Aktuaalne

Täielik keskendumine ja kirg

Nicola Benedetti, ERSO ja dirigent Mihhail Gerts Erlangeni Heinrich-Lades-Halles, 24.09.2019.

Sabine Kreimendahl (Erlanger Nachrichten)

25. september 2019

Viiuldaja Nicola Benedetti vaimustas publikut mõõdukalt täidetud Ladeshalles.

Äärmiselt väljendusrikka helimaalinguna ja muljetavaldavalt tõusis päike Eesti kohal ning mõõdukalt täidetud Ladeshalles Erlangeni Teatri- ja Kontserdiühingu hooaja avakontserdil. Nooruslikult värskena mõjuva Mihhail Gertsi täpse žestiga taktikepi all kujundas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester impressionistlikult Heino Elleri sümfoonilise poeemi „Koit“.

Päike tõuseb veelkord, kui lavale astub šoti-itaalia viiuldaja Nicola Benedetti, koobaltsinises, üht õlga vabaks jätvas kleidis ning puusadeni ulatuva lokipahmaka ja särava naeratusega. Vau! Virtuoosi sära ja karisma on hetkega tuntav. Täieliku keskendumise ja kirega oma Gariel-Stradivariusel mängiv muusik võidab Sibeliuse kontserdiga publiku otsekohe enda poole.

Paatosega ja intensiivselt, tehniliselt riskialtilt võlub 32-aastane viiuldaja esimese osa topeltnootide-triumfist välja viimse, ehk just see tingib teinekord madalates positsioonides kõrvalkahinaid. Jõulise viiulimängu ja musitseerimisrõõmu järel saabuv naeratus on võidukas.

Haaravalt kaunilt, intiimse kõlaga suunab viiulite Jeanne d’Arc noobel-pateetilise keskmise osa (Adagio) kantileeni. See täiendab intiimses kahekõnes suurepäraselt juhatatud orkestrit. Saal on seejärel hiirvaikne. Jõulis-virtuoosselt ja robustsete rütmiliste rõhutustega läbitakse eksalteeritud finaal tuliselt ja suure joonega. Näib, et muusikaliselt haarav pallivahetus orkestri ja solisti vahel muutub järjest kaelamurdvamaks. See on põnev ja erutav! Ka publiku vaimustunud ovatsioonid on marulised: sarmikalt pakub šotlane Benedetti lisaloona oma kaasmaalase Robert Burnsi tundetiheda, liigutava stiliseeritud šoti rahvaviisi.

Sibeliuse kontsert täht Benedettiga jääb selle õhtu kunstiliseks kõrgpunktiks. Seda ei suuda Eesti sümfooniaorkester ületada isegi mitte Bruckneri neljanda, „Romantilise“ sümfooniaga. Oluline on sarvemotiiv alguses, mis kõlab väikese kriiksuga – andeksantav, aga mõjutab siiski muljet. Gerts juhatab täpse suure žestiga, tal pole mõttes mitte niivõrd romantiline kui pigem selge, pealetükkimatu kõlatäidlus.

See toob küll mõned motiivid ja teemad paremini esile, kuid mõnikord jätab igatsema tüüpilist Bruckneri „kõlapühitsust“, osade temaatilist seotust just sümfoonia lõpus. Jahi-skertsos ja finaalis viib see selgus kõlalise kareduse ja mõneti forsseeritud intonatsioonini. Veenvad on üksikud orkestrirühmad sellegipoolest, eelkõige puupillides, vask- ja keelpillides. Teise osa liinid ja kontrapunktilised tihendused on suured, samuti finaali elementaarsed jõud.

Lisaloona kõlab meeldiv, kompositsiooniliselt võrdlemisi lihtne hümnilis-meloodiline teos „Mälestus Eestist“ („Souvenir aus Estland“), nagu sümpaatne noor dirigent [teadustab].

(Tõlkinud Anu Schaper)

Loe artiklit Erlanger Nachrichteni kodulehel.