Aktuaalne

Kas muusikut on ühiskonnale vaja?

ERSO oboerühma kontsertmeister Guido Gualandi. Foto Piia Ruber.

Äli-Ann Klooren, Sirp

19. juuni 2020

ERSO kontsert „Hakkab juba kujunema“ 12. VI Estonia kontserdisaalis. ERSO keelpilliorkester, kontsertmeister Triin Ruubel-Lilleberg. Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti, Alessandro Marcello (oboesolist Guido Gualandi), Claude Debussy (harfisolist Iván Bragado Poveda), Jean Françaix’ (fagotisolist Peeter Sarapuu) looming.

Nagu reedeti ikka, jõudsid ka eelmisel nädalal minu postkasti Eesti Päevalehe LP ja Sirp. Esimesest lugesin muu hulgas artiklit „Välisüliõpilaste ees võidakse uks kinni lüüa“, teises hakkas aga silma kuulutus, kus ERSO otsib klarneti­rühma rühmamängijat. LP artiklis tsiteeris ajakirjanik siseministeeriumi rände- ja kodakondsuspoliitika juhti Ruth Annust, kelle sõnul võivad uue välismaalaste seaduse muutmise eelnõu järgi Eestisse jääda „vaid need üliõpilased, kellele pärast lõpetamist maksavad tööandjad üle Eesti keskmise palga. Sellega tõendab siin hariduse saanud välismaalane, et ta on lõimumisvõimeline ja omandanud ühiskonnale vajaliku eriala.“1 Olgu öeldud, et statistikaameti järgi oli 2020. aasta märtsi keskmine töötasu 1451 eurot.2

Kui nüüd panna ametniku väite kõrvale Sirbis ilmunud kuulutus, kus on ära toodud klarnetimängija palk 1376 eurot, kerkib küsimus, kas suur osa eestlasi on täiesti pahaaimamatult omandanud ühiskonnale kasutu eriala. Nende hulka käivad peale muusikute õpetajad, ülikoolide lektorid, raamatukoguhoidjad, muuseumitöötajad, alles tööd alustanud arstid jpt. Ja kui nad ei ole ühiskonnale vajalikud, siis kas nad on üldse lõimumisvõimelised? Äkki on sellised inimesed mingi marginaalne (jääk)nähtus, mida tänapäeva Eesti ühiskonnas näha ei soovita? Samavõrra küüniline tundub Annuse ütlus, et õpiränne ei ole hädavajalik reisimine. Öelge seda noorele inimesele, kes teeb tulevikuplaane ning kellele hariduse omandamine on esimene ja kõige olulisem samm tema plaanide täitumise teel. Muusiku elukutsele võib õpingute edasilükkamine aasta võrra tähendada aga kas sellest erialast üldse loobumist või ränka üksildast tööd oma vormi hoidmiseks. Sellest, kuidas mõjutab rahaliselt välisüliõpilaste ärajäämine meie ülikoole, nende hulgas muusika- ja teatriakadeemiat, pole mõtet rääkidagi. Kuid niikuinii õpetatakse selles koolis vaid ühiskonnale ebavajalikke erialasid ja muusikute palk ei küüni ka Eesti keskmiseni. Nii et on siis vaja selle pärast üldse muretseda? Laseme neil erialadel loomulikul teel välja surra …

Õnneks on meie ühiskonnas siiani palju neid n-ö kasutuid inimesi, kes teevad südamega oma tööd, ja tänu mõnedele neist leidis reedel, 12. juunil aset üks esimesi publikuga kontserte, millel tabav pealkiri „Hakkab juba kujunema“. Selleks et mängijad paraja vahekaugusega lavale mahuksid, esines vaid keelpilliorkester. Harvalt olid paigutatud pingiread, kus veel harvemalt kuulajaid, sisse- ja väljapääs oli reguleeritud, koorilauljad ametis riidehoiutöötajatena jne. Lühike, napilt tunniajane kontsert, hõre aplaus. Ei dirigenti, ei lilli, ei ovatsioone, ei lisapalu. Saalis istusid aga vanad head kontsertide stammkunded, nii muusikud kui ka lihtsalt muusikaarmastajad, kes olid haaranud esimesest võimalusest jälle elavat muusikat kuulata. Teemat, kas kõikvõimalikud netikontserdid asendavad publikuga kontserti, on juba nii palju lahatud, et ei hakka seda enam puudutama (ütlen välja vaid oma arvamuse: ei asenda). Ometi ei saa öelda, et oleksin tundnud selle kahe kuu jooksul mingit kihu tormata kontserdile – ju siis oli kogunenud nii palju igasuguseid tegemata töid, mida sai lõpuks sunnitud koduseinte vahele jäämise ajal mõnuga teha. Seda enam üllatas mind ennastki kontserdil vallanud emotsioon, kui kõlasid esimesed noodid Mozarti serenaadist D-duur K 239. Mozart ei kuulu küll mu lemmikheliloojate hulka, aga kerge häbelikkusega pean tunnistama, et esimesed elavad noodid lõid tunded lakke ja rõõm kuuldust oli nii suur, et kriitiku kõrva unustasin avaloo ajal sisse lülitada. Veel kord sai aga kinnituse teadmine, et mitte ükski konserv ei ole värskest (vaimu)toidust üle.

