Oli tunne, et ainult nii saabki

ERSO kontsert sarjast „Nautimus“ 27. II Estonia kontserdisaalis, solist Natalja Gutman (tšello), dirigent Nikolai Aleksejev.

Kui mõelda, millised XX sajandi teisel poolel kirjutatud instrumentaalkontserdid tulevad meile meelde, siis mõningase üllatusena tundub, et üksikud. Toimiks justkui mingi imelapse efekt: teoseid nagu oleks olnud ja korraks ka vaimustus, aga mõne aja pärast kaob kõik kusagile uttu. Täiesti teine lugu on Witold Lutosławski 1970. aastal kirjutatud tšellokontserdiga, mis on võitnud interpreetide hulgas kindla koha. Veelgi enam, see koht on klassikaliste ja romantiliste kontsertide, nt Dvořáki ja Haydni kontsertide kõrval. Tšellokontsert on pühendatud Mstislav Rostropovitšile ja esi­ettekanne autori juhatusel sai teoks 1970. aastal Londonis Royal Festival Hallis.

See muusika ei ole kergelt ja üheselt mõistetav. Kontserdi idee, mille Lutosławski on läbi viinud, näib olevat konflikt orkestri ja solisti vahel. See selgub juba alguses, kus tšello alustab üksi re noodist, muutes seal rütme, faktuuri, nihestades liikumisi, tämbrit. Esimene orkestrirepliik mõjub lausa pealekäratusena. Mõningane vastastikune lähenemine teose keskel jääb siiski ainult ilusaks episoodiks, lootusetu konfliktsituatsioon ainult kosub ja jääb püsima lõpuni. Natalja Gutmani esituses kõlas teos sugestiivselt, suure kontsentratsiooniga, tekkis tunne, et ainult nii saabki.

Natalja Gutman mängis lisapalana kaks osa (Bourrée ja Saraband) Bachi C-duur süidist soolotšellole. Mängis vaikselt, imeilusa tooniga, avardades kontserdi mõõdet, tuues kavasse Lutosławski ja Rahmaninovi kõrvale Bachi.

Hea kontserdi meeleolu, mis esimeses pooles loodi, jätkus ka Rahmaninovi III sümfoonia ettekandel. Neis teostes, mis Rahmaninov on kirjutanud elu viimasel perioodil, kui ta oli Venemaalt lahkunud, võib leida mitmeid kokkupuutepunkte. Näiteks sümfoonilistes tantsudes, kõlanud sümfoonias ja mujalgi on kasutanud Rahmaninov Dies irae ehk jumala viha teemat ning vene muusika arhailisemaid kihte. Lisada võiks Rahmaninovi kogu elu kestnud huvi Bachi muusika vastu. Siit võimegi saada ühe võimaliku suuna Rahmaninovi mõistmiseks  – igatahes ei ole see „kaunis jalutuskäik inimhinge sügavuses“ (tsitaat kavalehelt). Aleksejev koos ERSOga seda teed ei läinud, pigem kandis selle muusika eepiline tagapõhi ja helilooja igatsus kodumaa järele.

Orkester kõlas ühtse ja tundlikuna. Silma hakkas tõeliselt hea kontakt orkestri ja dirigendi vahel. Siit võib leida kogu kontserdi õnnestumise põhjuse.