Aktuaalne

Koosmängu kunst: orkestrikontsertide sügis

Sibeliuse viiulikontsert ERSO hooaja avakontserdil: Triin Ruubel ja Neeme Järvi, 18.09.2015. Foto: Maarja Kasema.

Aare Tool, Muusika

18. jaanuar 2016

Kuskil pole orkestrimängu olemust sõnastatud nii tabavalt, nagu ühes kunagi kuuldud intervjuus Neeme Järviga. Jutt käis võrdlemisi üldistel kultuuriteemadel ja puudutatud sai loomulikult ERSO rolli – nii palju mängijaid, sellised plaanid ja probleemid… Rahvusringhäälingu saatejuht oli aga kaval ja tõmbas osava paralleeli, millest maestro silmnähtavalt elavnes: kas ei ole sümfooniaorkester siis mingis mõttes nagu riigikogu? Kummaski on umbes sama palju liikmeid ja sarnased mõttekohad: sümfooniaorkester on koosmängu ime, kuid koostööoskus ei jookse ka esindusorganis mööda külge maha. Enamgi veel, orkestrit võib pidada kogu sootsiumi toimimise sümboliks, nagu demonstreerib režissöör Federico Fellini võimusuhteid satiiriliselt lahkavas filmis “Orkestriproov”.  Telestuudios jõuti järeldusele, et Orkester selle sõna ülekantud tähenduses pole praegu kontserdikõlblik. Kuidas on aga lood orkestritega sõna otseses mõttes? Pilk sügisel Tallinnas toimunud orkestrikontsertidele annab sellele küsimusele vastuse.

Sümfooniakontsertidel on harilikult vähe üllatusi: meelisheliloojad ja -teosed on üldiselt teada, ühel aastal mängitakse Mahleri Esimest sümfooniat, teinekord Viiendat, kuid pilt on siiski suuremas osas sama. ERSO repertuaari ajalised piirid on Beethovenist kuni XX sajandi esimese pooleni ja sellest raamist väljumist võib pidada pigem erandlikuks; Beethovenist varasemat muusikat kohtab harva, ehkki kui koosseisu ja strihhidega õigesti ümber käia, ei tarvitseks Mozarti ja Haydnit välistada. Neeme Järvi on jäänud kindlalt oma liistude, st XIX sajandi ja XX sajandi esimese poole juurde; see sümpaatia kajastub tema mahukas diskograafias (erandiks kuue- ja seitsmekümnendatel salvestatud Eesti heliloojate uudisteosted) ja ka kontsertide repertuaarivalikus. Kuldperioodi piires ollakse aga avarapilguline, sest krestomaatilise repertuaari kõrval leiab ka niisuguseid nimesid nagu Leó Weiner, Jaromír Weinberger või Anton Rubinstein.

Nagu juba tavaks saanud, on ERSO hooaeg jaotatud kontserdisarjadeks: “Harmoonia”, “Maestro”, “Espressivo”, “Romantika”, “Suurlinna tuled” ja “Nautimus”. Aimates seesuguste sarjade koostamise põhimõtet, on ehk isegi palju oodata, et need tõepoolest üksteisest väga eristuksid: pigem on püütud hooaeg jagada suvalisteks püsikuulajale suupärasteks pakettideks, et julgustada korraga rohkem rahakoti raudu paotama. Selles osas, miks üks kontsert kuulub “Maestro” sarja ja mõni muu “Romantika” alla, ei paista olevat mingit silmanähtavat loogikat. Teistest mõnevõrra klaarima teemaga on kevade poole käivituv “Suurlinna tuled (“Pariis”, “Praha”, “Viin” ja “Kevad Tallinnas”), kuid siingi pole pealkiri just kuigi piiritlev: “Viini” alla võib paigutada praktiliselt igasuguse kontserdiprogrammis niigi ohtralt figureeriva muusika Beethovenist Mahlerini (kuid näiteks Schönbergi siiski ei kuule). Niisugune linnatemaatika annaks hea ajendi otsida välja huvitavamat repertuaari, kuid seda võimalust kasutatakse üsna ettevaatlikult ja linnadega haakuvad need teosed üksnes kaudselt. Kui teemaks on “Praha” ja mängitakse Smetana “Minu kodumaad”, siis tundub see liiga ettearvatav ja puänditu. Juhul kui mõnel järgmisel hooajal tuleb uuesti kontsert “London”, olgu mainitud, et Edward Elgar on kirjutanud avamängu “Cockaigne ehk Londoni linnas”, ja “Pariisi” võiks sisustada näiteks Frederick Deliuse teosega “Pariis. Laul suurest linnast” – ikkagi midagi veidi konkreetsemat ja teemakohasemat kui Beethoven.

Teisalt ei tasu arvata, et oodatakse ainult avastusi ja intriige, eks vana ja hea repertuaargi ole väärt, et seda ikka ja jälle meelde tuletada. Nii näiteks on jätkunud Beethoveni klaverikontsertide sari Kalle Randalu soleerimisel ja Viies sümfooniagi sai mängitud. Mis saaks olla selle vastu, kui kavva võetakse niisugused orkestreerimiskunsti jõu ja ilu numbrid nagu Mussorgski-Raveli “Pildid näituselt”, Britteni “Noorte teejuht orkestri juurde” või Holsti “Planeedid”. Kaks viimati mainitut on veel ees ja saab näha, kas ja kuidas ERSO neis end kehtestab. Kaldun olema mõõdukalt optimistlik, sest sedalaadi orkestraalset tulevärki soosiv repertuaar on viimasel ajal õnnestunud üllatavalt hästi. Kes ei usu, kuulaku kevadel ilmunud plaati Eugen Suchoňi loominguga (Chandos, 2015). Sibelius, Eller, inglise “pastoraalne” muusika eesotsas Ralph Vaughan Williamsiga, võib-olla ka Skrjabin ja Respighi – umbes seda tüüpi repertuaari võib võrdlemisi rahuliku südamega ERSO kätte usaldada, samas kui saksa-keskses sümfonismis on paremaid ja halvemaid päevi. Spetsialiseerumist ei saa ERSO aga endale lubada ja mängib peaaegu kõike, mida talle ette söödetakse: kord Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine”, teinekord Peeter Vähi uudisteost “Müstilisel Kaydara-maal” ja seejärel näiteks John Williamsi muusikat filmile “Superman”. ERSO on multitööriista muusikaline vaste – teate küll, see mille ühes otsas on tangid, teises otsas korgitser ja külje pealt avaneb veel midagi kolmandat tarvilikku.

