Aktuaalne

Eesti sümfoonikud, Neeme Järvi ja Nicola Benedetti: „Dvořáki Praha“ väärikas lõppkontsert

ERSO ja Neeme Järvi Praha Rudolfinumis, 23. september 2019. Foto: Petra Hajska.

Anna Šerých, operaplus.cz

24. september 2019

Festivali „Dvořáki Praha“ lõppkontserdil esmaspäeval, 23. septembril 2019 esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos Eesti dirigent Neeme Järvi ja Briti viiuldaja Nicola Benedettiga; kõlasid eestlase Heino Elleri, soomlase Jean Sibeliuse ja austerlase Anton Bruckneri teosed.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti dirigent Neeme Järvi alustasid isamaalise uhkuse ja suursugususega, tutvustades meile oma ühe silmapaistvaima helilooja Heino Elleri (1887–1970) sümfoonilist poeemi „Koit“. Rahvuslik foon on teoses ilmne, pärast I maailmasõjast naasmist ja Peterburis kompositsiooni õppimist sai Ellerist üks rahvusliku koolkonna rajajaid Eesti muusikaelus. Ühel, peamiselt puhkpillide esituses kõlaval motiivil põhinev „Koit“ on traditsiooniline sümfooniline poeem, mis põlistab looduse ja folkloori puudutusi, laulab intensiivselt ning selgelt on kuulda, et laulab heade kavatsuste ja soovidega oma armsast põhjamaast. Meie jaoks on see uus ja väga väärtuslik repertuaaritäiendus.

Nicola Benedetti, imelapsest Briti viiuldaja, kes on edukalt mänginud alates viiendast eluaastast, on festivalil „Dvořáki Praha” juba teist korda. Esimesel korral avaldas ta muljet Max Bruchi viiulikontserdiga, sedapuhku vaimustas teenitult Jean Sibeliuse viiulikontserdiga d-moll, op. 47. Benedetti esituse väljendusrikkus kütkestab koheselt, kontserdi erilist ilu ja meditatiivset iseloomu rõhutavad mitmed kadentsid trillerite, kõrgete nootide ja teiste tehniliste oskuste näitamiseks.

Solisti iseseisvus, orkestrantide distsiplineeritud kokkumäng ja Sibeliuse emotsionaalne pühendatus, mis oli välja kasvanud uusromantismist ja suurest imetlusest Richard Straussi vastu – kaasakiskuv elamus oli tagatud.

Straussi kontserdi esiettekanne toimus 1905. aastal Berliinis tšehhi viiuldaja Karel Halířiga ja meenutagem, et see omal ajal väga kõrgelt hinnatud kunstnik tutvustas maailmale ja Prahale ka Tšaikovski viiulikontserti, mis kõlas festivalil mõne päeva eest. Nicola Benedetti mängis lisapalana oma kodumaa laulu „Auld Lang Syne”, mille sõnade autoriks on šoti luuletaja Robert Burns; viiulile oli selle seadnud Benedetti sünnikohast Irvinist pärit muusik.

Anton Bruckneri 4. sümfoonia Es-duur „Romantiline“ (WAB 104) on Bruckneri üheksast sümfooniast kõige menukam. Eesti orkestri ja Neeme Järvi esituses tõusis see teos kaunite tähelepanuväärseimate hulka ka paljude nende jaoks, kellele Bruckneri sümfooniad mõjuvad liiga kolossaalsetena. Eesti muusikud ei pimesta säraga ega paisuta üle, Neeme Järvi toob hästi esile tundelisuse, meeleolu, hämmastuse ja tänu loodu ilu üle – just nii nagu Bruckneri usk ja oma saatuse usaldamine Jumala kätesse oli need nootidesse valanud. Nõudlikus partituuris, mis kestab peaaegu tund aega, kõlavad kõige väljendusrikkamalt elu fanfaarid, alustades metsasarvekvartetiga. Väidetavalt on see linnatornidest kõlav hommikusignaal, ja Eestis on suurepärased metsasarvemängijad.

Keelpillide õrn tremolo oli nagu koidupuna, ja maestro Järvi, dirigent, kes on kuulus oma ilmselge tundlikkuse poolest, dünamiseeris kõiki Bruckneri eepilise, müütilise narratiivi lõike suurima pühendumisega. Andante’s tõstis ta õrnalt esile omamoodi leinamarsi laulva mõtte, ning Scherzo’s kõlasid lendler ja rikkalikud looduspildid metsasarvede ja trompetite esituses kultiveeritult, peenelt ja maagiliselt nagu jahinäituste portree Watteau’l.

Viimase osaga näitas Eesti filharmooniaorkester oma oskusi kõige rohkem, muusikud muundasid keerulise, kireva finaali uhke helikeelega meloodiaks, silmnähtavalt kuulama kutsuvateks fraasideks, arusaadavaks tunnusmärgiks Bruckneri omapärasele, suurejoonelisele oodile elule ja loodusele. Suurepärane tõlgendus, tähelepanuväärne, väärikas ja pidulik festivalilõpp.

(Tšehhi keelest tõlkinud Iivi Zajedova)

Loe arvustust portaalis opralus.cz.