Aktuaalne

Berliin tänas Neeme Järvit püsti seistes

Hendrik Alla, Postimees

27. veebruar 2018

Kommunistid tegid küll võimsalt sigadusi, aga oli ka head. Nii näiteks taastasid nad Ida-Berliinis viimases sõjas rängalt kannatada saanud Berliini Konzerthausi. Nüüd oli võimalik selles 1821. aastal valminud uhkes majas berliinlastele näiteks Rudolf Tobiase võimsat oratooriumi «Joonase lähetamine» esitada.

Esitus oli võimas, selleks oli kohal Eesti muusika raskekahurvägi: ERSOt dirigeeris Neeme Järvi, soleerisid Annely Peebo ja Ain Anger ning üles astusid Läti ja Saksa koorid, milles kokku üle 200 hinge. Eelmises lauses kasutatud militaartermin on siin oma kohal, sest Tobiase oratoorium on massiivne ja keeruline helitöö, mille jälgimine nõuab täit pühendumist. Uhke neoklassitsistlik saal oli peaaegu välja müüdud, kuid pärast esimest osa ridu veidi hõrenes.

Konzerthausi suur saal on üks kenamaid nii silmale kui ka kõrvale, kus olen elades muusikat kuulanud. Tänu saali eripärasele akustikale jõudsid kõik noodid, mida orkester ja koor tekitasid, moonutamata kuulaja kõrvu. Ühel ajal, kuid üksteist segamata. «Joonase lähetamise» monumentaalsemad osad täitsid saaliõhu küll nii tihkelt ära, et võibolla kõlaks see suurteos veel võimsamalt mõnes veel suuremas saalis. Aga kui kirjutan nimesid Annely Peebo ja Ain Anger, siis tahaksin ettekandele mõeldes käed klaviatuurilt tõsta ja veel kord aplodeerida.

Berliini klassikalise muusika publikut ei saa mingil juhul nimetada vähenõudlikuks või kogenematuks. Seda kõrgemalt tuleb hinnata hetke, kui saal oratooriumi lõppedes püsti seistes aplodeeris.

Rudolf Tobiase «Joonase lähetamine» Berliini Konzerthausis. Neeme Järvi, Annely Peebo, Ain Anger jt. FOTO: Anastassia Dratšova, ERSO.

Berliini klassikalise muusika publikut ei saa mingil juhul nimetada vähenõudlikuks või kogenematuks.

«Tobias ongi raske asi,» ütles Tim Coppack, kellega sattusin enne ja pärast kontserti juttu puhuma. «See on nagu Wagner ja Mahler kokku, aga kui hoolega kuulad, siis tabad kargeid põhjamaiseid noote, näiteks Sibeliuse hõngu.» Coppack, erialalt ornitoloog, on suur Neeme Järvi fänn, kes on juba 20 aastat tema plaate kogunud ja kontsertidel käinud. Tema meelest on Neeme Järvi ainuõige mees seda heliteost juhatama. «Kristjanile see näiteks ei sobi. Ega ka Paavole, ehkki kui ta vanemaks saab, siis miks mitte,» reastas linnuteadlane Eesti dirigente.

«Joonase lähetamise» mõistmine ja selle detailideni nautimine nõuab vastuvõtjalt muusikakuulamise kogemust. Selle eest, et võime seda tänapäeval teha, võlgneme tänu loomulikult Valdo Rumessenile, kes pärast helilooja surma sada aastat tagasi kaotsi läinud käsikirja 1973. aastal leidis ja taastas. Mäletatavasti algas selle oratooriumi elu üsna õnnetult: esmaettekandeks 1909. aastal Leipzigis polnud see veel päris valmiski ja muusikud said puudulikud noodid. Lisaks oli Tobias sunnitud kasutama vaid 25-liikmelist sõjaväeorkestrit ning dirigendi puudumisel ise ka juhatama. Dirigeerimiskogemust tal aga polnud.

