Aktuaalne

Triin Ruubel-Lilleberg: “Maailma kõige parem kontserdipublik on Eestis.“

Sibeliuse viiulikontsert ERSO hooaja avakontserdil: Triin Ruubel ja Neeme Järvi, 18.09.2015. Foto: Maarja Kasema.

Tiina Vapper, Õpetajate Leht

7. veebruar 2020

Klassikalise muusika sõpradele on Triin Ruubel-Lillebergi nimi hästi tuntud. Ta on hinnatud viiulisolist, kammermuusik ning alates 2015. aastast ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister.

Rääkige palun, milles kontsertmeistri töö seisneb?

Kontsertmeistri töö on korraldada dirigendi ja orkestri vahelist infovahetust. Kui laval on ühekorraga 80–100 muusikut, on ka sama palju võimalusi interpreteerida seda, mida dirigent näitab. Keegi peab võtma vastutuse, et kõik astuksid ühekorraga ja õigel ajal sisse ning vahendama pillirühmade koostööd.

Mitu kontserti ERSO hooaja jooksul annab?

Umbes 70. Enamasti on kontsert reede õhtul, esmaspäevast reedeni teeb orkester kella kümnest kaheni proovi. See, et iga nädal on erinev kava: vahelduvad teosed, dirigendid, solistid ning käime üha rohkem esinemas mööda Eestit, mõjub värskendavalt ja rikastavalt.

Kuidas kujuneb orkestri repertuaar?

Püüame pakkuda publikule võimalikult mitmekesist programmi. Klassikalise muusika kõrval on repertuaaris tänapäeva muusika ning et ERSO on Eesti esindusorkester, ka uuem ja vanem eesti muusika.

Mida teile endale kõige rohkem meeldib mängida?

Mulle meeldib mängida kõike. Leian, et professionaalse muusiku kohus on õppida mingil moel armastama igasugust muusikat, mida ta esitab. Raske on minna lavale ja üritada veenda publikut millegi headuses, millesse sa ise ei usu. Selles mõttes on muusiku elukutse ka inimlikus plaanis õpetlik. Isegi nendes teostes, mis sind isiklikult esteetiliselt niivõrd ei kõneta, on võimalik leida mõni huvitav ja köitev tahk. Iga teos on ju kellegi looming ja vaimutöö. Minu jaoks on hästi tähtis ka see, et saaksin kasutada mitmesuguseid muusika tegemise mooduseid: mängida orkestris, teha kammermuusikat, anda soolokontserte. Eriliselt meeldib mulle mängida väheesitatud teoseid, samamoodi täiesti uut muusikat. Tulevikus tahaksin rohkem muusikaajaloo kõrvaltänavaid avastada. Uus muusika on mulle ka oluline, seda mängides saab mõtestada enda jaoks meie kaasaega. See on äärmiselt huvitav protsess.

Õppisite aastaid Saksamaal ning töötasite viimati ühes Saksamaa vanimas orkestris, Weimari riigikapellis. Miks te Eestisse tagasi tulite?

Käisin Pärnus ühel festivalil ja ERSO peadirigent Neeme Järvi rääkis mulle, et kontsertmeistri kohale korraldatakse konkurss. Mul ei olnud küll veel plaanis Saksamaalt koju tagasi tulla, aga kuuldes, et see koht vabanes, otsustasin kandideerida. Olen üliõnnelik ja tunnen, et see oli asjaolude suurepärane kokkulangemine. Elada oma kodulinnas ja teha oma lemmiktööd, on suur luksus.

Teie kaksikõde Kärt Ruubel, kes elab Saksamaal, on pianist ning teie ema klaveripedagoog. On see mingi seaduspärasus, et suurem osa muusikuid võrsub muusikute perest?

Seda tuleb tõesti üsna tihti ette. Üks põhjus võib olla see, et muusikute tutvusringkond koosneb muusikutest, inimesed tutvuvad, leiavad teineteist, loovad pere ja nende lapsed valivad sama tee. Samas on palju häid muusikuid, kelle vanemad ei ole muusikud. Usun, et muusika on siiski kutsumus, millele on võimatu mitte vastata.

