Aktuaalne

Theodor Sink: loomulikult oleks kergem töötada riikides, kus on pikem kultuuripärand

Iris Oja, ERRi kultuuriportaal (ilmunud ajakirjas Muusika, 12/2019)

31. detsember 2019

Theodor on tšellist, praegune ERSO tšellorühma kontsertmeister. Temas on noore mehe kohta hämmastavalt palju vanakooli moraalseid väärtusi, ilma piiravate eelarvamusteta. Inimene, kes püüab hoida nii keha kui vaimu värske ja treenitud.

Theodor on huvitav partner nii muusikas kui vestluses, silmad ja kõrvad kogu aeg lahti. Väga ehe ja elus inimene. See kõik on nii sümpaatne, nii lahedalt erandlik ja samas nii erakordselt lahe. Theodoriga kõneldes tekivad vastandlikud tunded – ühest küljest helge lootus ja teisest küljest mingi kaduvuse tunne. Lootus, et kindlasti on nii süvitsi ja olulistel teemadel intelligentselt arutlevaid noori inimesi veel. Ja nukrus, sest äkki Theodor ja tema sõbrad ongi viimased ükssarvikud?

Solist, ansamblist või orkestrant?

Hea muusik seob kõik. Pillimängijaid õpetatakse Eestis maast-madalast alates pigem solistiks pürgima. Eks nii tahetakse latt paika seada, et sa sellest allapoole mööndusi ei teeks. Aga orkestris või kammeransamblis mängimine, üldse peale solisti mingis muus vormis õpitava pilli mängimine, ei ole allapoole mööndus. Kui oled kõigis kolmes suunas oma pilli peal pädev, siis võidki kõiki kolme suunda harrastada. Ka üks või kaks suunda on täiesti okei. Igaüks on erinev, aga tõugata neid, kes solistieluga ei taha tegeleda, ei tohiks. Ma mängisin gümnaasiumi ajal hästi palju kammeransamblites, mingil ajal oligi see mu elus põhiline. Sain teatud arusaama, kuidas käib ansambliproov ja kuidas käib kontsert, ja mida on vaja tähele panna. Henry-David Varema on mulle ses osas väga oluline õpetaja olnud, samuti Marrit Gerretz-Traksmann ja Nataly Sakkos. Need esimesed korrad, kui tegin ansamblit professionaalsete muusikutega, olid väga õpetlikud. Kui sa kohe ei haara ja kaasa ei lähe, siis jäädki maha ega jõuagi järele ka kontserdiks. Võid ükskõik kui palju küsida või üle rääkida, aga head muusikud suudavad teha laval ka täiesti teistmoodi kui proovides, see ongi elava esituse üks tunnuseid. Muidugi lepitakse kokku mingid kohad, kus üksteist vaadatakse, aga see on ka kõik. See tähendab, et kogu aeg tuleb olla omavahel väga kontaktis ja kohal. Üksteise kuulamine on aktiivne protsess, pidevalt tuleb balanssi timmida.

Muusikule tuleb ambitsioon ses osas kasuks, et ta võiks kogu aeg tahta olla iseendast parem. Inimlikust aspektist võiks olla muidugi parim, kui orkestrant on rahul just selle positsiooniga, kus ta mängib. Orkestri pillirühm peab olema neljaveoline, tugev mõlemast otsast. Dirigendid nõuavad ka alati, et tagant pultidest tuleks energiat, see tõmbab kogu orkestri kokku. Kui tagant ei tule piisavalt, siis võid eest pingutada palju tahad, aga sellest ei muutu mitte midagi. Tavaliselt toimub orkestrites rotatsioon, mängijad vahetavad pulte ja on väga tüüpiline, et tagumistes pultides istujad on passiivsemad. Aga tegelikult tuleb seal kaks korda rohkem tööd teha, see on kõige raskem koht, kus mängida.

Luukambreid tehakse ju ka tegelikult selleks, et iga mängija saaks aru, et ta mõjutab ikka reaalselt väga palju. See, kui ümberringi on vali muusika, ei tähenda, et sina pole oluline. Sa ei saa end lõdvaks lasta ja mõelda, et las teised pingutavad. See on nagu köieveol – kui mõni otsustab vähem vedada, siis meeskond kohe kaotab. Kõigil peavad kogu aeg silmad ja kõrvad lahti olema. See on põhitõde, mis ei muutu mitte ühegi koha peal orkestris ega ka ansamblis või solisti suunal.

