September – salvestusstuudiost katedraali

Septembrikuus toimunud muusikasündmustest väärib esiletoomist „Lossimuusika“ sarja avakontsert Kadrioru lossis, kus esines soolokavaga armeenia juurtega Austria viiuldaja Emmanuel Tjeknavorjan (snd 1995). Eestis juba mitmel korral esinenud viiuldaja kontserdile siirdusin kõrgendatud ootustega ja ei pidanud pettuma. Eesti publikule väga hästi tuttav Tjeknavorjan on õppinud Gerhard Schulzi juures ning võitnud mitmeid konkursse ja saavutanud II koha 2015. aastal rahvusvahelisel Sibeliuse-nimelisel konkursil. Hetkel musitseerib ta Antonio Stradivari 1698. aastal valminud Cremona instrumendil. Hindan kõrgelt Tjeknavorjani oskust koostada tasakaalustatud ja nõudliku sisuga kava. Tjeknavorjani mängu vormitunnetus, kunstiline küpsus ja kõlakultuur tekitavad aluse kunstielamuse kogemiseks. Tuumakas ja virtuoosne kava sisaldas viiulimuusika klassikast ka kuulajalt süvenemist nõudvad teosed. Kavas tõusid esile raamivad teosed: Eugène Ysaÿe sonaat sooloviiulile op. 27 nr 5 ning Béla Bartóki sonaat sooloviiulile Sz. 117. Muusikalooliselt oluline oli kuulata Bartóki viiulisonaadi komponeerimisel inspiratsiooniallikaks olnud Johann Sebastian Bachi partiitat sooloviiulile nr 2 d-moll. Valdavalt süvitsi minevate teoste vahel andis üldisele kontseptsioonile mänglevust juurde Viini helilooja Christoph Ehrenfellneri (snd 1975) „Alpide süit“ sooloviiulile op. 36. Kontsert oma lakoonilisuses, kus viiuldaja annab soolokontserdi mängides suurepärase kõlaga instrumendil intelligentsele kuulajale mõeldud tehniliselt nõudlikke teoseid, tõi kaasa publiku teenitud ovatsioonid.

Kammermuusika õhtutest tooksin esile sarjas „Peterburi sillad“ toimunud kontserdi. Ilmselgelt esitati kava silmas pidades hilisemaid ettekandevõimalusi Peterburi Jaani kirikus või mõnes Moskva kontserdisaalis, kuhu eesti muusikud on viimastel aastatel kaunis tihti tee leidnud. Teisalt viitab see eesti muusikaloo alguspunktile, mil meie esimesed heliloojad õppisid Peterburi konservatooriumis. Kavas kõlasid Peterburi konservatooriumi looja Anton Rubinsteini Mendelssohni ja Schumanni kammermuusika vaimus loodud klaverikvartett C-duur ning õhtu teises pooles samas muusikakõrgkoolis õppinud ning hiljem Moskva konservatooriumis Rahmaninovi ja Skrjabini õpetajaks olnud Anton Arenski keel­pillikvartett nr 2 a-moll. Arenski valdavalt miniatuurset loomingut on hakatud meie päevil taasavastama. Kontserdil kõlanud keelpillikvartett on kirjutatud erandlikule koosseisule – viiulile, vioolale ja kahele tšellole ning valminud Tšaikovski lahkumise järel. Kvartettide interpretatsioonilist keset, fraseerimist ja vormiloogikat koondas kogenud tšellist Henry-David Varema, keda ümbritsesid noorema põlvkonna muusikud Triin Ruubel (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Marcel Johannes Kits (tšello) ning Kärt Ruubel (klaver). Teosed toodi ettekandele parimas kammermusitseerimise vaimus. Õhtust kujunes esteetiline ja emotsionaalne elamus ning saalis tundus olevat väga erudeeritud publik.

27. septembri ERSO ja Neeme Järvi kava oli läbivalt pühendatud Gustav Mahleri esimese perioodi loomingule. Mahleri looming võimaldas kokku panna kava, mille alguses kõlas algselt I sümfoonia kooslusesse mõeldud orkestriteos „Blumine“ ja „Rändselli laulud“ ning õhtu teises pooles suurejooneline maailma loomise tunnetusest kantud Esimene sümfoonia. Mahleri palju mängitud esimesest sümfooniast on lugematu arv interpretatsioone. Ei saa öelda, et ka nimekatel dirigentidel õnnestuks alati läbi viia katkematu ja pingestatud dramaturgiline liin, mis kulmineerub sümfoonia finaalis täiekõlalises orkestripannoos. Tihtipeale pole fokuseeritud sümfoonia algus või kaob pinevus ära II või III osas. Seekord oli pideva arengu liin Järvi meisterliku käe järgi võimsalt läbi viidud. Seda ei seganud ka orkestri kõlapilti aeg-ajalt, eriti teose algusosa värvivad muusikute väikesed apsud ja eksimused. „Rändselli lauludes“ soleeris publiku oodatud bariton Thomas Hampson, kelle musitseerimist tundus segavat sügisene külmetus. Hampsoni võimetest esitada vormitäpselt ja nüansseeritult Mahleri laule oli võimalik kogeda tänu lisalugudena kordusesse läinud lauludele „Kõndisin hommikul välja peal“, „Mu rinnus on hõõguv nuga“. Sel hetkel suutis Hampson ennast koondada ning publik sai võimaluse nautida lauljale iseloomulikke, ulatuslikke musikaalselt kujundatud ja sügavalt mõtestatud fraase.

