Aktuaalne

Dirigent Arvo Volmer: katsugem kaasa mõelda ja rohkem kaasa tunda

Sama hästi kui ooperisaali tunneb Arvo Volmer ka kontserdisaali ja kõiki hiiglasliku maja proovisaale. „Ent jõusaali mitte sugugi,” tähendab ta naerdes. „Mul on vehkimist niigi palju.” Foto: Ilmar Saabas.

3. märts 2020

Sel reedel annab ERSO Arvo Volmeri juhtimisel kontserdi, mille teemad on tavatult põletavad.

ERSO kontsert käsitleb põletavaid teemasid nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Tundub, et see ei ole klassikalises muusikas tavapärane. Olite kümmekond aastat Adelaide’i sümfooniaorkestri peadirigent. Kuivõrd on kontserdi teema seotud teie mälestustega Austraaliast?

Mind isiklikult ei ole Austraalia põlengud puudutanud. Esindan rohkem seda poolt, kes ütleb, et sealsed põlengud on normaalsed. Inimesed on tunginud looduse osadesse, kus traditsiooniliselt ei ole elatud, ja sekkunud looduse normaalsetesse protsessidesse. See põhjustabki aeg-ajalt katastroofilisi tagajärgi.

Austraalia helilooja Brett Deani „Fire Music” on pühendatud Victoria 2009. aasta põlengutele. Siis jäi palju inimesi lõksu ja hukkus. Toona mängis teost minu Austraalia orkester ja helilooja ise juhatas seda. Teos jättis mulle sügava mulje ja mõtlesin, et tahaksin seda juhatada. Eelmise hooaja ERSO kontserdil tutvustasin üht teist Austraalia heliloojat, Carl Vine’i, kelle seitsmenda sümfooniaga on mul samuti intiimne suhe, sest juhatasin selle esmaettekannet.

Nüüdse kava panin ma kokku üle aasta tagasi ega teadnud siis, et ka sel aastal on Austraalias põlengud.

Kui tihedad on teie sidemed Austraaliaga praegu?

Aasta või poolteist tagasi käisin seal külalisena, järgmisel aastal lähen ka üht projekti tegema. Sain seal palju tööd teha ja maad näha. Töötasin peale Adelaide’i ka eri osariikides, kus olid professionaalsed kollektiivid. Nii et ma ikka tunnen end seal toimuvast puudutatuna.

See on linnade kaupa erinev. Adelaide’i publik oli üsna konservatiivne. Neile meeldis, kui pakuti ootamatusi, aga seda pidi hoolikalt serveerima ja turundusosakond nägi vaeva. Nüüd on mul järgmine periood lõpusirgel – käib kuues hooaeg Itaalias Bolzano ja Trentino Haydni-orkestri peadirigendina.

Mis oli eelseisva kontserdi kava kokkupanemise esimene impulss?

Mõtlesin teostele, mis on mulle läbi aegade tähtsad olnud, ikka ja jälle esile kerkinud ning suurt rahuldust pakkunud. Lähtusin Taani helilooja Carl Nielseni neljandast sümfooniast. Taanikeelne pealkiri „Det Uudslukkelige” on tavatu, inglise keelde on see tõlgitud kui „Inextinguishable”, eestikeelne „Kustumatu” ei kõlagi päris õigesti. See sümfoonia on tohutult jõuline ja elujaatav.

Nielseni sümfoonia motogi ütleb, et muusika on elu ja seda ei ole võimalik kustutada. „Ainult muusika on võimeline väljendama elementaarset elutahet,” kirjutas Nielsen. Sealt tekkiski mõte energiatest. Mulle tundub, et kuigi Nielsen kirjutas sümfoonia üle saja aasta tagasi, on seal midagi väga moodsat. Tema muusika võiks sündida ka praegu. Neljandas sümfoonias on naivismi, ekspressionistlikke rünnakuid… Ta on väga tänapäevane.

Ütlesite, et sümfoonia on tulvil elujaatust. Ometi on see sündinud esimese maailmasõja foonil.