Kui palju mõjutab kontsertmeister? Mis saab siis, kui dirigendi ja sinu muusikaline nägemus lähevad omavahel vastuollu?

Mul on õnne olnud kogeda muusikat ikka peamiselt väga heade dirigentidega. Dirigendilt ju ootadki, et ta su maailma raputaks. Inimene eelistab automaatselt küll enda kogetule sarnast, aga mingil määral tuleb sellele ka vastu võidelda. Olen mitu korda leidnud, et tõepoolest, teine versioon ongi parem, ehkki see äratundmine võib kohale jõuda ka alles kontserdil. Sinnamaani üritan selles versioonis leida lihtsalt enda jaoks midagi, mis mind kõnetab. Üdini halba ideed ju ei ole, on lihtsalt halb sooritus. Dirigendi töö on raske, ta ei saa mängida teisiti kui oma pillitute kätega. Keerukat ideed on raske lihtsalt seletada või mängijatele arusaadavaks teha. Pikast monoloogist ei ole kasu, see väsitab ära nii orkestrandi kui dirigendi. Suurte dirigentide tunnus ongi see, et nagu Neeme Järvi ütleb, mängige lihtsalt minu järgi, ja kui minu järgi ei mängi, mängite ise. Neeme usaldab orkestrit, see on vist küll selline asi, milleks mõnel dirigendil tuleb eluaeg julgust koguda, aga temal on vist alati see oskus olemas olnud.

Ma ei tunne siiamaani end päris kontsertmeistrina, ma õpin seda veel. Kontsertmeister mõjutab pigem kriitilistel hetkedel, kui rühmal on vaja teada, mida teha. Vahel otsustab dirigent juhtimise anda rühmale endale, ja siis demokraatia ei toimi, et kõigil on oma arvamus – siis peab olema üks suund, kuhu minna. Kui palju ma tegelikult saan inimesi mõjutada, alles selgub. Sünkroonis mängida on muidugi väga tore, aga mind huvitaks rohkem see, mis juhtub pärast proovi. Kontsertmeister peaks tegelikult töötama rohkem oma rühma inimeste peades, ta peaks olema piisavalt motiveeriv ja inspireeriv. Igapäevaselt koos töötades ei saa ju kogu aeg 100% maksimumis olla – seda ei suuda ma ise ega saa oodata ka oma rühmalt. Ma üritan hoida normaalset meeleolu, et rutiin ei hävitaks huvi.

Kõik kavad ei saagi võrdselt huvitavad olla, sa pead leidma mingi oma võimaluse, kuidas asju lahendada. Ma arvan, et ei tohi kaotada huvi oma töö vastu, sa pead leidma mõtte, miks sa seal oled.

Selle peab inimene oma peas ise süvitsi läbi mõtlema. Väljastpoolt on üldse kedagi raske lühikese ajaga teost armastama panna, lähenemisnurk tuleb ise leida. Mängisime hiljuti ERSO tuuril (kuus kontserti septembris Austrias, Tšehhis ja Saksamaal) Bruckneri 4. sümfooniat, mis ei ole kunagi mu isiklike lemmikute hulka kuulunud, minu maitse jaoks on see teos natuke üheplaaniline ja “kandiline”. Aga Neeme Järvi tegi seda täiesti teistmoodi kui keegi teine, ka Mihhail Gerts tegi seda omamoodi, nii et see oli tõesti lahe. Ja ma hakkasin nägema, et on ikkagi midagi, mille pärast see teos nii kuulus on. Sain enda jaoks kinnituse, et iga teost on võimalik armastada. Lõpuks leidsin sealt nii ägedaid momente, mille pärast mul isegi kananahk ihule tuli.

No kuidas sa lähed lavale nii, et sa ei armasta seda lugu?! Ma lihtsalt ei kujuta sellist asja ette … Kui võtad loo esimest korda kätte, ta ei pruugi üldse kõnetada. Aga siis sa teed seda teist ja kolmandat korda, hakkad temaga nagu inimesega tutvuma, esmamulje põhjal on ohtlik lõplikke järeldusi teha. On teoseid, mis on ebasümpaatsed, aga see on ikkagi muusika. Igas teoses on midagi, mida sa armastad. Ja detail on tervikuga seotud.

