Aktuaalne

ERSO vaatab tulevikku

ERSO direktor Kristjan Hallik. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Kirke Ert, Postimees

18. november 2016

18. detsembril 1926. aastal läks eetrisse Raadio Ringhäälingu esimene saade. Seda võib tinglikult nimetada ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) sünnikuupäevaks, kuigi toona ei tegeletud otseselt orkestri loomisega.

Eesmärk oli hoopis äsjaloodud raadiojaama eetriaega muusikaga sisustada, stuudios andis kontserdi trio koosseisus Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Sivitski (klaver). Just sellest tuumikust sai alguse aastakümneid raadioorkestrina tuntud kollektiiv, mis 1975. aastast kannab nime Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Esialgu moodustasid orkestri põhirepertuaari kergemat laadi tantsumuusika ja operetikatkendid, sest raadioorkester pidi suutma rahuldada igasuguse maitsega kuulajaid. Järk-järgult hakati pakkuma aga tõsisemat muusikat. ERSO esituses on Eesti Rahvusringhäälingu heliarhiivi talletatud suurem osa Eesti heliloojate sümfoonilisest loomingust.

Eesti esindusorkestri 90 aastat on olnud pikk ja kirev muusikaline teekond. Eri aegadel on orkestri käekäigu ja kunstilise taseme eest vastutanud peadirigendid Olav Roots (1939–44), Paul Karp (1944–50), Roman Matsov (1950–63), Neeme Järvi (1963–1979), Peeter Lilje (1980–90), Leo Krämer (1991–93), Arvo Volmer (1993–2001), Nikolai Aleksejev (2001–10). Alates 2010. aastast on orkestri peadirigent ja kunstiline juht taas maestro Järvi.

Pea kaks aastat ERSOs direktoritööd teinud Kristjan Hallik ütleb, et juubelihooajal meenutatakse küll tänulikult minevikku, aga peamiselt on orkestri pilk suunatud ikkagi tulevikku. Seisakuid tänapäeva professionaalses muusikamaailmas lubada ei saa, ka sümfooniaorkester peab suutma ajaga kaasas käia ja olemuslikult uueneda.

Kontsertide formaadid on ühest küljest ju paigas, teisalt leitakse ka klassikalises muusikas üha enam huvitavaid ja intrigeerivaid lähenemisnurki, mis traditsioonilises mõistes kontserdist on juba päris kaugel.

«Muusikapäeval andsime näiteks viie ja poole tunni jooksul Telliskivi loomelinnakus 18 kontserti. See elavdas ka orkestrit, sest muusikud said ise kava koostada,» räägib Hallik. «Kontserdid olid ülimenukad ja publiku tagasiside äärmiselt positiivne, meil paluti järgmisel korral leida vaid koht, kuhu kuulajaid mahuks veelgi rohkem, sest huvi oli tõesti väga suur.»

Hallik toob näiteks ka populaarseks osutunud beebikontserdid ja menuka ettevõtmise, mil lasteaia viimases rühmas või esimestes klassides käivad lapsed tuuakse Estonia kontserdisaali, nad saavad kõigepealt tutvuda majaga, seejärel näidatakse neile pille, räägitakse igast instrumendist lähemalt ning pärast on lastel võimalik kohe ka ise pille mängida. «Ma ei tea, mitu aastat seda korraldama peame, nõudlus on nii suur,» naerab Hallik. Seega ei saa öelda, et tulevasel põlvel poleks huvi muusika vastu – on küll, tuleb vaid leida viis neid muusikamaailma võludega nakatada.

«Suurejooneline sümfooniline muusika ei kao kusagile, sest seda tahetakse kuulda ja see näitab ka orkestri võimsust, aga sinna juurde tuleb nuputada midagi, millega kaasaegset inimest kõnetada. See võib olla barokne pill, multimeedialahendus või teistmoodi kontserdiformaat. See ongi sümfooniaorkestri tulevik,» on ta kindel.

Formaadid küll muutuvad, kuid ERSO muusikalise organisatsiooni ja kollektiivina on üsna stabiilne. Professionaalne orkester ei saagi teistmoodi toimida, siin on vaja kolleege tunda ja tunnetada, nendega arvestada.

