Aktuaalne

Detsember – Koondades ja lahutades: ülestähendusi peegli tagant

Pianist Garrick Ohlsson, ERSO ja dirigent Olari Elts, 6. detsember, Estonia kontserdisaal. Foto Ilja Šmidt.

10. jaanuar 2020

Detsembrikuu oli küll suuremas osas lumeta, ent ütlemata tuisune siiski. Pööristena sõõrlesid pea ümber ostumüra ja kaubakära, annetajate anumised ja Messia peatset sündi kuulutavad kiriku­kellad, kõikjalt kuuldus kokkuvõtteid seljataha jäävast aastast. Mõni elutark erudiit soovitaks seepeale rahuneda ja vaadata enese sisse, keskenduda vaid tähtsale. Aga tähtis näis olevat korraga kõik: naastrehvid, väike palk, valitsejate valimatud valangud, lõppematu pettumine iseendas, tuimavõitu targutajate mõttetud nõuanded, tassitormid ühismeedias, horoskoobid, põlengud kaugel mandril. Sallid lehvisid hoogsalt, mütsi tuli kahe käega tugevalt peas hoida, et aru ära ei lendaks. Õnneks pakkus jõulukuu muusikaelu küllaga leevendust. Võimalusi leidus nii meelte koondamiseks kui ka meelelahutuseks selle sõna parimas tähenduses.

Lausa kõheda vaikusega kehtestas end kontserdisarja „Heli ja keel“ muusikaõhtu „Põhjatuul, lõunatuul“ 4. detsembril Eesti Raadio 1. stuudios. Kodumaiste autorite muusika kõrvale oli mahutatud vestlusring sufismi olemusest, heliteostega vaheliti luges Doris Kareva tõlkeid XIII sajandi luuletaja Rumi kogumikust „Päikesesõnad“. Põnevaid mõtteid ärgitas Polina Tšerkassova sissevaade selle islami müstilise voolu olemusse ja sufide argielu tahkudesse. Heliloojate Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannese muusikast õhkus mingit kergust, mis ei olnud aga kaugeltki probleemitu. Helikoe haprus ja ruumis loodud intiimne õhustik tegid kuulaja ülimalt eneseteadlikuks. Iga vähem hillitsetud hingamine või kohatine kõhu­koringi said kohe kõlalise kõiksuse osaks. Sõnaliste vahepalade kuulmiseks tuli aga kõrvu pingutada lausa äärmuseni. Nõnda segunesid tugevad tundmused tusatujuga, terava tunnetamise püüd astus võitlusesse tärkava tüdimusega. Aga millised vapustavalt distsiplineeritud esitused! Jaanika Kuusiku ja Iris Oja vokaalne filigraansus ning kontroll ei väsi vaimustamast. Nüüdismuusika kapriisid haakuvad hästi mõlema laulja häälematerjaliga, ilmselt ka iseloomuga.

Õnnistuseks klaverisõpradele väisas 6. detsembril Estonia kontserdisaali silmapaistev pianist Garrick Ohlsson, kes koostöös ERSO ja Olari Eltsiga pakkus välja küpse tõlgenduse Frédéric Chopini esimesest klaverikontserdist. Ohlssoni mängus lummas rammu ja rahu täiuslik tasakaal, samuti sõrmetöö peenus ning kõlaline sügavus. Aga õhtu esimene südamlik elamus oli loodud juba eelkontserdil, kus lava jagasid väärikas eas veteranpianist Erna Saar ja noorema põlve tõusev täht Tähe-Lee Liiv. Nii ehitati tähenduslikult tore ajaline sild. Seostest ja vihjetest oli mõistagi tulvil ka õhtu ülejäänud kava, nagu Olari Eltsi puhul juba ootuspärane. Nauditavalt nipsaka avanguna kõlas Władysław Szpilmani (1911–2000) „Väike avamäng“, mille meloodika ja osav orkestratsioon kergitasid paljud suunurgad kõrvuni. Kontserdi lõpupool möödus põhjamaise nõiduslikkuse kütkes: enne Jean Sibeliuse tuumakat esimest sümfooniat esitati Thea Musgrave’i (snd 1928) „Loitsija laul“, impressionistliku ilmega helipilt austusavalduseks Sibeliusele. Meelelahutuse, tõsiste mõtete ja hellade elamuste tasakaal oli Eltsil otse alkeemiku kombel välja mõõdetud, mistap kujunes sellest õhtust üks kuu meeldejäävamaid elamusi.