Seda armastust peaks võibolla suutma lahti seletada. Kui oled ikkagi uurinud mingit asja, saanud kogemusi, kuulnud tarkadelt meestelt paari nõuannet … Aga mu aju ei võimalda sõnadega analüüsida seda olukorda, kus ma olen, ja lugu, mida mängin. Mul käib see lihtsalt tunde järgi.

Muusika ongi ju selleks, et väljendada seda, mida kuidagi teisiti kujutada või edasi anda ei ole võimalik.

Tehniliselt jah, aga igapäevaselt vastutaval kohal töötades pead seda siiski oskama. See on minu jaoks olnud väga suur proovikivi, kuidas neid minu jaoks iseenesest mõistetavaid asju sõnades seletada. Lõpuks selgub ikka, et kõik saavad aru, ilma et ma isegi sõnadega ennast selgelt väljendaksin, aga siiski on see mulle väga raske. Muusikat sõnadega seletada mulle kuidagi ei sobi. Kui üritan fraasi või värvi selgitada, võib juhtuda, et see kukub väga poeetiliselt välja, aga tegelikkuses ei tähenda mitte midagi. Parem on midagi ette mängida, nii minu jaoks kui selguse huvides. Ainult et orkestriproovis on aeg väga väärtuslik. Sujuva koostöö jaoks on hea, kui saad öelda lühidalt teisele puldile, kes annab info teistele edasi – mis on ju keerukas, kui ei suuda end verbaalselt piisavalt selgelt väljendada.

Kas seni on ERSO kontsertmeistritöö toonud seda, mida ootasid?

Ma kujutasin ette, et suudan kuidagi rohkem teha, kui siiani on õnnestunud. Mul on palju olnud endal muid projekte ega ole saanud kontsertmeistri ametile piisavalt palju keskenduda. See nõuab tegelikult väga palju tööd, eriti alguse poole. Kontsertmeister, kes hoolib oma rühmast, teeb näiteks vähemalt üle nädala grupiproove ja pakub ka individuaalsel tasandil lahendusi probleemidele, mis proovi käigus esile kerkida võivad. Grupiproovid on vajalikud kasvõi selleks, et rühmal oleks ühtne kõla. Pean tõdema, et olen selles kontekstis rühma osas väga õnnelik. Ma ei ole veel õppinud, kuidas seda täielikult hallata, aga ma tean, et igaüks meist tahab mängida, ja see on kõik, mida ma saan inimeselt üldse paluda. Meie rühmas ei ole käegalööjaid, ma usaldan neid, kes mul seljataga või kõrval mängivad, selles mõttes on väga hästi. Lihtsalt ma peaksin praegust taset nüüd edasi viima ja see nõuab aega.

Loomulikult oleks kergem töötada riikides, kus on pikem kultuuripärand. Raskem tööle saada, aga kergem töötada. Samal ajal on sealsetes kontserdisaalides publik ka eakam ning tervet n-ö vanusespektrit esindatud ei olegi. Iseenesest see justkui tähtsust ei oma, aga tahaks siiski kõnetada ka enda eakaaslasi ning nooremaid, nende käes on ju tulevik. Eestis on publikuga ikkagi väga hästi. Igal aastal on tuhandeid kontserte ja festivale ja külastajaid jätkub kõigile. ERSO kontsertidel on üldiselt saalid täis või välja müüdud ja publik koosneb ka algkooliealistest kuni päris eakateni. Võibolla tänu sellele, et meil ei ole nii pikka süvakultuuri traditsiooni kui näiteks Kesk-Euroopa riikidel, saab siin pinnal ka pidevalt midagi meie jaoks uut ja huvitavat toimuda. Meil on palju väga häid ja edukaid heliloojad, ja neid tuleb pidevalt juurde. Meid on elus hoidnud see, et oleme arenenud koos ümbritsevate rahvastega. Kui sa ei arene, siis sa kaod. Meil on ilusad inimesed, sest me oleme “krantsid”, segu erinevatest rahvustest. Meid ongi vormis hoidnud kogu see kannatus ja kultuuripärand, oleme selle endale omaseks teinud. Ma arvan, et meil on tegelikult lootust. Õigemini, meil on kõik hästi ja on lootust, et kõik läheb veel paremaks. Võibolla me ise seda eriti ei märka, aga kui väljastpoolt öeldakse, siis ikkagi usume.