Kuidas juhtus nii, et teie valisite viiuli, õde klaveri?

See oli ema otsus. Meie ema Reet Ruubel on pianist ja klaveriõpetaja Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusikaakadeemias. Juba väikestena jooksime õega tollase konservatooriumi koridorides ringi ja kasvasimegi muusika keskel. Mäletan, et kord tuli ema meile lasteaeda järele ja ütles, et sina, Triin, hakkad mängima viiulit ja sina, Kärt, klaverit. Mul on väga hea meel, et niipidi sattus. Sellest hetkest, kui ema nii otsustas, teadsin, mida ma elus tegema hakkan. Lihtne on nii elada. Olin kuueaastane, kui hakkasin viiulitundides käima, ega ole seda kordagi kahetsenud.

Kas olete õega koos ka esinenud? On see teistmoodi kogemus kui teistega?

Esineme tihti koos. See on väga teistmoodi, mõnes mõttes lihtsam, mõnes mõttes keerulisem. Tänavu möödub Beethoveni sünnist 250 aastat ja märtsi alguses anname kolmekesi: mina viiulil, minu õde Kärt Ruubel klaveril ja Theodor Sink tšellol Eestis mõned kontserdid.

Kas Rostocki muusika- ja teatrikõrgkooli õppima läksite samuti õega koos?

Mina läksin aasta varem. Läksin Saksamaale õppima seepärast, et sattusin ühel noorte muusikakonkursil kokku professor Petru Munteanuga, kes meeldis mulle seepärast, et ta ei määrinud kellelegi mett moka peale, vaid ütles ausalt, mille kallal on vaja tööd teha. Ta oli asjalik ja karm ning sain aru, et tema juures õppides arenen. Hakkasin juba muusikakeskkooli kümnendas klassis kooli kõrvalt tema juures meistrikursustel ja hiljem eelõppes käima.

Mida ta teile õpetas?

Ta õpetas palju tehnilisi oskusi, aga ka analüütilist mõtlemist: seda, kuidas muusikalisele materjalile iseenda ja oma tõekspidamiste kaudu läheneda ja seda mõtestada. Näiteks keelas ta meil uue teose ettevalmistamise ajal lindistuste kuulamise, sest inimene kipub automaatselt ja alateadlikult kuuldut matkima. Ta rääkis, et teosega tuleb tutvuda nii kaua, kuni ta hakkab sinuga kõnelema. Sellega ongi nii, et mõni teos hakkab sulle kohe mingit lugu rääkima, mõnega tuleb pikka aega tööd teha, enne kui ta sind kõnetab ja kujuneb välja oma interpretatsioon.

Kas jagate samasugust õpetust ka oma üliõpilastele Eesti muusikaakadeemias?

Jah. Olen öelnud, et igaüks peab teose enda jaoks ise mõtestama. Samuti seda, et viiulit ei tohi lihtsalt mängida, muusikat tuleb teha. Varem õpetasin ka muusikakeskkoolis, aga pärast poja sündi sain aru, et kuna tahan olla võimalikult palju koos lapsega, siis enam nii palju ei jõua. Praegu õpetan ainult muusikaakadeemias, kus mul enne oli seitse, aga praegu on kolm õpilast, kellega ma kaks korda nädalas individuaalselt töötan. Kõige huvitavam osa tööst on see, kuidas leida iga õpilase jaoks erinev lähenemine, mis teda aitaks. Sama asja võib ju selgitada mitut moodi. Mõnega tuleb rääkida kujundites, värvides või kujutluspiltides. Teisele on kasulik pigem see, kui anda talle tehnilist nõu, ja ta oskab ise sinna muusikalise poole juurde panna.

Kui nõudlik ja range õppejõud te olete?

