Aktuaalne

Järelvaade. Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma

Mirje Mändla, ERRi kultuuriportaal

27. aprill 2016

Festival Eesti Muusika Päevad 2016 “Roheline heli”
7.-16. aprill

Just Alliksaare sõnadega võiks iseloomustada tänavust festivali Eesti Muusika Päevad, mis kandis alapealkirja “Roheline heli”, ehkki antud fraasil on ka konkreetsem tähendus, sest just sellise nime all esietendus Ardo Ran Varrese muusikateatri teos. Eesti Muusika Päevad tekitasid oma tähendusväljaga igatsuse väärtuslikuma ja helgema maailma järele, festival pakkus värskeid muusikalisi ideid, esindatud olid erinevate põlvkondade heliloojad ja seda kõike aastaajal, mil loodus annab meile jõuliselt märku uute arengute võimalustest. Festivali läbivateks ansambliks kujunes YXUS ansambel, läbivaks heliloojaks Mirjam Tally, nii kompositsioonide kui elektroonilise heli poole pealt ning tavapärastele instrumentidele lisaks pöörati suhteliselt suurt tähelepanu klavessiinile, instrumendile, millele eesti heliloojad on kirjutanud eri stiilides mahuka valiku kvaliteetset loomingut. Tähendusvälja rõhutas festivali viimasel päeval toimunud “Kellukalised”, mis omakorda juhatas sisse tänavuse Klavessiinifestivali.

Tänavused Eesti Muusika Päevad olid varasemast enam linnaruumis nähtavad, püüdes tõenäoliselt järele jõuda mahuka eelarvega ees lendlevatele Jazzkaarele ja Tallinn Music Weekile. Iseenesest on hea, muusikafestivali napp ajaline hetke on forsseeritult linnakodanike meelde vormitud, kes loodetavasti märkavad kontserdisaali tulla et osa saada haruldastest hetkedest. Õnnestunud Eesti Muusika Päevadele on iseloomulik intensiivne uute muusikateoste kogemine. Süvenenud kuulaja jaoks kujunes 10 päeva kestvast helirännakust enese proovile panek ning väljakutseid esitas see ka osalevatele interpreetidele. Teisalt võib rõõmustada korraldajate loomigulise leidlikkuse üle minimaalsete vahendite abil luua mitmekihiline festival, kuhu olid kaasatud vestlusringid, linnaruumiprojektidest leidis peavoolu meedia üles Suurpuhastuse Vabaduse väljakul, mini-EMP tekitas heliseva maja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumis kõlas projekt Reverbeebi, uue akustilise keskkonnana leidis avastamist Black Box Stuudio Viimsis ning ei puudunud Linnulauludisko. Mahuka festivali käsitlemisel peatuksin üldiselt igati rikastava elamuse tekitanud festivali mõningatel hetkedel – arusaadavalt ei jõua lahata kõiki 50 esiettekandelist teost.

Ilmselt oleks see festivali kontekstis tohutu ebaõnnestumine, kui säravaks keskmeks ei kujuneks sümfooniaorkestri kontsert. Seekord esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Anu Tali dirigeerimisel reedel, 15. aprillil rohelisest ja päiksesärast üle kullatud värvigammaga Estonia kontserdisaalis, sellise suhteliselt lihtsa vahendiga oli loodud pidulik ning erline atmosfäär. Kontserdi eel anti üle LHV uue heliloomingu Au-Tasu laureaat Liisa Hirschile teose “Ascending… Descending” eest, mille esiettekanne kõlas möödunud EMPil. Olulise kummardusena autorile mängiti teos Au-Tasu teatamise eel ette terviklikult helisalvestuse abil, nii et kohalolnud publikul ning Hirschi kolleegidel oli võimalus meelde tuletada või veenduda valiku õigsuses. Ühtlasi anti teosele uue muusika kontekstis suhteliselt haruldane võimalus niivõrd ruttu saada taasesitatud arvuka kuulajaskonna ees. (Teosest oli pikemalt juttu EMP 2015 kajastuses kultuur.err.ee portaalis.)