Võibolla me head asja ei märka lihtsalt öelda. Märgime ära ainult halvad asjad ja eeldame, et kõik saavad aru, kui hästi kõik muu on.

Ega see enesepõlastus ei olegi väga eestlaslik, see on kõigile Põhja- ja Baltirahvastele omane, see ei ole midagi väga erilist. Mis teeb võibolla eestluse veel hullemaks nende jaoks, kelle silmis see oligi ainuke asi, mis meid defineeris.

Misasi on viga?

Viga on kontekstipõhine asi, seda on raske määratleda. Tehniliselt võttes on üheselt arusaadav, et see on vale noot, vale sisseastumine vms. Aga näiteks kontserdi puhul on viga olemas juba enne kontserti, kui sa ei ole õigesti “kohal”, ei keskendu. Mittekeskendumisest tekivad tehnilised vead, aga ka momendid, kus sa ei kontrolli olukorda. Soolot mängides see niipalju ei häirigi, aga orkestris või kammeransamblis ei tohi sellist asja olla, et sa andud iseendale ja oled emotsioonis, sest see ei ole ainult sinuga seotud. Kui soolot mängides saad end täiesti kehaväliseks lasta, siis ansamblis pead kogu aeg tähele panema, mis toimub sinu ees, sinu taga, sinu ümber – olema kohal.

Kunagi Paul Hillier rääkis, et talle väga meeldib, kui kontserdil juhtub mingi selline konkreetne viga, sest see toob ta hästi tugevalt käesolevasse hetke kohale.

No selles mõttes see moment on jah muidugi äge, aga see kontsentreerituse aste võiks kogu aeg olla, iseenesest. Kui oled oma erialal pädev ja tunned end oma instrumendil turvaliselt, on õige balansi saavutamine kõige keerulisem. Osa tööd tuleb ära teha mõistusega ja osa tööd peab tegema alateadvus. See, mis sa oled harjutanud ja õppinud, peab ise töötama, seda enam laval kohendada ei saa. Ja kui kaldud liiga palju ühele või teisele poole, võibki see adrenaliinipurse sind võibolla täpselt keskele tuua. Aga muidugi on hea, kui selleks ei pea midagi nässu minema.

Ma olen ammu loobunud veatu esinemise ideaalist. Kohati sellepärast, et isegi kui ma oleksin selleks suuteline, siis ma ei tea, kas ma oleksin enese üle uhke. Õigemini, kas ma oleksin väärikas, kui ma ainult sellest uhkust ammutaksin. On väga palju tähtsamaid asju, mida on väga palju raskem kontrollida. Nagu see, kas publikule läks esitus korda. Olen tähele pannud, et sageli, kui endale väga korda ei lähe, siis publikule võib just väga korda minna.

See on üks ebaselge asi, et mingil hetkel tekib küll kogemuse baasilt teatav arusaam, aga sellegipoolest kehtivat reeglit ei ole, kuidas publik su esinemist vastu võtab. Ja erinevas keskkonnas erineva publikuga võib kõik hoopis teisiti olla.

Minu jaoks on siiamaani lavale astumine ausalt öeldes ikkagi pea ees hüpe tundmatusse, ükskõik kui palju ma olen ette valmistanud. Sellepärast ma ei tahagi enne kontserti liiga palju mõelda, muidu ei tee seda hüpet ära. Ma kardan, et äkki ma ei tunne midagi. Olen teinud paar sellist nii minu kui publiku jaoks õnnestunud kontserti, mis jäävad eluks ajaks meelde. Tavaliselt on ikka palju rõõmu, aga see rõõm on segamini sellise enesekahtlusega. Ma usun, et see kahtlus on pigem tervislik, aga mingil hetkel pead saama siiski pausi vajutada. Samas kui seda liialt teed, muutud lihtsalt tööhobuseks. Tegelikult see väike judin, mis käib enne lavale minekut läbi, see on ikka nagu mingi säde, mis sütitab. Nii-öelda hea närv.