Saksofonikvartett SaxEst on jõudnud väärikasse täiskasvanuikka. 20 aastat lavaelu märgiti ära 7. detsembril piduliku kontserdiga Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses, kus pakuti kuulamiseks meeleolult aina lustlikumaks arenevat kava. See ei tähenda, et oleks kuidagiviisi loiult pihta hakatud. Otse vastupidi: just kontserdi akadeemilisemas avapooles sai kuulda muljetavaldavat tehnilist akrobaatikat, üksteisest täiesti erinevaid vaateid saksofoni mänguvõimalustele ning erksat ansamblitunnetust. Sündmuse mastaapsust võimendas Estonia Seltsi segakoori lisandumine – nendega koos esitati Tõnu Kõrvitsa tsükkel „Hümnid läänerannikult“. Eesti harrastuskooride koorekihti kuuluv Estonia Seltsi koor paitas kõrva vokaalselt küpse ja kehaka tooniga. Kõlalise ühtluse püüdlusele pildus paar pilbast kodaraisse saali akustika, mis kohati soosis üksikute häälte väljakostmist, aga selle tendentsi taltsutamisega saadi valdavalt hästi hakkama. Õhtule pani SaxEst punkti jalga tatsuma kehutavate džässikõladega, siin oli ansamblile seltsiks sarmikas Siim Aimla. Näib, et saksofonimuusika elab, õitseb ja kõnetab nii tõsisemas kui ka vabamas žanris.

Ja siis tärkas ühtäkki ühismeedias arutelu kontserdiarvustuse üle. Mõtelge! Tõik ise on nii põrpiv, et võtab sõnad suust, aga meie kõrgeima muusikaõppeasutuse rektoril olid õnneks mõned read siiski varuks: „Sirp on ammu siirdunud peeglitagusesse maailma. Eriti selle muusikat puudutav osa. Imestan, et keegi jaksab veel reageerida.“ Ilmselt tuleb siinkirjutajale postkasti üks teine aastakäik. Tõsi, osavalt kirjutatud ja huvitavate mõtetega arvustusi-artikleid pole kunagi ülekülluses, ka ei ärgita kõik loetu ülima kirglikkusega diskuteerima. Ent on siis selle taga muljetajate mõttelennu madalus, tühjad ja taibutud tõdemused? Ei tea. Ühes võib siiski kindel olla: lugejana loeksin meeleldi vahel ka nende suurte isiksuste arvamusi, kes kriitikat kritiseerivad. Nii saaks elu rikkam!

Kriitilistest mõtetest pisut puhkust saanuna võis 13. detsembril keset Estonia täissaali lõõgastuda džässimõjudega muusikakunsti seltsis. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees soleeris ja dirigeeris Wayne Marshall. Mõõdetud pikkusega kava oli täielikult George Gershwini (1898–1937) muusika päralt. Helilooja vahest populaarseim teos „Rhapsody in Blue“ kõlas tuntud haaravuses, ent klaveripartii jäi miskipärast akustiliselt orkestri varju, kehtestades vaid üksikutes kohtades oma kohalolu. Publiku (ilmselt oodatud) lisapala nõudmisele vastati üllataval kombel avateose kordamisega, kuigi Gershwini looming peaks pakkuma küllaga vaheldusvõimalusi. Millest säärane kokkuhoidlikkus, jäägu taibuka lugeja mõistatada.

Kõrgeima kvaliteediga meelelahutuse eest hoolitses ka Põhjamaade Sümfooniaorkester, kelle seekordne külaline oli Apollon Musagète’i kvartett. Anu Tali juhatatud kava põimiti kokku filmimuusika eredamatest hetkedest: avapooles kodumaine looming, lõpmises idanaabri ning laia maailma meeldejäävamad palad. Tormise igihaljas muusika filmile „Kevade“ ja Tõnu Kõrvitsa süit filmist „Seltsimees laps“ sulatasid ilmselt ka kriitilisema kuulaja südame. Heroilisi tundmusi äratas Margo Kõlari süit nr 3 „Nimed marmortahvlil“. Justnagu võõrkehana oli kavasse eksinud John Adamsi teos „Absolute Jest“ ehk „Tõeline nali“, millel on tõsise kontsertteose ambitsioonid. Keelpillikvarteti vastandus sümfooniaorkestriga tõi ootamatult põnevaid kõlaleide. Minimalistliku motoorikaga ja motiivistikus nupukate tsitaatidega hiilanud helitöö polnudki esteetilises plaanis filmimuusikast liialt kaugel. Tsitaatidele ja vihjetele mõeldes näib, et Anu Tali tegi peagi algava Beethoveni-aasta eel leidliku valiku.

Tervele muusika-aastale andis juubeldava lõpuakordi kammerkoori Voces Musicales aastalõpukontsert, kus kanti ette Georg Friedrich Händeli oratoorium „Messias“. Suurepäraste solistide ansamblis olid pooleks eestlased ja inglased, barokkorkestri Floridante kontsertmeistrina säras külalisena Peter Spissky, vägesid juhatas Peter Phillips. Või kas ikka juhatas? Visuaalselt näis kontserti dikteerivat tugevate impulssidega hoopis kontsertmeister Spissky, Phillips hoidis tüüri justkui distantsilt või mõttejõuga. Tõelise vokaalse vägevusega vaimustas bass Alvar Tiisler, kelle retsitatiivid ning aariad panid kohati „värisema taeva ja maa“. Kontratenor Alex Chance mõjus mõõtmatult magusa melanhoolsusega, iseäranis kaunilt teise osa aldi aarias. Koor võis küll täie sümboolse õigusega laulda „Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed“, aga julgen uskuda, et aasta lõpetanud „Messia“ ettekanne koondas oma salapärasel moel kõik otsad taas kokku. Halleluuja!

Loe artiklit Sirbi kodulehel.