhatusel. Gutman on korduvalt musitseerinud koos dirigent Andres Mustoneninga, kellega teda seob nii lavaline kui inimlik pikaaegne sõprus. Gutmanile on kirjutanud ja pühendanud teoseid paljud heliloojad, nende seas: Schnittke, Pärt, Gubaidulina, Denissov jt.

Vestleme Teiega pühapäeva hommikul, kuidas näeb välja üks  pühapäevahommik teie Moskva kodus?
Töö eripärast, ja sellega kaasnevast reisimisest tulenevalt, heidan hilja magama, kuid väsimusest hoolimata ei suuda ma kohe uinuda ja tihti „loen end magama“. Seetõttu sõltuvad minu hommikud eelkõige sellest, kas olen üldse öösel sõba silmale saanud. Koju on alati hea tulla, on ju Moskvas möödunud kogu mu elu. Kuid kahjuks see, mis siin linnas viimasel ajal toimub, teeb mind väga murelikuks. Kui näen telerist seda, mida ma näen (päev enne intervjuud toimus Anti-Maidani marss), ei tea ma enam, mida või keda uskuda. Ma ei taha, ja pole kunagi tahtnud, sekkuda poliitikasse, kuid toimuv on minu jaoks hirmutav.

Euroopas on taas esile kerkinud ka juudivaenulikkus, olete te mõelnud: mis ometi toimub?
Muidugi, ainuüksi sellele mõtlemine ajab mind hulluks! See on uskumatu, et me veel tänasel päeval selliste ilmingutega kokku puutume.

Oma karjääri algul puutusite ka ise kokku nõukogude organiste  survestamisega: Teie rahvusvaheline karjäär “külmutati“ Läände või Iisraelisse pagemise hirmus aastateks.
Teate, nii kummaline kui see ka ei tundu, ei olnud see minu jaoks nii suur probleem, nagu see kõrvalt vaadates ehk näib. Olin just tutvunud oma tulevase abikaasa Oleg Kaganiga, meie mõlema jaoks oli see loomingulises mõttes pööraselt huvitav ja intensiivne aeg. Me musitseerisime, kuulasime palju muusikat, arutlesime sõprade ringis lõputult muusika, kunsti ja kirjanduse üle. Võin isegi öelda, et see oli ilusaim aeg meie elus.

Olete seitsmekümne kahe aastane, ehk vanuses, kus teie põlvkonnakaaslased peavad ammu pensionipõlve. Mis Teid laval hoiab?
Muidugi, kõik normaalsed inimesed ongi selles vanuses pensionil, ja ka minul oleks aeg! (Naerab südamest.) Aga ma ei suuda, ega oska elada ilma muusikata, täiesti siiralt!

Aga Te  ikka mäletate, mida tähendab sõna „puhkus“?
(Naerab.) Mäletan, kuid ma pole seda sõna selle õiges tähenduses enda puhul  aastaid kasutanud.

Kuid vahel Teil ikka käib peas läbi mõte, et kui ma ükskord…
Siis sõidaksin läbi kõik need kaunid paigad, kus olen käinud esinemas, kuid mida mul pole õnnestunud tegelikult näha. Neid kohti on palju, näiteks Gruusiat ja  Eestit armastan ma väga ning kohtumist teie publikuga ootan alati.

Olete tänini õppejõud Moskva konservatooriumis, kas selle  “vaim” on endine?
Tõtt-öelda ma ei oska selle „vaimu“ kohta midagi öelda, sest võtan õpilasi vastu oma kodus. Kuid ma olen kuulnud, et senised suured klassid – kus toimusid suured meistriklassid ja kuhu kogunes alati palju kaastudengeid,  on nüüd väikesteks ümber ehitatud, ja sellest on mul kahju – see oli küll osa konservatooriumi „vaimust“.

Teie õpetajatest rääkides: Kozolupova õpetanud tšelloga, Rostropovitš sõnadega. Kumba Teie eelistate?
Kuna olen võõrkeeltes üsna vilets, õpetan eelkõige oma välistudengeid läbi instrumendi, näitan palju ette ja räägin vähe. (Naerab.)

Mitu tšellot Teil on?
Mitu, kuid nendega mängivad minu õpilased ja mul on väga hea meel, et nad  saavad mängida headel pillidel. Üks tšello, millel mängin on nüüdisaegne, teine tundmatu meistri töö.

Kui peaksite nimetama vaid kolm oma elu kõige olulisemat sündmust, siis…. ?
On need seotud minu kolme lapse sünniga. Kuna nad sündisid suurte vahedega,  on igaühe sünd ja kasvamine täiesti omaette lugu. Pidin end kohutavalt kokku võtma, et kõige sellega pärast abikaasa surma (Oleg Kagan suri 1990) toime tulla ja samal ajal jätkata kontserttegevust. Ma polnud hea ema selles mõttes, et olin väga vähe kodus ja laste kasvatamisel väga range. Me keegi ei saanud sel ajal endale lubada nõrkust, virisemist või oma nõrkusele järele andmist. Kõik kolm on muusikud, viiuldajad. Olen ühekordne vanaema, kuid ega ma ei saa nüüdki oma kunagist äraoldud aega tagasi teha, sest olen ju endiselt pidevalt lennus.

Tallinnas olete laval koos dirigent Nikolai Aleksejeviga, teid mõlemaid seob  eesti publikuga aastakümnete pikkune side.
See on tõsi ja mul on alati väga meeldiv Tallinnas esineda. Nikolai Aleksejeviga oleme palju koos laval olnud ja ta meeldib mulle väga oma väga selge dirigendikäe ning ausa suhtumise tõttu muusikasse ja muusikutesse.

Loe artiklit Postimehe kodulehel.