Kindel märk mulle endale, et kontsert on õige vibe’iga, on see, kui mul tuleb kananahk peale. Mitte enda mängu pärast, vaid muusika peale. Siis tean, et see tabab minus emotsionaalselt õiget kohta. Tagasiside järgi olen aru saanud, et need momendid on korda läinud ka publikule. Ma olen üldiselt ikkagi selline naivist ja arvan, et igale publikule on võimalik lähedale jõuda, lihtsalt vahel ei oska õiget nurka leida. Eks kõik oleneb olukorrast, olen saanud ka kogemuse, et alati ei ole kõik selles osas interpreedi kätes, kuidas publikut kaasa haarata.

Erinevatel rahvastel on väga erinevad muusika kuulamise traditsioonid. Meie jaoks on näiteks saalis vaba suhtlev ja telefonidega peade kohal filmiv publik täiesti mõistetamatu.

See on muidugi ka kultuuriline iseärasus, kuidas inimesed muusikat vastu võtavad. Inimese taust ju kujundab suures osas ka muusika kuulamise pühalikkust. Muusikas ei ole midagi nii kergesti mõõdetavat nagu on näiteks spordis. Iga lugu ja iga artist, kes lavale läheb, peab ära põhjendama, miks ta seal on. Meie muusikutele räägitakse ikka, et me peame nautima seda, mida me teeme, olema vabad. Kuna Eesti inimesed on üldiselt küllalt kinnised, siis püütakse muusikuid innustada pigem ekstravertsusele, et me tunneksime muusika tegemisest nähtavat rõõmu, et see oleks fun. Selles keskkonnas üles kasvanuna oli minu jaoks hästi huvitav ja uus ühest vestlusest tekkinud mõte, et muusika ei pea olema fun, sealt saab edasi minna. Seal on muu mõõde olemas, mingite tõdede avastamine, mis kuulubki ainult neile, kes sellest teavad. Interpreedi ülesanne on seda publikule vahendada, et nemad ka sellest osa saaksid. Eks me mõnes mõttes tegelemegi eliitkunstiga, aga sa ei saa olla kuskil kõrgel pilvedes ja imestada, miks keegi millestki aru ei saa. Publik ei ole ju rumal, ta ei ole lihtsalt spetsialist. Tarkuse tunnus on ju see, et oskad keerulisi asju seletada lihtsalt, niimoodi, et see kõlab nii teadlikule kui teadmatule inimesele ühtemoodi arusaadavalt. Ja selle kõige keskel on tõsi, et kui sa enda jaoks ei lahenda seal mingit küsimust, siis sa kindlasti ei tee seda ka publiku jaoks.

Minu arusaam muusikategemisest oli mingi ajani just seesugune, et pead saama seda ise nautida, muidu see ei meeldi kellelegi. Aga tegelikult aste edasi on väga oluline – mõnikord võib muusikategemine olla ka täielik piin või eneseületus, kus küsid endalt korduvalt, miks ma ometi pean seda kõike tundma ja taluma. Aga veidi aja pärast tagasi vaadates saad aru, et sel kõigel oli oma põhjus.

Ma ei ole kunagi arvanud, et muusika peab olema fun, seal on ju ikka väga palju komponente. Pigem ma arvan, et sa pead asja armastama. Aga armastus ei ole tingimata fun. Sa peaksid muusikat ja oma instrumenti armastama, sul peab olema kindlasti mingi omapoolne ettekujutus, sa ei saa teha asja ilma musikaalsuseta. Me jõuame tegelikult haleda eestikeelse sõnani “asjaarmastaja”, aga tuleks ju hoopis olla “asja armastaja”, et see armastuse tunne kanduks kindlasti lavalt edasi saali publikule. Ma arvan, et muusika ei peagi meeldima, aga ta peab kõnetama.

Professionaalses elus ei ole see niivõrd otsene, aga algkoolist alates on meeles see ütlus, et “tehke muusikat”. Ja kunagi ei seletatud lahti, misasi see täpselt on, mida me tegema peaksime. Tavaliselt tähendas see seda, et pidi olema ekstravertsem. Ma saingi aru nii, et pean end füüsiliselt väljendama rohkem, kui ma seda loomu poolest teen. Eks selle õpetuse ja kogemuse kaudu kasvadki lihtsalt ekstravertsemaks. Sul ei ole muud valikut, muidu ei viitsi sind keegi lihtsalt kuulata. See ei tähenda, et sa rohkem suhtled, see puudutab ainult seda, kuidas sa ennast väljendad. Aga muusikas on loendamatu hulk variante, kuidas seda kõike lahendada, ja mängijad on samuti väga erinevad.

On hästi sümpaatne, kui muusik end laval muusikas leiab. Ega meile ju keegi lavalist kohalolu ei õpeta – kuidas peaks lavale minema, milline on sobiv kõnnak ja kuidas panna publik juba lavale minnes ennast jälgima. Ikka on tähtis, kuidas sa publikule esimest korda tere ütled. Seda muljetavaldavam on, kui tuled sisse naeratusega ja lähed laval karakterisse, eriti kui sa midagi väga diipi ja agoniseerivat hakkad mängima. Mänguaegne lavaline käitumine peaks lähtuma muidugi muusikast, oleneb kuidas ja isegi kas mängija end väljendada tahab. Väga kõrge kaliibriga muusik suudab võluda nii ennast kui publikut ka praktiliselt liikumatult.

Väline võimlemine ei aita sul musitseerida, aga musitseerimine võib panna sind liigutama. Emotsioon peab kajastuma muusikas, nii et ka silmad kinni on publikule kõik sama hästi tajutav.

See persoon, keda sa lavale tood, peab ikka tulema sinu seest. Muidu see, kes sa laval oled, ei hinga. Väline osa tuleb iseenesest, kui mõtled, et sa lähed ikkagi oma südant avama muusikas. Kui hoiad ust vaid poollahti, ei mahu ei sina ega keegi teine sealt läbi. Kui näen laval lihast ja luust inimest, näen, et ta ausalt tunneb seda, mida ta mängib, siis ükskõik, mis tasemel ta tehniliselt on, õpilane või professionaal – olla selliste hetkede tunnistajaks on vaieldamatult minu elu kõrghetked.

Kogu selle lavalise käitumise osas on “Klassikatähtede” saade olnud seal osalejatele väga kasulik. Sõber Sten (Heinoja – Toim.) on rääkinud, et tal ei olnud enne saates osalemist aimugi, kuidas peaks käituma või rääkima või kaameraga suhtlema, samas asi, mida ei saa ega tohigi õpetada, on see, kuidas olla veenvalt sina ise. Sa pead iseenda sees leidma mitte teatraalsuse, vaid põhjuse, miks inimesed peaksid sind kuulama. Eelkõige, miks sina ise tahaksid ennast kuulata. Minu arust on sellele küsimusele kõige raskem vastata. Miks mina peaksin enda kontserdile minema? Ja enamjaolt on vastus: ma ei tea. Ma tean, mida keegi teine teeks väga palju paremini, ma tean paljusid teisi, keda ma pigem kuulama läheksin. Kuid just laval pead sa sellistes asjades kindel olema, niivõrd kindel, et sa isegi ei mõtle selle peale. See, et sa seal oled ja et publik sinust aru saab, peab olema iseenesest mõistetav.

Olen endalt küsinud, miks mul on vaja lavale minna, ja jõudnud vastuseni, et ma tahan väga muusikat teha. Ma ei arva, et mu versioon mingist loost on ainuõige, see võib isegi lausa vale olla, aga see on teekond. Ja teekond on minu meelest alati huvitav. Sa pead leidma mingi tahu iseendas, mille sa publikule avad. Teist järgi tehes ei ole see läbi tunnetatud, kuulajal tekib tunne, et talle valetatakse, tekib mingi loogika konflikt. Kunst peab olema siiras.

Ega publikule ei saagi iga osa endast pakkuda. Iga osa sinust ei ole ju publikule huvitav, ja iga osa ei haaku sellega, mida helilooja tahab öelda. Mis samas ei tähenda, et sa ei peaks seda sisse panema, see on kõik serveerimise küsimus. Seda on jälle raske lahti seletada. Mõtted, mis oleksid ainult sinu enda kontekstis igavad, muutuvad muusika kontekstis huvitavaks. Kasvõi piinlikkus, mida sa ei jagaks võõra inimesega. Piinlikud momendid, mis teevad haavatavaks.

