Aktuaalne

Kui valida, siis see, mis hirmutab

ERSO uus kontsertmeister Triin Ruubel FranÇois Pique ajaloolise viiuliga Tallinnas Kadriorus. Foto Kaupo Kikkas.

Postimees

9. oktoober 2015

ERSO uus kontsertmeister Triin Ruubel juhindub tõekspidamistest, mis aitaksid elus edasi igaüht, ka neid, kel pole muusikaga midagi pistmist.

Ligi kahe sajandi vanune François Pique viiul lilla kastiga seljas, võtab sihvakas Triin Ruubel Estonia kontserdisaali trepist üles astudes hoogsalt kaks astet korraga. Tempo on vähemalt allegro, kui mitte vivace.

ERSO kontsertmeistrit kujutaks ette teistsugusena. Rohkem neemejärvilikuna.

«Ma teengi kogu aeg kõike kiiresti,» tunnistab heledapäine Ruubel, kes ülehomme saab 27. «Mul on tunne, et kui kõike kiiresti teha, siis jõuab rohkem. Rohkem raamatuid lugeda ja rohkemates kohtades käia.» Ta soovib, et elus oleks kõik kirgas ja vahelduv, kirju ja värviline – seega inspireeriv. Talle ei meeldi aeglus ja toppama jäämine.

Tema jutt on samuti kiire, ent mitte vuristav.

Mis peamine: ta on julge ja otsustav.

«Ma teen alati need otsused, mis on kõige hirmuäratavamad.»

Ruubel oli 16, kui pidi valima, kuhu minna edasi õppima. Valikuid oli kaks: üks professor kutsus teda Saksamaale, teine Ameerikasse. Ameerika professor, rahvuselt venelane, oli šarmantne ja innustas kiitusega. Rääkis alalõpmata, ameerikalikult, kui kohutavalt hästi kõik läheb.

Saksa professor, pärit Rumeeniast, oli hirmus kriitiline. Ja meeletult läbinägelik. Ta tajus kiiresti, inimesele vaevalt pilgu heitnud, mida too väärt on ja mis temast võib saada. «Ta tundus mulle jube ohtlik ja karm ja kuri,» loetleb Ruubel. «Ma kohutavalt pelgasin teda.»

Ometi otsustas ta edasi õppida Saksa professori juures Rostockis. Mõistes, et kui tahab muusikuna edasi jõuda, tuleb langetada otsus, mis tekitab hirmu. Andis endale aru, et kui hirmust üle saab, arendab see teda ka kui inimest. Philadelphiasse Ameerika professori juurde minek tundus selle kõrval nagu magustoidu söömine, võrdleb Ruubel: ta ei oleks pidanud endas midagi ületama. «See ei vii mitte kuhugi,» nendib ta.

«See ei tee mulle head, kui ma kaua paigal olen.»

Ruubel oli Saksa professori juures paigal püsinud ligi kaheksa aastat, algul Rostockis, siis Augsburgis. Ta tundis, et õpingud nelja seina vahel hakkasid väsitama. Ta ei tahtnud isegi õpetajat enam kuulata. Ei tahtnud, et keegi talle iga järgmist sammu ette ütleks. «Mulle tundus, et see ei ole õige,» lausub ta. «Mind hakkas see häirima, lausa ahistama. Hästi kiiresti otsustasin ära minna.»

Nii kiiresti, et isegi magistritöö jäi lõpetamata. Ruubel suundus Weimari orkestrisse teise viiuli rühma kontsertmeistriks. Mis siis, et professor võitles äraminekule igati vastu. Aga lõpuks sai õpilasest aru. Ehkki ei toetanud tema otsust.

Õpilane ihkas iseseisvust. Tahtis ise otsustada, mida mängida ja kuidas, mitte teha midagi vaid seepärast, et koolis on nii ette nähtud. «Kui pole seda, kes juhendaks,» seletab Ruubel, «kujuneb muusikaline veendumus selles, mis ma teen, palju sügavamaks.» Talle tundus, et koolis oli areng justkui tammi taha kinni jäänud. Lõppeks käivad pärismuusikaelus asjad sootuks teistmoodi kui koolis: töö on pingelisem, töö hulk palju suurem ja ettevalmistusajad kõvasti lühemad. «Tahtsin seda näha,» sõnab ta. «Mul hakkas koolis igav.»

«Mujal ei ole mingeid kohti, kus on parem.»

Ruubel veetis Weimaris kontsertmeistrina ligi aasta. Alguses oli põnev, aga lõpus tahtis sealt ära. Just paslikul ajal avanes Arvo Leiburi kõrval ERSO kontsertmeistri koht. Ruubel naasis kodumaale.