«Eks veri ikka tasapisi vahetub, kes läheb pensionile, kellel tekivad uued väljakutsed. Aga seda piiri, et stabiilsest orkestrist ei tekiks projektiorkestrit, peab hoidma.»  Hallik meenutab, et rasked ajad olid orkestrile taasiseseisvumise algaastad, mil osast pillirühmadest lausa pooled läksid olude sunnil põhjanaabrite juurde Soome tööle. «See oli keeruline aeg, et orkester töös hoida. Täna on kõik palju stabiilsem.» Välismaalastest orkestrante on orkestris ligi kümne. «Mõne jaoks on seda vähe, teiste jaoks liiga palju. Need teemad on praegu tõesti üleval, kui palju välismängijaid olema peab, et ei kaoks mõiste rahvusorkester.»

Halliku kinnitusel on välisorkestrandid kõik eranditult väga head interpreedid. ERSO-l on hea maine, see maailmatasemel muusikuid siia toobki, mis sest, et palganumber mitu korda väiksem.

«Aga raha on endiselt tõsine teema ja palgasurve on tugev, on neid, kelle palk pole viimase 5–7 aasta jooksul muutunud,» ohkab direktor. «Klassikalise muusika sektor on rahvusvaheliselt väga tugevalt mõjutatav. Väga palju väga häid Eesti mängijaid töötab mujal. Nad tuleksid ehk tagasi, kui palk oleks natukenegi kõrgem.» Hallik nendib, et paljud juhtivmängijad on ise õpetajad ja paljud teevad rahvusorkestri põhitöö kõrval lisatööd. Sellele viltu ei vaadata, sest kõikvõimalikud erinevad projektid hoiavad muusikud töös, tasemel ja värsketena ning see kajastub kindlasti ka ERSO kontsertidel.

Dirigent Olari Elts ütles alles hiljuti, et orkestrid ei ole kunagi varem olnud nii professionaalsed ja nii hästi mänginud kui praegu. Hallik on sellega nõus ja ütleb, et vaatamata erinevatele aegadele on latt, millest allapoole ükski professionaalne kollektiiv taset ei lase, tõesti kõrgel.

«Muidugi on momente, kui näiteks mõne dirigendiga koostöö ei klapi. Inimesi on ju erinevaid. Dirigent võib mõnikord mängijate abistamise asemel neid hoopis segada, siin võivad olla põhjuseks nii muusikalised kui tehnilised arusaamatused, seda tuleb vahel ette, aga harva,» muheleb Hallik. «Sel juhul võtab orkester end kokku ja mobiliseerib end, ametiau on tähtis. Kõik välisdirigendid on meil samas väga hoolikalt valitud, taustatöö on põhjalik ja selge, vaatame, et oleks uus nägu, kes tooks värsket verd, paljud kutsume tagasi. Siin on tagasiside orkestrantidelt oluline.»

Publikupuuduse üle ERSO õnneks kurta ei saa. Saalide täitumus on olnud orkestri administratsiooni oluline prioriteet. Kontsert sünnib alati esinejate ja publiku ühisel hingamisel. Klassikalise muusika maailmas kurdetakse juba aastaid, et publik on peamiselt vanemaealine.

«Mina selle pärast ei muretse, meil on küllalt noort publikut. Küll tulevad uued hallipäised kuulajad, üle maailma nii või naa rahvastik vananeb. Aga noored peavad millalgi selle klassikalise muusika pisiku saama ja kui nad vahepeal mujale eksivad, küll nad kunagi tagasi tulevad,» muigab Hallik. «Otsime muidugi alati ka uut publikut. Sel aastal oleme selleks kavva võtnud lausa «Tulevikumuusika» sarja, mis pühendatud uuemale muusikale ja publikule, kellel on küll huvi uue kultuuri vastu, aga ei ole meid veel mingil põhjusel üles leidnud.»

