Meie inimesed

In memoriam AARE SUSS (6. VIII 1946 – 28. II 2016)

8. märts 2016

Aare Suss
6. VIII 1946 – 28. II 2016

28. veebruaril lahkus meie hulgast kontrabassimängija ja pillimeister Aare Suss.

Aare Suss sündis Lõuna-Eestis muusikat armastava kümnelapselise pere üheksanda lapsena. Tema esimeseks pilliks oli vend Mardi poolt kasepuust meisterdatud viiul, vend Väino eeskujul suundus ta pärast Kolepi kooli lõpetamist muusikat õppima Tallinnasse. Aare Suss lõpetas 1964. aastal Tallinna Muusikakooli Vladimir Luhti klassis ning alustas tema juhendamisel õpinguid ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Neeme Järvi soovitusel Moskvasse suundunud noormees jõudis kõrgkoolidiplomini sealses Gnessinite-nimelises Muusikapedagoogikainstituudis, kus ta 1973. aastal lõpetas Vladimir Homenko juhendamisel ka aspirantuuri. Kahel korral soleeris ta Neeme Järvi juhatusel ka orkestri ees, esitades 1968. aastal koos Tallinna Kammerorkestriga Dragonetti kontrabassikontserdi ning soleerides aasta hiljem ERSO ees ajaloolisel Tubina kontrabassikontserdi Eesti esiettekandel. Hooajal 1974/1975 töötas Aare Suss ERSO kontrabassirühma kontsertmeistrina ning 1975. aastal võitis I preemia Eesti interpreetide võistlusel. Põhiline osa tema loometeest möödus aga nimekates Venemaa orkestrites: 1976–1981 töötas ta Moskvas Suure Teatri orkestris, tehes kaasa ka teatri sekstetis ja kammerorkestris, 1981–1990 NSV Liidu Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee Suures Sümfooniaorkestris, mille peadirigent on praeguseni Vladimir Fedossejev ning 1990–2000 kontrabassirühma kontsertmeistri esimese asetäitjana Venemaa Rahvuslikus Orkestris, kus peadirigent on praeguseni Mihhail Pletnjov. Lühiajalise muudatuse elukorralduses tegi ta aastail 2000–2003, asudes taas elama Eestisse ning tööle ERSO ridadesse. Neil suvedel mängis ta Pärnu muusikafestivali orkestris, hiljem ka praeguses Klaaspärlimäng Sinfonietta’s. Kuid tema pere ja kodu olid siiski Moskvas ning pärast teistkordset Eestist lahkumist sooritas ta üliedukalt konkursid lausa nelja Moskva orkestrisse. Aastail 2003–2007 töötas ta Vladimir Spivakovi juhitavas Venemaa Rahvuslikus Filharmoonilises Orkestris ning 2007–2009 Pavel Kogani juhitavas Moskva Riiklikus Akadeemilises Sümfooniaorkestris. Tema pillimängutase oli veel 65. eluaasta künnisel nii kõrge, et Maksim Fedotov kutsus ta oma orkestrisse “Venemaa Filharmoonia“ kontrabassirühma kontsertmeistri kohale, kust ta 2014. aastal pensionile läks, andes pärast lõplikku Eestisse kolimist Põlva Muusikakoolis lastele tšello- ja kontrabassitunde. Isa teed jätkab tema vanem poeg Paul, kes on Venemaa Riikliku Akadeemilise Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister.

Juba õpingukaaslastele jäi Aare Suss silma väga tööka ja sihikindla noormehena, kelle ettevõtmisi toetasid nii musikaalsus kui kontrabassimängijale väga olulised suured, võimsad käed. Repertuaargi oli tal alati keerukam kui teistel samaealistel ning siiani meenutatakse Estonia teatri 1960. aastate “Otello“ lavastusi, kuhu IV vaatuse keerukat kontrabassisoolot kutsuti koolipingist mängima Aare Suss. Vahel tundub uskumatuna, et mees, kes töötas eluajal Moskva parimates orkestrites, on mänginud oma kätega ehitatud kontrabassil, teinud ja parandanud palju viiuleid, vioolasid ja tšellosid, millest mitmed kõlavad Eestiski, sõitis igal vabal hetkel Võrumaale isatalu maadele enda ehitatud koju, korrates ikka ja jälle oma isa ütlust: “Kodo tohe-ei’ ütsindä jättä!” Nüüd jõuab ta päriselt koju – sinna, kus ema ja isa juba ees ootavad.

Erakordset muusikut ja kolleegi mälestab
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester