Mahler – see on elu ja surma küsimus!

06. oktoober 2016.

Mahleri sümfoonia ettekannet peetakse dirigentidele kõvaks proovikiviks, Eltsi teekond selleni oli päris pikk, ta on varem kaks korda seda dirigeerimast loobunud. «Väljakutsed on siin piisavalt suured juba teose dimensiooni tõttu, esimene osa kestab kauem kui pool sajandit varem kogu sümfoonia. Samas oli Mahler üks ajaloo parimaid dirigendi elukutse visionääre ja despoote, mistõttu on tema partituurid varustatud paljude abistavate ja suunavate märkustega,» räägib dirigent Olari Elts Postimehele. «Kuna Mahler ise kahjuks oma üheksanda ettekannet ei kuulnud, ei saanud ta teha ka tavapärast ettekandejärgset korrektuuri. Seepärast on üheksandas märkusi palju vähem ja dirigendil tuleb endal palju otsustada.»

Ta lisab, et Mahleri muusika on triviaalne ja kompleksne. «Orkestrimuusika ajaloo suurimate koosseisudega räägib helilooja meiega sosinal nii nagu ei kunagi varem. Räägib teemadel, millest muusikas varem ei ole räägitud. Räägib tête-à-tête. Mahleri muusika liigub ülikiiresti emotsionaalsest sügavikust eufooriliste ja ekstaatiliste karjeteni, sekunditega öisest lehkavast sadamakõrtsist lumiste Alpi mäetippudeni, kus varahommikused vaated löövad hinge kinni.»

Eltsi hinnangul on see muusika, kus emotsioonid vahelduvad metsiku kiirusega ühest äärmusest teise; Mahler on ka üks esimesi, kelle puhul võib rääkida irooniast muusikas. «Siin tekibki ju õigustatud küsimus, et ega Mahleri muusika ometi skisofreeniline ole Ja vastus on lihtne: jah, loomulikult on. Väga.»

Üks paremaid Mahleri dirigente Klaus Tennstedt on öelnud: «Mahler, see on elu ja surma küsimus!» Eltsi arvates on ilma «kaalul on rohkem kui elu»-suhtumiseta Mahlerile läheneda pea võimatu, sest elu ja surm ongi need, millest helilooja kõige rohkem on rääkinud.

«Nii polegi imestada, et leinamarss on esimesest sümfooniast olnud Mahleri oluline tööriist, seda tihti ka grotesksemas kontekstis. Üheksandas leinamarsimuusika peaaegu et puudub, arvatavasti vältis ta seda siin juba üsna teadlikult. Nii Beethoven, Schubert kui Bruckner olid elust lahkunud pärast üheksandat ning sellest hakkas 20. sajandi alguseks kujunema heliloojate seas ebausk,» mõtiskleb Elts.

«Läbi 19. sajandi tõusis surmateema kunstis järjest enam esile, kulmineerudes Esimese maailmasõja eelõhtul nii nagu ei kunagi varem, ning Mahler on kahtlemata üks selle apokalüptilise 20. (surma)sajandi prohveteid,» räägib dirigent. «Ühest küljest on üheksas sümfoonia neli hüvastijättu kõige sellega, mis Mahlerile tähtis – lähedastest kuni armastatud-vihatud Viinini. Teisalt on  see «laul elust». Tegelikult on kogu 19. sajandi sümfooniline muusika lugu elust, sellest, milline see TEGELIKULT on. Mahleri üheksas on kahtlemata üks selle saja aasta sümfoonia arengu lõppjaamu, samas avades sümfoonia valus-nostalgilises finaalis ukse tundmatusse.»

Pärast üheksanda sümfoonia esiettekannet ilmus ainuüksi Viinis 17 arvustust, millest ühes kirjutati nii: «Kui keegi soovib õppida nutma, siis peaks ta kuulama Mahleri üheksanda sümfoonia esimest osa, mis on grandioosne ja ülev laul viimasest hüvastijätust.»

Eltsi ees laual on mitme aasta töö: sümfoonia partituur, millest piiluvad välja kollased lipikud. «Oma partituuri dirigendid naljalt ära ei anna. Partituur on minu jaoks nagu lavastaja läbitöötatud osaraamat, kõik need aja jooksul kirja pandud mõtted ja märkused, mitme aasta töö. Ma ei loe seda iga päev, kuid tulen tema juurde ikka ja jälle tagasi. Puhttehniliselt ei pruugi ettevalmistus ajaliselt väga pikk olla, paar kuud, kuid kõik ülejäänu peab küpsema.»

Eltsi sõnul armastavad orkestrid Mahlerit mängida. «Sest tema loomingu puhul oleneb igast mängijast väga palju. Vaatamata sellele, et üheksas sümfoonia on kirjutatud suurele koosseisule, on see väga intiimne ning seda tuleb esitada kui kammermuusikat. Siin loevad orkestrantide omavaheline side, silmad ja kõrvad jne.»

Elts võrdleb sümfoonilist muusikat sõnateatriga, värsivormis kirjutatud tiheda tekstiga draamalavastusega, mille parim publik on see, kes tulnud osa saama mitmevaatuselisest etendusest.

«Mahler on kas väga noorte või elu teises pooles olevate inimeste muusika. Need on perioodid, kus inimene on väga palju üksinda. Mahlerit kuulates ollakse muidugi alati üksinda, aga see üksindus on väga mitmetahuline. See on üks põhjuseid, miks on tema muusika nii šokeerivalt kaasaegne.»

Varasema kogemuseta on muusikaline elamus laiemas plaanis loomulikult hoopis teistsugune. «Veinieksperdina ei ole mul ju mõtet rääkida veinist kaaslasega, kelle jaoks on vein valge või punane. Peaksin sel juhul vajalikuks selgitada, et võib-olla on põhjust kogeda enamat, ja vestlus kujuneb seejärel mõlemale poolele huvitavaks,» arutleb Elts heatahtlikult. «Nagu Beethoveni üheksas, on ka Mahleri sümfoonia hümn elule. See on üks muusikaajaloo kaunimaid laule elust ja eelkõige armastusest elu vastu.»

Mahleri üheksas
Sergei Rahmaninov (1873–1943)
Sümfooniline poeem «Surnute saar», op. 29 (1909)
Gustav Mahler (1960–1911)
Sümfoonia nr 9 D-duur (1909)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Olari Elts

Loe artiklit Postimehe kodulehel.