ERSO katsetas ka hiljuti tulevikku suunatult esimest korda digitaalset noodimaterjali. Orkestrandid testisid Eesti start-up-firma ScoreMusic tarkvaralahendust, mis pakub professionaalsetele muusikutele tavapäraste pabernootide alternatiivina digitaalseid noote. «Pilveteenus ühendab noodikirjastajad ja muusikud üle maailma. Digitaalseid noote on võimalik osta ja rentida ning see on loomulikult kooskõlas autoriõigustega. Tarkvaraga olime väga rahul, kui nüüd ka riistvara järele jõuaks, mis ka silmale hea, ning kirjastused taha tuleksid, oleks jälle üks samm edasi astutud. Loodetavasti kirjastused saavad aru, et seda on vaja, ja suudavad tihti väga konservatiivse lähenemise nüüdisaegse vastu välja vahetada.»

Tulevikust rääkides ei saa muidugi jätta jutuks võtmata orkestri kodusaali, Estonia kontserdisaali. «Kui siinsel laval on kammerkoosseisud, on siinne akustika väga hea. Kui aga laval on 80–100 muusikut, kipub see lõhki minema. See on meie igapäevane mure. See tekitab meie formaadimuutuste tuules küsimusi, kas siin on võimalik veel sada aastat vastu pidada või vajaks Eesti riik moodsat esindussaali,» küsib Hallik. «Meie arvame muidugi, et vajab. Selle saaks väga hästi Eesti edulugude kuvandiga siduda. Meil on rahvusvaheliselt edukas riik, ja mis seal salata – klassikaline muusika. Klassikalise muusika silmapaistvad esindajad ja tipud, kas siis solistid või dirigendid esindavad meie riiki aastakümneid. Teistest valdkondadest ei ole paraku selliseid näiteid tuua,» on Hallik veendunud. «Võiks ju olla moodne kontserdisaal, kus oleks palju erinevaid tehnilisi lahendusi ja võimalusi, rääkimata publikule suunatud võimalustest. Me võiksime olla eesrinnas, sest ega selliseid nutikaid erilisi uusi saale maailmas suurlinnadeski väga palju ehitatud ole.»

ERSO viibib oma sünnipäeva õigel kuupäeval detsembris kaks aastat ette valmistatud orkestri ajaloo esimesel turneel Hiinas, edasi vallutatakse jälle Ameerika Ühendriigid. Rahvusvaheline profiil on tänu õnnestunud plaadistustele ja peadirigent Neeme Järvile väga mitmekülgne. «Välisreise liiga palju korraldada ei saa, sest me peame ju kodumaal ka ikka esinema. Pillidega reisimine ei ole just lihtsate killast, iga reis vajab pikka ettevalmistusperioodi, et pillide transport ja inimeste liikumine võimalikult mugavalt lahendada. Aga reisima peab, rahvusvahelisele pildile peab saama, oma nurgas konutada ei tohi, kogu aeg peab arenema.»

ERSO alustas aastapäeva tähistamist juba eile, tänagi on Estonia kontserdisaalis kavas tuua kuulajateni lausa kaks kontserti. Kell 18 tuleb ettekandele Ernst Urbachi «Fantaasia» ehk teos, millega 90 aastat tagasi raadiokontserti alustati. Seekord esitavad seda Arvo Leibur (viiul), Pärt Tarvas (tšello) ja Age Juurikas (klaver). Lisaks on põhikontserdi ette kavandatud vestlusring teemal «Sümfooniaorkestri(te) tulevik». Seda juhib Timo Steiner, kelle vestluspartneriteks on ERSO direktor Kristjan Hallik, dirigent Olari Elts ja ERSO löökpillimängija Vambola Krigul. Kell 19 algavaid juubelikontserte juhatab ERSO peadirigent Neeme Järvi, soleerivad ERSO kontsertmeistrid Arvo Leibur ja Triin Ruubel.

* * * * * * *

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Tegevuse alguseks loetakse 18. detsembrit 1926
Peadirigent Neeme Järvi
Orkestris on 100 orkestranti:
4 flööti
4 oboed
4 klarnetit
4 fagotti
7 metsasarve
4 trompetit
4 trombooni
1 tuuba
6 löökpilli
1 harf
17 I viiulit
14 II viiulit
12 vioolat
10 tšellot
8 kontrabassi

Loe artiklit Postimehe kodulehel.