Formaadilt sarnanes see kontsert igal aastal toimuva ERSO solistide kontserdiga, mis on üks tänuväärne ettevõtmine, kuna orkestrandid saavad soleerida, publik aga kuulda harvem ette kantavat muusikat. Seekord seisid solistidena, vähesel määral ka dirigentidena dirigendita orkestri ees Guido Gualandi oboel, harfimängija Iván Bragado Poveda ja fagotivirtuoos Peeter Sarapuu. Ei oska ühtegi neist eelistada: kõik kolm on nii mängutehniliselt kui ka interpretatsiooni poolest kõrgel tasemel ning kavva olid valitud teosed, mis võimaldasid oma oskusi igast küljest näidata. Eelistus tekkis pigem ettekantavate teoste põhjal, millest mulle jättis sügavaima mulje Debussy „Danse sacrée et danse profane“ ehk „Pühalik tants ja ilmalik tants“. Selles värvikas teoses vastandub rituaalse tantsu kargele, pentatoonikale ehitatud muusikalisele materjalile puhanguline valsilik tants. Poveda mängus joonistusid mõlemad pooled hästi välja, teda toetas orkestri nõtke ja peen saade.

Guido Gualandi ettekandes kõlas Alessandro Marcello oboekontsert d-moll. Taas üks vähetuntud helilooja, helikeelelt äratuntavalt Vivaldi kaasaegne. Marcello teos on muusikaliselt materjalilt lihtsakoeline, aga tehniliselt väga nõudlik. Nagu teiste solistide puhul oli ka Gualandi esitus kõrgetasemeline ja äärmiselt nauditav. Kui muidu toimis orkestri ja solistide koosmäng ilma dirigendita suuremate probleemideta, siis oboekontserdi viimase osa järjest kiireneva tempo ajal tekkis igatsus dirigendi ohjeldava käe järele.Peeter Sarapuu kandis ette vähetuntud, aga väga produktiivse prantsuse helilooja, Nadia Boulanger’ õpilase Jean Françaix’ divertismendi fagotile ja keelpillidele. Teos on oma kiirete pobisevate käikudega parajalt humoorikas ja see väljendus ka orkestrantide nägudel. Sarapuu oli tehniliselt krõbedast materjalist mõnuga üle. Selle divertismendi keerukad rütmid nõuavad solistilt ja orkestrantidelt head üksteise tunnetamist, mis ka kogu teose vältel hästi toimis.

Taas publikuga kontserti kogeda on imetore, kuid siiski ei tahaks uskuda, et kõik nii jääbki. On saanud lööklauseks, et pärast koroonakriisi ei ole enam miski endine, ent ajaloole toetudes võiks vähemalt mingis osas loota vastupidist. 1918. aastal, kui möllas Hispaania gripp, toimiti enam-vähem samamoodi kui praeguse pandeemia ajal. Näiteks Ameerika Ühendriikides oli kohustuslik maski kanda, keelati suured rahvakogunemised, suleti paljud teatrid ja kontserdisaalid. 1919. aasta lõpp, mil tühistati kõik piirangud, nägi aga enneolematut tõusu kontserdielus ja uute kunstisuundade teket.

Nii mõnigi väljapaistev teos loodi otseselt katastroofilistest sündmustest mõjutatuna. 1918. aastal oli New Yorki jõudnud 27aastane Sergei Prokofjev, kes kirjutas oma päevikusse: „Põgeneda bolševike käest vaid selleks, et surra Hispaania grippi New Yorgis! Milline morbiidne nali!“ Hüpohondrikust helilooja pääses siiski haigestumisest, küll aga andis gripi­epideemia talle tõuke ooperi „Armastus kolme apelsini vastu“ loomiseks.3 Veelgi otsesemalt rääkisid surmavast haigusest bluusiloojad, näiteks Blind Willie Johnsoni 1928. aastal salvestatud pala „Jesus Is Coming Soon“ sõnad sobivad väga hästi ka tänasesse päeva:

„Great disease was mighty and the people were sick everywhere. / It was an epidemic, it floated through the air. / The doctors they got troubled and they didn’t know what to do. / They gathered themselves together, they called it the Spanish influenza. [—] / Well, the nobles said to the people, „You better close your public schools. / Until the events of death has ending, you better close your churches too.““4

P. S. Üks positiivne joon siiski ilmnes seoses ERSO kontserdi ja koroonaga: sai kuulata täiesti köhavaba kontserti.


1 Heliis Nemsitsveridze, Välisüliõpilaste ees võidakse uks kinni lüüa. – EPL LP 12. VI 2020.

2 Keskmine brutokuupalk. Eesti Statistikaamet 27. V 2020. https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk

3 Briani Wise, Sicknotes. – BBC Music, June 2020.

4 „Hirmus haigus võttis võimust ja inimesed olid kõikjal haigena maas. / See epideemia levis õhu kaudu. / Arstid olid segaduses ega teadnud, mida teha. / Nad tulid kokku ja nimetasid selle Hispaania gripiks. / Kõrgklass manitses rahvast: „Pange parem oma koolid kinni. Kuni surm ei taltu, pange parem kinni ka kirikud.“