Aktuaalne

Kaksteist punkti Eestile

ERSO, viiulisolist Ye-Eun Choi ja dirigent Neeme Järvi Bregenzi Festspielhalles, 27. september 2019. Foto: Udo Mittelberger.

Fritz Jurmann, Vorarlberger Nachrichten

30. september 2019

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel andis „Meistrikontsertidele“ unelmate stardipaugu

Iga-aastase Eurovisiooni lauluvõistluse mõiste ja protseduur on teada: „Estonia – twelve points!“. Sellised punktid oleks ära teeninud ka priske koosseisuga Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, nii nagu ta andis nädalavahetusel Bregenzi Festspielhausis täissaalile esinedes meistrikontsertide uuele hooajale muinasjutulise avalöögi. See oli ilma igasuguste kuide ja agadeta väärt kontsert, mis jättis nii mõndagi varju, mida siin viimasel ajal orkestriesitustest kuuldud.

Orkestri tõepoolest meisterlikul saavutusel kõlailu, täpsuse ja piano-kultuuri osas on teadagi ka nimi. 2010. aastast on orkestri eesotsas 82-aastane eestlane Neeme Järvi, maailmamainega dirigendilegend, kes on seda oma vaimus kujundanud. Siis ongi täna sageli vaja vaid dirigendipuldis vanahärra otstarbekalt minimaalseid osutusi, pisikesi liigutusi, silmsidet – ja asi töötab nagu õlitatult. Nii kõlab alustuseks nende kaasmaalase Heino Elleri lühikese sümfoonilise poeemi „Koit“ (1920) näol õhuliselt ja läbipaistvalt tükike muusikute kodumaad ja südameverd, viies kuulajad oma looduspiltide ja muinasjutulise oboega õigesse meeleollu.

Hilisromantismi sõiduvees jätkatakse soomlase Jean Sibeliuse ainukordse viiulikontserdiga (1905), ekstravagantse teosega, mis esitab väljakutse solisti virtuoossusele, temaatilises dialoogis orkestriga. Hinnatud lõunakorea viiuldaja Ye-Eun Choi mängib selle äärmiselt nõudliku, pool tundi kestva kaelamurdva viiuliakrobaatika täielikult peast. Ta ei täida seda keerukat teost eluga mitte ainult tehnilises mõttes, vaid ka kõla soojuse, selgelt tuntavate emotsioonide ja täieliku mänguvabadusega, kantud orkestri tihedast kõlavaibast. Lisapalaks on Bachi kuulus Andante a-moll viiulisonaadist nr 2.

60 mängijaga tihe keelpillimets

Finale grande kuulub Bruckneri „Romantilisele“ nr 4 (1880), mis on seitsmenda järel tema enimmängitud sümfoonia, samuti mõtestatud väga looduslähedasena. Muusikud, kes hoidsid end Sibeliuse puhul solisti saates veel kombekalt tagasi, lähevad nüüd keema nagu kaelarihmast vabastatud koerad. Nad käivad iseteadlikult trumbina välja briljantse orkestrikõla, 60 mängijaga tiheda keelpillimetsa, mis kõlab kompaktselt nagu keelpillikvintett, laitmatute metsasarvede ja vasemürtsuga kuulsas jahi-skertsos, väledate puupillide ja esimeste pultide esmaklassiliste solistidega. Neeme Järvi on rahu ise, ilma šõuta täiesti omas elemendis, saavutades just nii suure mõjuvuse. Ta juhib Bruckneri tõusud raugematult võimsate kõlaliste purseteni, jätmata iialgi tähelepanuta geniaalset arhitektuuri, eriti finaalis. Ja kuigi ta läbib teose rekordilise 52 minutiga, ei jää kummalisel kombel kunagi kiirustatud tempode muljet. Tõlgendus jääb kõigest hoolimata tasakaalukaks ja sel ei puudu kogu aupaiste juures hetkekski pinge. Juubeldused tasutakse Sibeliuse „Andante festivoga“.

(Saksa keelest tõlkinud Anu Schaper)

Loe artikli originaali: Vorarlberger Nachrichten, 30.09.2019