Eduard Tubin kirjutas neljanda sümfoonia 1944. aastal, kui oli näha, et kõik on hävinud. Ometi on see tema helgeim teos, mis räägib armastusest. Sõjaga seotud jõud kajastuvad muusikas küll, aga sageli, kui ümberringi on kõik õudne, ütlevad kunstnikud, et mitte sellest ei taha me rääkida. Näpuga näitamine ei ole kunstis kunagi välistatud, aga ma ei usu, et see annaks paremaid tulemusi kui inimeste kaudsem mõjutamine. Pean lugu kunstist, mis suhestub ümbritseva maailmaga. See ei pea millelegi otse viitama, vaid püüab igal juhul ümbritsevale paremat energiat anda, öelda, et elu läheb edasi. Teostesse võivad olla põimitud ka rasked mälestused, aga lõpuks tuleb ikkagi energiavoog. Selliste impulsside andmine ongi näiteks raskel sõjaajal väga oluline.

Kas teie jaoks on ühiskonnas praegu kõik hästi või halvasti?

Teatrijuhina ei saa ma sellele küsimusele vastata.

„Muusika puhul on lõppkokkuvõttes tähtis, et meeldiks. See, mis ajastust midagi pärit on või millises keeles, ei ole nii oluline,” arvab Arvo Volmer.  FOTO: ILMAR SAABAS.

Kuidas paigutub kavasse Benjamin Britteni „Cantata misericordium”?

Filharmoonia kammerkooril tuleb juubel ja sain käsu, et ka nemad laval oleksid! (Naerab.) See on üks esimesi teoseid, mida sain kunagi ise heas kooris kaasa laulda. Kaastunde teema, millest see kantaat on kantud, haakub kõige otsesemas mõttes sellega, mis meie planeedil toimub. Katsugem kaasa mõelda ja rohkem kaasa tunda, empaatiat peab olema! Ei ole lihtne leida teost ERSO-le ja filharmoonia kammerkoorile. Nagu juba nimeski kajastub, tegeleb kammerkoor muusikalises plaanis väiksemate ja mobiilsemate ühikutega, ERSO on aga suur kollektiiv. See teos on keelpilliorkestrile, kus on timpanid, klaver, keelpillikvartett ja kaks solisti. Selline intiimsem mõõtkava peaks olema just see, mida me kõige paremini saame koos teha.

Praegu ei saa Eestis üheltki dirigendilt jätta küsimata kontserdisaalide kohta. Kuidas teie Estonia saale hindate?

Estonia kontserdisaal on väga hea kammersaal, suurele orkestrile jääb kitsas lava kõlaliselt väikeseks. Praegune saal on suurepärane koht kammermuusikale ja suurematele teostele 19. sajandi keskpaigani, aga sedagi mööndustega. Isegi Beethoveni suuremad teosed ei mahu hästi ära. Olukorda oleks lihtne parandada, aga kuuldavasti ei saa seda muinsuskaitse piirangute tõttu isegi arutada. Ma ei teagi, mida kaitsta tahetakse – märtsipommitamise mälestust või seda, milline oli saal enne seda? Mõtlen, et kui lubatakse moodsate valgussildade paigaldamist, võiks ju lasta ka akustilisel inseneril mõne kunstnikuga koostöös kujundada kahele poole lava akustilised seinapaneelid. Need välistaksid heli otsepeegeldused. Praegu tekib ruuporiefekt, mis muudab kõla selgust ja -värvi. Samuti on tänapäeval oluline visuaalne aspekt, publik tahab näha, mis laval toimub. Kui publiku esimesed kümme rida näevad ainult esinejate sokke, siis see ei ole moodne kontserdi nautimise keskkond.

Estonia ooperisaal on väiksemate ooperite jaoks adekvaatne, ehkki mitte ideaalne. Pärast viimast remonti, kus lava portaale laiendati ja kõrgendati ning orkestriauku süvendati, sai saal palju paremaks. Aga suuri oopereid teeme me mööndustega ja päris suuri oopereid ei saagi teha.