Musitseerimise üks suurimaid vaenlasi on rutiin ja sedagi jagub meil küllaga. Mõttetu oleks võtta üles vana teema, kas Estonia kontserdisaal on ideaalne või saaks olla veel parem, kuid kindel on see, et üks ja sama kontekst aastakümneid järjest tüütab nii kuulajat kui mängijat. Seda, kui palju annab vahetevahel juurde etteaste rekontekstualiseerimine, kinnitas Pärdi ja Mahleri muusika Kristjan Järvi juhatusel 6. novembril. Asi polnud ainult Kristjan Järvi juhatamises, ehkki ka see on kaugel akadeemilisest keskmisest. Kujutlegem näiteks Herbert von Karajani viimaseid etteasteid 1980. aastatel, kus ta oli jõudnud ülimalt ökonoomse manuaaltehnikani (kui veidi eufemistlikult väljenduda) või Jevgeni Mravinski karmi kuju ja siis mingem Kristjan Järvi kontserdile: ta mitte ainult ei tee orkestrile žestidega kõik ülevoolavalt puust ja punaseks, vaid mõnikord suuremate kulminatsioonide ajal lausa viskub poodiumil paarikümne sentimeetri kõrgusele õhku. Puristid võiksid küll küsida, kas seda kõike on ikka tarvis, kuid vähemalt ERSO puhul näib see meetod töötavat: see orkester vajabki just dirigenti, kes ei anna hetkekski rahu, vaid veab mängijaid köiega enda järel ja ei lase maanduda liigagi sagedasse halli voolusängi. Kontserdil viibis prantsuse telekanali Mezzo võttegrupp ja sel puhul oli saali väljanägemise eest valgustusega hoolt kantud. Lisaks ka see, et tavaliselt paremale nurka surutud kontrabassid olid nüüd oreli juures astmestikul üles rivistatud – isegi kui kõlaliselt ei pruugi tulemus olla nagu öö ja päev, tundub rivi siiski loogilisem. Kõik need väiksemad ja suuremad nüansid andsid kontserdile tavapäratu ilme ja kannustasid mängima nii, nagu juba mõnda aega ei ole mängitud – eriti veel Mahleri Esimeses sümfoonias, millest varasemate ettekannete põhjal poleks osanud tõmbenumbrit loota. Mõnda teist õhtut risustanud venivus ja ebatäpsus oli hoobilt kadunud. ERSO suudab end mobiliseerida, kuid vajab selleks ajendit.

ERSO sügise paremikku liigitub veel Tobiase “Joonase lähetamine” Arvo Volmeri juhatusel 13. septembril, võibolla kogu aasta üks tähelepanuväärsemaid muusikasündmusi, Sibeliuse viiulikontserdi esitus, solistiks Triin Ruubeli 18. septembril, Tubina Teine sümfoonia 23. oktoobril, Anton Rubinsteini Neljas klaverikontsert, solist Age Juurikas 30. oktoobril ning Kalle Randalu mängitud Beethoveni Kolmas ja Viies klaverikontsert 13. novembril. Viimati nimetatul tekkis küll mõneti küllastumise oht, sest kaks beethovenlikus mõõdus kontserti ühel õhtul on juba peaaegu liiga palju.

ERSO parimate etteastetega võrdväärsel tasemel olid kaks külalisorkestrit, kui ühte neist nii nimetada võib: Vanemuise sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel 12. novembril ja Helsingi Filharmoonikud John Storgårdsi taktikepi all 9. detsembril. Mõlemad kontserdid olid pühendatud Jean Sibeliuse 150. sünniaastapäevale. Vanemuislaste ja solist Nils-Erik Sparfi esitatud Bergi viiulikontsert on kõva pähkel, mistõttu seda liiga sageli ei kuule. Sparfi soolo näis esialgu liiga analüütiline ja ennast tagaplaanile asetav, kuid teose edenedes selline veidi madalatemperatuuriline esituslaad õigustas end, sest oli kooskõlas orkestri samavõrd detailitundliku ja sirgjoonelise mänguga. Kõik need voorused mängiti välja ka Sibeliuse Esimeses sümfoonias. Helsingi Filharmoonikute kavas oli Beethoveni Viies klaverikontsert Paavali Jumppaneni soleerimisel ja hea valik Sibeliuse loomingut: “Saaga”, “Luonnotar” (solist Soile Isokoski) ja Seitsmes sümfoonia. Ei ole kerge kujundada finaalsümfooniat teosest, mis on üheosaline ja seega rangelt võttes finaalita, kuid Storgårdsi ühteaegu tumedatoonilises ja elektriküllases tõlgenduses see õnnestus. Seda, mis ERSO kontsertidel paiguti puudu jäi, korvasid muud orkestrid – ja just nii ongi õige. Kevad toob endaga uued kollektiivid, sedapuhku Lätist ja Leedust.

Ilmunud ajakirjas Muusika nr 1 2016. Loe artiklit Muusika kodulehel.