Arvan, et olen üsna nõudlik, ja sama palju kui oma õpilastelt, nõuan ma ka iseendalt. Ei ole mõtet teha midagi poolikult: mida nõudlikum enda suhtes oled, seda paremini õpid pilli valdama. Aga kuri ma ei ole. Ja kui iseendaga olen vahel väga kärsitu, siis õpilastega mitte. See üllatab ka mind ennast, et mul on jaksu üht ja sama asja korduvalt rääkida. Kui õpilasel mõni asi hästi välja ei tule, vaatan esimese asjana endasse ja mõtlen, et need on minu enda vajakajäämised õpetajana. Ilmselt jäi midagi rääkimata või selgitamata.

Muusikuna tippu jõudmine nõuab tohutult palju tööd.

Seda küll. Aga see ei pakuks nii suurt rahuldust, kui selle taga nii tohutut tööd ei oleks. Tore on midagi hästi intensiivselt ja pühendumisega teha ning kogeda arengut. Kui kõik tuleks lihtsalt, ei oleks see nii nauditav.

Kuidas te Tallinna muusikakeskkooli ajale tagasi mõtlete?

Mul on sellest koolist ainult head mälestused. See on imeline kool, kus meid kuuendast-seitsmendast eluaastast peale kasvatati nagu professionaalseid muusikuid. Minu erialaõpetaja oli neljandast klassist kuni kooli lõpuni Tiiu Peäske, kelle käe all ma ka inimeseks kasvasin. Kõik õpetajad olid väga toetavad. Muusikakeskkoolis on intensiivne muusikaõpe ja üldharidusained väga hästi kombineeritud. Õppisime oma aega targalt planeerima ja prioriteete paika panema, samuti põhjalikkust ja pühendumist.

Kui tihti te kooliajal kontserdil käisite?

Väga tihti, peaaegu igal reedel. Võtsime sõpradega raamatukogust partituurid, istusime saalis viimases reas, jälgisime nooti ja kuulasime. Sellest kujunes meil tore harjumus.

Klassikaline muusika kõlabki kõige paremini kontserdil elavas esituses. See emotsioon ei ole võrreldav plaadilt kuulates saaduga. Kontserdisaalis näed ja tajud dirigendi ja orkestri muusikute sidet, ruumi täidab hoopis teistmoodi energia.

Mida teha, et rohkem noori klassikalise muusika kontsertidele tuleks?

Arvan, et noortele tuleb püüda selgeks teha, et karta ei ole midagi. Tuleb lihtsalt uudishimuga kontserdisaali kohale minna, kasvõi teksapükstes, keegi ei vaata selle peale viltu. Need ajad, kui klassikaline muusika oli elitaarne ja seda kuulasid aadlikud lossides, on ammu möödas. Kõige toredam on, et sellest muusikast ei ole võimalik valesti aru saada, kuulates võid endale ette kujutada ükskõik mida, kõik tunded ja emotsioonid on õiged. See on mingis mõttes nagu ajas rändamine ning muusika, mida kuuled on justkui ajastu vaim. Sellised ajarännakud helide meres on minu meelest üks ilusamaid ja meditatiivsemaid olemise vorme. Mulle tundub, et viimasel ajal on suhtumine muutumas ning noori on kuulajate hulgas aina rohkem. ERSO lõunakontsertidel käiakse kogu klassiga, samuti meie orkestriproove vaatamas. Kindlasti võiksid õpilased rohkem ka õhtustele kontsertidele tulla, mis on klassidele soodushinnaga.

Olete esinenud paljudes riikides. Kus on kõige parem publik?

Eesti publik on väga sõbralik ja kaasaelav. Välismaal on muusikuna laval olles kuidagi anonüümne tunne, publik on võõras ja kauge. Siin istuvad saalis inimesed, kellega koos või kelle silma all oled suureks kasvanud. Tunne on palju isiklikum ja palju erilisem. Maailma kõige parem kontserdipublik on ikka Eestis.

Loe intervjuud Õpetajate Lehe kodulehel.