Samas piinlikkus on väga intensiivne tunne. Kas tunnete intensiivsus ongi seesama ekstravertsus, millest enne rääkisid? Et kui tunned lihtsalt sisemist rahu, siis see võib publikule igavaks muutuda.

Kõik sõltub kontekstist. Me mõtleme sisemisest rahust kui millestki liikumatust, aga see võib väga hästi olla ka hoopis väga tugevate tunnete hõõrdumisel tekkinud tasakaal. Minu jaoks on näiteks viha väga vajalik ja tugev tunne, samuti kurbus, ja nad ei ole tegelikult seotud, nad ei saa pidevalt samaaegselt eksisteerida. Kui meil on viha ja kurbuse vaheline ülemineku moment, tekib sellest saavutatav rahu. Ühe energia on sügavalt alla tõmbav ja teine sügavalt üles tõstev, ja kuna nad nullivad üksteist ära, tekib nende kahe tunde vastandumisel rahu. Näiteks sedasorti rahu võib publikuga väga ühenduda.

Mul on olnud paar sellist ideaalset kontserti, mis on sündinud mingi hinnaga, pärast mida olen tundnud, et enamaks ma ei ole võimeline. Inimesena kasvan küll kogu aeg, aga mida vanemaks saan, seda vähem olen emotsionaalselt avatud. Olen märganud, et pean järjest rohkem pingutama, et saavutada selline olek, kus ideaalis oleks vaid eetilist ja moraalset külge puudutavad põhimõtted. Et ei oleks ühtki asja, mis köidaks mind nii muusika kui muu elu suhtes arvama ühtemoodi. Aga ma ei saa midagi teha, see hiilib ikka sisse. Püüan küll avatud olla, aga see, mida olen praeguse hetkeni elus õppinud, hakkab ikka vaikselt juurduma. Muidugi on see kogemus, aga see on ju lihtsalt juhuse mäng selles osas, mida ma olen juhtunud elus seni kogema. Ometi on võimalikke kogemusi ju loendamatu hulk.

Ma olen alati just nautinud seda protsessi, jälgida ennast kasvamas. Võtta vastu kõik kogemused, ka negatiivsed. Võibolla need isegi eriti.

Negatiivsed kogemused kinnistavad sind, sõltuvalt sellest, mis inimene sa oled. Mõni inimene võtab ju kogemusi vastu kui positiivseid, kui võimalusi õppida. Teine vaatab, et see kõrvetab, ma ei taha seda rohkem puutuda. Viimased aastad on mul töö osas olnud väga tihedad, ei ole saanud liiga palju mõelda. Eks ma natuke kartsin ka seda hetke, et kui tuleb nüüd natuke vaba aega, kas lagunen siis täitsa koost laiali või mitte.

Lagunemine on ühest küljest hirmutav, aga teisest küljest kasulik.

Tuleb end ümbritseda sõpradega, kellele saad alt üles vaadata. Ükskõik kui alandlik sa ka ei oleks, on ikkagi mingeid teemasid, mille osas sa tunned, et üht-teist hoomad – mis on loomulikult täielik vale. Ja on inimesed, kelle arvamusel lased enda omast teerulliga üle sõita, sest tead, et see mõjub sulle hästi. Mul on tõesti õnn, et mu ümber on sellised sõbrad. Olen rohkem hakanud nautima näost näkku omavahelisi jutuajamisi. On väga suur asi, kui keegi tuleb kohale ja su laua taga sinuga juttu räägib.

Sa mängid pilli ja arvutimänge, kuulad muusikat, loed, vaatad filme, joonistad, ja üldjuhul pigem korraga palju. Kas see on natuke põgenemine utoopiamaailmadesse?