2016. aasta algul kuulutati välja Mirjam Tally resideerimine Eesti Kontserdi juures. Tõenäoliselt sellest inspireerituna läbis tema looming hõbeniidina EMPi. Tally loomingu õnnestunumate ettekannete osas peaks viitama Islandi ansambli Nordic Affect esituses kõlanud teosele “Soe elu jäämäe jalamil” ning ERSO kontserdil kõlanud “Erosiooni”, mis on loodud võimendatud tšellole, orkestrile ja elektroonikale. Teoses soleeris eeldatult üliintensiivselt musitseeriv Leho Karin. Teose alguspunkt on konkreetne, fokuseeritud ja tähelepanu haarav. Karini tšello ei olnud kasutusel akustilise instrumendina, omandades lisaks puhtalt võimendatud poogendpilli kõlale ka elektrikitarri ja basskitarrile sarnanevaid kõlavärve. Solistipartii tõusis oma omanäolise kujundusega orkestripartiist selgelt esile. Soolotšello maalis kõlapilte erinevaist ruumest ja mahajäetud maastikest ning kujundas seeläbi helipoeetilisi keskkondi ja andis edasi tühjade ruumide kaja. Soolopartiis leidus pingestatust, tehnilises mõttes oli tegu virtuoosse ja nõudliku muusikalise materjaliga. Teose orkestripartiis leidsid aset mitmekihilised protsessid, sealhulgas tumeda tämbrilise koloriidiga muusikalised allhoovused faktuuri alumises kihis. Tähelepanu äratasid ka orkestripartiis n-ö langevad mustrid. Helilooja oli teose kirjutamisel saanud inspiratsiooni nii Rummu mahajäetud karjääri ja vangla keskkonnast kui Gotlandi erilisest maastikust – hüljatud punkrid, vabrikud ning sinine laguun. Helilooja ise tunnistas hiljem, et on kohati teosesse lisatud filmilikke efekte. Mirjam Tally oli koos Tammo Sumeraga elektroonilises puldis. Teos on nauditavalt ulatuslik – tavapärase kümneminutilise vormi asemel võis nautida kahekümneminutist teost.

Teiseks värskendavaks elamuseks kujunes Ülo Kriguli “Understandardsi” esiettekanne, mis ühendas vokaal- ja instrumentaalmuusika Estonian Voicesi ja ERSO esituses. Lähtepunktina andis Krigul kavalehel jazzistandardite tekstifragmentide kasutamise. Tekstiosa koostas Krigul koostöös Hasso Krulliga. Krigul andis muusikalises materjalis teksti edasi sel moel, mis võimaldas kõlasündmuses viibida kavalehte sõrmitsemata; teose idee ja emotsioon saabusid keskendudes kuulamiskogemusele. Estonian Voicesi partii rõõmustas ideedekülluse ja vaheldusrikkusega, tämber ning rütmikäsitlus aitasid terviku õnnestumisele meeldivalt kaasa.

Kompositsioni tehniline teostus andis tunnistust mahukast eeltööst ning helilooja hoogsalt kulgevast fantaasialennust. Kompositsiooni orkestrikäsitlus võimendas omamoodi tumedais toones sära, aga leidus ka rütmikirkust ning tekkis meeldivaid assotsiatsioone Raveli orkestratsioonikäsitlusega. Krigul ütleb kavalehel, et tegi teosega kummarduse Berio “Sinfoniale”. Teos ning ka mõned sel hooajal eelnevalt kõlanud Kriguli oopused tekitavad tunde, mida muusikaloos tagantjärele kiputakse nimetama helilooja viljakaks loomeperioodiks ning see kruvib muidugi ootusärevust suvise ooperi “Luigeluulinn” esietenduse eel.

Eesti Muusika Päevade raames toimus rohkelt sisukaid kahe poolega õhtut täitvaid süvitsi minevaid kammermuusikaõhtuid – esinesid nii eesti intepreedid kui külaliskollektiivid. Üheks oodatult eredaks õhtuks kujunes Eliitkontsert 12. aprillil, kus esinesid Age Juurikas klaveril ning YXUS ansambel. Lakoonilise pealkirja Eliitkontsert varjus peitsid end mitmed ootamatult helge kõlapildiga teosed. Estonia kontserdisaali küllaltki kontrastselt valgustatud ja kammermuusikaliselt kujundatud Estonia kontserdisaalis kõlasid Toivo Tulevi ja Dmitri Šostakovitši klaverikvinteile kirjutatud ulatuslikud teosed ning neid liigendas Mirjam Tally “Talvine saar”. Eesti Muusika Päevade kontekstis tõusis tugevalt esile Toivo Tulevi esiettekandeline teos “Nada”: klaverile ning keelpillikvartetile loodud kontsert, mille klaveripartii on pühendatud eesti sel hooajal end võimekalt näidanud solistile Age Juurikasele – meenutagem tema esituses hooaaja algul koos ERSOga kõlanud Anton Rubinsteini Klaverikontserti nr. 4.