Ajalehe Leipziger Tageblatt kriitik kirjutas toona nii: «On lubamatu, et autor oma teost kogemuste ning praktika puudumisel nõnda moonutab.» Neeme Järvi juhatusel toimunud ettekande järel Berliinis võivad Saksa kriitikud nüüd palju kiitvamaid sõnu tarvitada. Parimaid, mis nende sõnavaras leidub.

Tänapäeva pealiskaudsemale muusikahuvilisele võib «Joona lähetamine» kaugeks jääda, nagu ka selle vanatestamentlik teema. Jutt käib siin juudi prohvetist Joonast, keda Jahve tahtis saata patuteele pööranud Ninive linna elanikke manitsema. Aga Joonas viilis pühast kohusest kõrvale, läks hoopis laevale, et Hispaaniasse sõita. Siis tuli torm, meremehed said aru, et viga on nende reisijas, kes hakkab Jumala tahtele vastu, ja viskasid ta üle parda. Siis neelas protoprohveti valaskala, kelle kõhus Joonas kolm ööd-päeva (sama kaua kui Jeesus ristil) palvetas ja meelt parandas.

Märgatavalt publikusõbralikuma kavaga tuli lavale paar päeva hiljem Kristjan Järvi, esitades kontserdil Nordic Pulse kammerorkestri ja Berliini kooriga Erki-Sven Tüüri, Peeter Vähi, Arvo Pärdi, Eduard Tubina ja enda heliloomingut (solistid Kristjan Randalu, Mari Samuelsen, Taneli Turunen). Kontserdi kõige elavam osa oli Gene Pritskeri, Jonas Knutssoni ja Tuulikki Bartosiki kompositsioon rahvaliku muusika ainetel, mida esitas koos orkestriga Bartosiki ansambel.

Järvi rokkis laval nagu noor Mick Jagger ja oli näha, kuidas ta seda esinemist koos muusikutega naudib. Rahvalike viiside ajal sai ta suure saalitäie (kuulajaid kuni teise rõduni) kaasa plaksutama. Eriti meeldejäävaks tegi kontserdi videoprojektsioon (autor saksa kunstnik Bertil Mark), mis ei oleks häbi teinud ka mõnele Pink Floydi kontserdile. Samas ei olnud see kõigile meeltmööda: minu kõrval istuv saksa vanahärra varjas intensiivsemate valgussähvatuste peale kavalehega silmi ja mühatas pahatihti pahaselt.

Maagiliste valgusmaalingutega kaeti orel ja saaliseinad. Mul oli teiste külastajate ees omapärane eelis: nimelt oli päeval alanud palavik kruvinud end kontserdi teise osa ajaks skaala punasesse otsa. Berliinlased muide ei usu, et konjak ja klassikaline muusika käivad kokku, puhvetis pakuti vaid veini, õlut ja sekti, nii et kiirravi ei saanud vaheajal teha. See palavik andis tajutavalt LSD-liku võimenduse, nii et hakkasin juba helisid nägema ja värve kuulma. Oli võimas elamus, tundsin end kui samblases haldjametsas või meresügavustes või siis hakkasin aru saama, mis tunne võis Joonal olla valaskala kõhus.

* Ajakirjaniku reisi Berliini toetasid Postimees ja EV 100.

Eesti kontserdid Balti Festivalil

Balti Festival on Eesti, Läti ja Leedu 100. sünnipäeva puhul korraldatud muusikapidu (16.–25. veebruar).
Festivalipiletite hinnad on Berliini Konzerthausis 12–47 eurot sõltuvalt saalist ja istekohast.

  • 16.02 Maarja Nuut
  • 20.02 Triin ja Kärt Ruubel
  • 20.02 «Joonase lähetamine»
  • 22., 23. ja 24.02 Kristjan Järvi «Nordic Pulse»
  • 24.02 Raivo Tafenau
  • 25.02 kell 11 ja kell 15 Estonia poistekoor
  • 27.–29. märtsil etendatakse Berliinis Robert Wilsoni ja Arvo Pärdi «Aadama passiooni»

Loe artiklit Postimehe kodulehel.