Olin 6-aastane, kui meie koju jõudis arvuti. Seal oli kõiksugu vanaaegseid mänge kaasas, millest ma olin väga vaimustunud. Aasta hiljem läksin muusikakeskkooli, hakkasin õppima muusika tegemist ja muusika olemust ja seda, mis tundeid see tekitab. Ja panin ühel hetkel tähele, et saan arvutimängudest tihtipeale sarnase elamuse. On mänge, mille peale on nii palju aega ja mõttetööd kulutatud, et see on omaette väike universum, see võib olla põhimõtteliselt nagu interaktiivne väärtfilm. Visuaal ja muusika on mu jaoks väga olulised, ma lepin isegi keskpärase mänguga, kui see on väga ilusas kestas. Mängimine on minu jaoks olnud kogu aeg mingit moodi väljundiks, vahel rohkem, vahel vähem. Eks see ole kindlasti samasugune põgenemine reaalsest maailmast nagu raamatute lugemine ja muusika kuulaminegi.

Ma tunnen väikest süümepiina, et ma liiga hästi joonistada ei oska, ülejäänud perekond kõik joonistavad nagu jumalad. Eks see on ka teraapiline tegevus, ma vahel üritan lihtsalt enda lõbuks midagi kritseldada. Selleks, et saada mõtteid peast välja. Joonistamine ja koristamine mõjuvad mulle ühtemoodi, tekitavad õnnetunnet.

Tean, et sul on olnud erinevate kirjanike perioode, muuhulgas Yukio Mishima, kelle raamatu “Kuldne tempel” põhjal tuleb kevadel välja Timo Steineri uus ballett.

Ma vist ise laenasin kunagi seda raamatut Timole ega osanud tollal arvatagi, et sellest midagi taolist vormuma võiks hakata. Timole väga meeldis, ma ise lugesin ta siis ka juba kolmandat korda läbi. Teose peateema on küll üks üle aegade kõige kasutatuim – ilu – kuid lahendatud täiesti ebakonventsionaalsel viisil. Põhiküsimusteks on, mis juhtub siis, kui ilu ja reaalsus omavahel põrkuvad, ja kas nad saavad koos eksisteerida. Teose muudab kindlasti veelgi mõjusamaks see, et see põhineb tõestisündinud lool, ehkki peategelase mõtteprotsess on fiktiivne. See protsess on väga selgelt ja füüsiliselt tajutav.

Seda arvestades on ilmselt väga sobilik luua sellest ballett, füüsiliselt läbi tunnetatav audiovisuaalne kogemus.

Tantsija ja muusiku kohtumine toimib väga hästi, eriti selles teoses on see väga loomulik. Ma olen praeguseks suure osa muusikat sisse mänginud, kuna etenduses kõlab nii eelsalvestatud materjal kui live-tšello. Helipilt saab olema Sander Mölderi ja Timo Steineri ühislooming, lavastab Teet Kask ja tantsib Iago Bresciani.

Mida ja kuidas sa kuulad?

Teismeeast kuni umbes 26. eluaastani olid mul kogu aeg kõrvaklapid peas, kuulasin kõike. Mul oli seda kohutavalt vaja, et enda pagasit täiendada. Nüüd, kui elu on tihedam kui kunagi varem, olen hakanud rohkem vaikust vajama. Ma liigun vist rohkem monotoonse elektronmuusika poole, kus on kompaktset energiat. Ma olen konfliktivastane nii inimeste kui muusika osas. Ma võin tõesti ükskõik mida kuulata, ma arvan, et ma olen selle poolest kuidagi siis ehk rikkam ka.

Kui ma olen millelegi keskendunud, olen ümbritsevale suletud, mu ümber on siis vaikus. Võin tuttavatest neid absoluutselt märkamata lihtsalt mööda jalutada. Kui vaatan seda, mis ümberringi toimub, siis on minu enda sees vaikus, nagu peegel, mis ette sattuva peale reageerib.

Aga pillil ma otsin mingit sellist heli, mida ei ole kunagi elus kuulnud. Sellist ideaalset tooni, mida ma tean, et ma kunagi ei saavuta. See on hea võimatu standard, mis aitab mul alati leida sobiva tooni või tämbri. Ma arvan, et ma olen võibolla 1% peal tuhandest sinnapoole teel. See ajab tihti väga vihaseks, et ma ei suuda hetkel rohkem saavutada, aga on samas väga motiveeriv. Ja isikliku arengu mõttes ma tunnen, et juba see 1% on väga hea saavutus.

Loe intervjuud ERRi kultuuriportaalis.