Klaver on partituuris olemas Tulevi enamikus sümfooniaorkestrile kirjutatud teostes, näiteks “Ambra” (2002) või “Pöördub algusesse” (2012). Toivo Tulev on mitmetes vokaalteostes kasutanud hispaania 16. sajandi müstiku Juan de la Cruzi tekste. Seekord on Tulev “Nada” kaassõnaks lisanud napid, kuid täpsed read: “Nada on lootus, nada on hommikune kaste, nada on heli, nada on müra, nada on eimiski. Oma teekonda Karmeli mäele kirjeldas Juan de la Cruzi teekonnal Carmeli mäele: eimiski, eimiski, eimiski… isegi mäel – eimiski.” Tulevi uue hapra teosega seonduvad märksõnad “ekstaatiline” ning “delikaatne”, selle klaveripartii on poeetiline, virtuoosne ning vaheldusrikas, haarates kõiki registreid ning olles muusika loogikast lähtuvalt kord läbipaistev, teisal täis rütmilisi akordide kaskaade, mille taustal kulgeb keelpillide tihedalt ühes registris kulgev meditatiivne mõtisklus. Tulevi “Nada” muusikas on ruumi vaikusele, kuulatamisele ja teose lõpuosas jääb kõlama Cruzi teksti “eimiski, eimiski…” instrumentaalne väljendus napis klaveripartiis. Tegemist on hiilgava kammermuusikateosega, mida Age Juurikal ning YXUS kvartetil oli enne Tallinna esiettekannet võimalik mängida Tartu kontserdil. Tundus, et vaatamata YXUSe hõivatusele seoses EMPi mitmete projektidega oli kontserdi ettevalmistusperiood läbi mõeldud ning seekord leidsime laval YXUSe koosseisus veenvalt ning orgaaniliselt mängimas Juta Õunapuu-Mocanita, Robert Traksmann, Laur Eensalu ning Leho Karini. YXUSt iseloomustas hea toonitunnetus, intonatsioonipuhtus, mõtestatud mäng ning poeetiline kujundlikkus ning nõtkelt anti kuulajatele edasi Tulevi eksistentsiaalne muusikaline maailm. Kontserdi teises pooles kõlas samasuguse veenvusega Dmitri Šostakovitši loomingu kontekstis mõneti erandlikult mõjuv helgekõlaline Klaverikvintett g-moll aastast 1940.

Festivali mõjuvaks lõpppunktiks võib pidada Rahvusvahelisel häälepäeval kõlanud oskuslikult esituskoosseisu, kontserdi akustilist keskkonda ja üldist meeleolu ära tabanud Märt-Matis Lille teost “Niehkkoaja/ Unejõgi” segakoorile ja elektroonikale. 16. aprilli lõppkontserdil esines Kultuurikatlas Eesti Filharmoonia Kammerkoor kunstilise juhi ja peadirigendi Kaspars Putninši juhatusel. Märt-Matis Lill ei kasutanud koori traditsioonilise mitmehäälse vokaalmuusika esituskorpusena, vaid andis soleerivale meeshäälele joiguja rolli. Kooripartii oli mõnevõrra staatilisema iseloomuga ning elamuse tekkele aitas kaasa Kultuurikatla akustilise keskkonna eripära arvestav põgus elektrooniline partii, mis sidus ja toetas madalaid meeshääli.

Lille kooriloominguga võiks ühiseid paralleele tuua Tormise rahvaloomingu ürgsest jõust ammutatud muusikaga. Lille on ka varem saami joiud paelunud, nii võib meenutada tema viimatist ulatuslikumat orkestripannood “Põhjanaela paine” (2014), mille ettekandel osales laval lisaks orkestrile Wimme Saari, kelle üks joig oli käesoleva kooriteose aluseks. Seekord ei olnud laval Wimme Saarit, küll aga kõlas Wimme joig, milles ta kujutab lauldes ette liblikat, kes lendleb piki oja vastuvoolu. Lillel õnnestus oma teose kaudu tekitada joiule omane kindel teadvusseisund.

Pikemalt jäi hetkel peatumata klavessiinil kui eesti heliloojate inspiratsiooniallikal, aga sellest juba lähemalt mõnes järgmises Klavessiinifestivalile pühendatud artiklis.

Loe artiklit kultuur.err.ee lehel.