«Kõik lähevad Eestist ära, keegi võiks tagasi ka tulla,» lausub ta naeruturtsatusega.

Ometi küsisid paljud, ja täitsa siiralt, miks ta Eestisse tagasi pöördus. «Ma ei saa aru, mis küsimus see on!» hüüatab Ruubel. «Eestlastel on suhtumine, et ah, mis meie. Aga siin on täpselt sama hea kui mujal. Igal pool on hea olla, kui endas on rahu. Inimesed arvavad, et neil on kuskil halb, sest koht on halb, ja kolivad ühest kohast teise ning otsivad, kus neil oleks hea. Tegelikult on neil halb sellepärast, et neil on endal millegipärast halb olla.»

ERSO kontsertmeistri töö kõrvalt jääb Ruubelil piisavalt vabu nädalaid, et mujal Euroopas mängimas käia. Temaga on ühendust võetud nii Saksamaalt kui Rootsist ning kutsutud sinna kontsertmeistri vabanevale kohale kandideerima. Aga ta ei ole läinud. Lihtsalt ei taha minna. Tallinn on nüüd ta sadam ja ERSO põhjus, miks Eestis olla.

«See on kõige põnevam protsess, kui inimene muutub.»

Lisaks tööle ERSOs õpetab Ruubel muusikaakadeemias. Esimese õpetajakogemuse sai ta Augsburgis. Korealannast klassikaaslane tahtis oma mängu parandada ja palus Ruubelilt abi. Aga õpetamine on risk. Sest «õpetamine on vastutus», nagu tavatses öelda Ruubeli professor. Seda esiteks. Teiseks: kui anda eratunde, tähendab see sekkumist teise õpetaja töösse.

Professor sai muidugi aru, mis toimub. Ta oli mitu kuud haige ning kui ta tööle naasis, avastas, et korealanna oleks nagu ära vahetatud. Ta mängis nagu teine inimene. Aga professor ei vihastanud Ruubeli peale, vaid kutsus teda edaspidi oma meistrikursustele assisteerima.

Noil kursustel, kus sageli tuleb viie päevaga juhendada 25 inimest, on Ruubel avastanud, et igale õpilasele tuleb läheneda erinevalt. Sest inimesed saavad asjadest väga erinevalt aru. «Sa pead taipama, kuidas kellegagi rääkida,» kirjeldab ta, «et see, mida seletada püüad, ka kohale jõuaks.» Ta on küllaga näinud nõutuid ja arusaamatuid pilke. Siis tuleb kiiresti, intuitiivselt, leida uus moodus, kuidas miskit selgeks teha.

Selline töö on kõike muud kui kerge, tõdeb Ruubel, ent õpetab ka talle võrratult palju. Seda enam, et teda ennast ei õpeta praegu ükski õpetaja. «Ma ei taha rohkem, et keegi ütleks mulle, kuidas midagi teha,» lausub ta.

Ruubelit õpetab õpetamine.

«Mulle meeldib olla liikumises, muidu muutun rahutuks.»

Ruubel ei tea, mis saab viie või kümne aasta pärast. Tal ei ole mingit suurt plaani. «Kui inimestel on suured programmid ja väga konkreetsed eesmärgid, kujutavad nad ette ainult ühte teekonda,» arutleb ta. «Ühe-tee-mõtlemine tekitab tunde, et kui nad sel teel ei ole, siis järelikult ei ole hästi – mis on hästi vale. Ei ole sellist asja, nagu hästi või halvasti, vaid on erinevad võimalused.»

Ruubel on valmis neist võimalustest alati kinni haarama. Julgelt ja kiiresti. «Ma ei saa aru, miks pikalt midagi kaaluda,» tunnistab ta. «Inimesed kaaluvad pikalt, aga lõpuks otsustavad ikkagi selle kasuks, mida nad esimesena tahtsid.»

Ta ei kuluta aega tagantjärele vaagimisele, et mis oleks, kui… «Ma olen rõõmsalt ja teadlikult käinud läbi nendest kohtadest ja olukordadest, kuhu otsused on mind viinud. See mõte, et mis siis, kui oleksin teinud midagi teistmoodi, hoiab kinni ja jätab liikumise seisma. See ei lase täie teadvusega päris reaalsuses viibida. See on mõttetu.»

Ruubel heidab François Pique viiuli kerge liigutusega selga ning siirdub Estoniast hoogsal sammul, sära silmis, muusikaakadeemiasse tundi andma.