Septembrikuus toimunud muusika­sündmustest väärib esiletoomist „Lossimuusika“ sarja avakontsert Kadrioru lossis, kus esines soolokavaga armeenia juurtega Austria viiuldaja Emmanuel Tjeknavorjan.

Kahel kontserdil kerkis esile tempereerimata häälestuse temaatika. Mikro­tonaalsusele pühendas oma kontserdi ansambel U: sarjas URR. Avaloona kõlas eesti publikule vähetuntud tšehhi helilooja Alois Haba „Adagio“ tsüklist „Kuus kompositsiooni kuuendiktoonharmooniumile“. Haba oli omal ajal kokku puutunud nii Busoni kui Schönbergiga. Haba tegutses alates 1933. aastast mikrotonaalse muusika osakonnas Tšehhi konservatooriumis. Nii Haba kui ka kavas järgnevalt kõlanud Harry Partchi looming on tõukunud rahvamuusikast. Ehk nagu Ansambel U: liige Tarmo Johannes kontserdi alguses viitas, on tempereerimata süsteemis loodud muusika kõlanud palju kauem kui tempereeritud süsteemis muusika. Ansambel U: kavast tõusis esile intensiivse kõlapildiga Arash Yazdani (1985) „Convolutional Emergence“ (2015) viiulile ja löökpillidele. Yazdanile on tema muusika seostamine mikrotonaalsuse terminiga problemaatiline ja lähtepunktiks peab ta oma juuri – pärsia muusikat. Ansambel U: kava „Mikrotonaalsus“ sobis teoste kõlapildi ja interpretatsiooni mõttes ideaalselt Eesti Raadio I stuudio värskenduse läbi teinud seinte vahele. Tempereerimata häälestusega interpretatsiooniga üllatas Pärdi päevadel Tallinna toomkirikus esinenud Belgia keelpillitrio Goeyvaerts. Keelpilli­trio on leidnud oma loomingulise tee loomulikus, võrdselt tempereerimata häälestuses interpreteerimises. Sellises käsitluses kõlas Pärdi päevadel Alban Bergi 100. sünniaastapäeva puhul valminud „Stabat mater“ (1985), mille Pärt on kirjutanud kahele triole – vokaal- ja instrumentaaltriole. Kontserdi esimeses pooles kõlas sobivalt õigeusu teoloogiat õppinud ning õigeusu vaimulikuna tegutseva briti helilooja Ivan Moody samuti vokaal- ja keelpillitriole loodud teos „Simeron“. Koos keelpillitrioga esinesid ühtselt hingavas ansamblis veel Zsuzsi Tóth (sopran), Alex Chance (kontratenor), Tore Denys (tenor).

Septembri kontserte külastades tekkis mul meeldiv võimalus võrrelda salvestusstuudio ja katedraali akustikat. Salvestusstuudio naturaalse kaja puudumine peaks tegema muusikud ettevaatlikuks selle kontserdipaigana kasutamise suhtes. Teatud muusika sobib just nimelt suhteliselt kuiva akustikaga ruumi. Näiteks võiks tuua Ansambel U: ilmse teadlikkusega sarja valitud XX ja XXI sajandil loodud teosed või suure kõlamassiiviga ansamblite kooslused, näiteks Eino Tambergi „Concerto grossot“ on kaunis mõnus kuulata kuiva akustikaga ruumis. Võimendamata keelpill või keelpilliorkestri kõlapilt vajab teatavat naturaalset kaja ning seetõttu peaks olema ettevaatlik näiteks sümfooniate stuudios ettekandmise suhtes. Uuendatud Eesti Raadio I stuudio puhul pakuksin välja idee nimetada see ümber mõne meie heliloojast klassiku järgi, keda sobib ajalooliselt selle stuudioga ühendada. Näiteks Varssavis on Witold Lutosławski nimeline kontserdistuudio. Pean tunnistama, et meeldiv vaheldus oli siirduda salvestusstuudiost Niguliste kirikusse ja kogeda oreli ja katedraalikaja sobivat sulamit uues sarjas „Kuningas Nigulistes“, mil värvika ja mitmekülgse kavaga astus üles Aare-Paul Lattik. Prantsuse orelimuusikale keskendunud organisti kavas olid kõrvuti nii Bach kui ka eesti orelimuusika klassika, Peeter Süda prelüüd ja fuuga g-moll ning ergastavate täppidena läti heliloojate Aivars Kalējsi, Marģeris Zariņši orelilooming. Kava kulmineerus katkendiga Charles Tournemiere’i „Müstilisest orelist“.

Ääremärkus. Imestan septembri kontsertide suhteliselt kõrge hinna­taseme üle. Hinnatundlikumal muusikahuvilisel ei ole nendele kontsertidele asja. Ja vahel julgeti piletit küsida üsnagi küsitava väärtusega esituskvaliteedi eest. Publik peab olema väga kogenud ja haritud, et leida omaenda teadmiste põhjal üles väärtuslikud muusikasündmused. Kurioosne on ilmselt seegi, et septembri kõige kvaliteetsema kontserdi pääsme võis lunastada tagasihoidliku summa eest ning sinna juurde viibida enne kontserti ka Kadrioru lossi muuseumiruumides.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.