Aktuaalne

Protsessuaalsus teeb ärevaks

"Steve Reichi teoseid mängides ei tohi tähelepanu hetkekski kaduda, sest selle tagajärjel võib saabuda katastroof (loe: järg kaob lootusetult) ning ülejäänud ansambli kinnipüüdmisele eelnevad sekundid võivad kesta terve igaviku." Fotol dirigent Olari Elts, 18.09.2020. Foto: Jacques-Alain Finkeltroc.

Kirke Karja, Sirp

25. september 2020

Kas Eestis tekkinud n-ö paralleelminimalism on Zeitgeist, vastureaktsioon modernismile, midagi kolmandat või täiesti erinevad lätted ja puhas juhus?

ERSO kontsert „Steve Reich“ 18. IX Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Steve Reichi ja Lepo Sumera muusika.

Tihtilugu arvatakse, et esimene minimalistlik teos on Terry Riley „In C“ (1964). Selle teose „partituur“ on hõlpsasti leitav, oma kompaktsuses (vaid 53 ühele lehele mahtuvat motiivi) meeldivalt ülevaatlik ning annab aimduse minimalistidele omastest uuenduslikest loomingulistest otsingutest.

„In C“ San Franciscos toimunud esiettekandel osales ka reedeõhtuse ERSO kontserdi peategelane Steve Reich,1 kuid Reichi minimalism on Riley šedöövrist vägagi teistsugune – üksikute fragmentide asemel leiame „päris partituure“. Tema vormistus on põhjalik ja läbimõeldud, sest tämbri ja tekstuuri seosed olid talle lahutamatumad ning tema tähtsus muusikaloos seisneb selles, et ta rõhutas minimalismi ja protsessuaalsuse sümbioosi. Oma essees „Muusika kui protsess“ on Reich öelnud, et teda huvitasid tajutavad protsessid, s.t ta tahtis olla võimeline selgelt kuulma kõiki muusikas toimuvaid muutusi. Et hõlbustada muutuste märkamist, pidas ta tähtsaks, et need toimuksid sammhaaval.2

See soov on kõnekam, kui esmapilgul tundub. Muusikas Bachist Boulezini võib ju samuti näha või kuulda protsesse, kuid interpreetidel säilib siiski võimalus tuua esile muusika muid aspekte ning jätta protsessuaalsus tagaplaanile. Reichi muusika seda kohe kindlasti ei või­malda – protsessuaalsus on primaarne.3

Kui nüüd vaadelda Reichi rolli muusikaloos läbi Foucault’ autorikäsitluse prisma, võib teda julgelt pidada uue diskursiivsuse rajajaks. Ta pole ainult omaenese teoste autor, vaid ta on loonud midagi rohkemat – teiste tööde loomise võimaluse. Pole kahtlust, et kunstivaldkonnas ollakse oma eelkäijatest sõltuv, kuid Reichi ning Eesti esiminimalisti Sumerat kõrvutades tekib üks suur küsimus: 1980ndate algust peetakse tihtilugu Sumera loomingus murdepunktiks ning „Pala aastast 1981“ sündimise ajal ei olnud Ameerika minimalismist siin veel keegi midagi kuulnud.

On palju arutletud, kuidas sai 1980ndate alguses areneda Eestis n-ö paralleelminimalism. Kas see on Zeitgeist, vastureaktsioon modernismile (seda tunti siiski nii Eestis kui ka Põhja-Ameerikas), midagi kolmandat või täiesti erinevad lätted ja puhas juhus? Sumera on ise öelnud, et tema muusika kordused on pärit hoopis regilaulust, kuigi ta tutvus minimalistide muusikaga juba 1983. aastal ning peab Reichi üheks oma 1980. aastate suuremaks mõjutajaks. Ning kui Reichile omased spetsiifilised kompositsiooniprintsiibid jõudsid seejärel ka Sumera töödesse, tasub ehk meenutada Jean-Luc Godardi julgustavat mõtet: varastada ja laenata võib, kuid tingimusel, et sellest sünnib uus kvaliteet.

Kunstiinimeste tööde loomeperioodidesse jagamine pakub süsteemi austajatele ikka huvi ning tihtilugu saab ühesugust skeemi rakendada nii heliloojate, kirjanike kui ka kunstnike peal: nooruspõlve katsetused, oma isikupärase keele leidmine ja arendamine ning heal juhul kolmas etapp, millega kaasneb näiteks religioosne toon või midagi muud väärikat ja sügavat. Ei ole diakroonilisest jaotusest pääsu ka Sumeral, on ta ju seda isegi kinnitanud.

Kuid Sumera loomingus avaldub duaalsus palju huvitavamal, isegi kaooti­lisemal moel. 1972. aastal valminud „In memoriam“ Heino Elleri mälestuseks on 22aastase autori kohta väga eluküps teos ning selles on Sumerale ainuomased idioomid juba olemas. Võib-olla väljendab see mingit laadi igatsust, mis on jätnud jälje ka tema edasistesse töödesse. Igatsuse arhetüübile vastukaaluks on ta (ka hilisemas eas!) kirjutanud nooruslikku muusikat, kus ei pelga olla jabur ega lõbus. „Open(r)ing“ kuulub minu arvates viimaste hulka. Olemuslikult on see miniatuurne, leidlikult orkestreeritud A-duur koos üksikute grotesksete modulatsioonidega. Olin vaimustuses ERSO löökpillirühma ning harfi ühisest hingamisest ja gruuvist ning Villu Vihermäe tšellosoolodest.

Sumera „Open(r)ingi“ esitamise järel tekkis eriti pinev meeleolu, sest ERSO hüppas pea ees vette mõnevõrra tundmatumasse järve ning asus esitama Reichi teost „Music for Ensemble and Orchestra“ ehk „Muusika ansamblile ja orkestrile“. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga orkestrandid muutusid ärevamaks ja ma sugugi ei imesta: Reichi mängida on ilmatuma keeruline. Tähele­panu ei tohi hetkekski kaduda, sest selle tagajärjel võib saabuda kata­s­troof (loe: järg kaob lootusetult) ning ülejäänud ansambli kinnipüüdmisele eelnevad sekundid võivad kesta igaviku.

Orkester keskendus kenasti ning kõik toimis katastroofita nagu kellavärk, kuid ma tundsin pisut puudust elu­janust, tantsulikkusest ning mõningate huvitavate rütmikombinatsioonide esiletõstmisest, kuigi ka reedene pehmus oli omamoodi võluv. Ausalt öeldes ma ei usugi, et ERSO-l neid teravamaid ja plahvatusohtlikke püüdlusi ei olnud. Võib-olla tulenes siledus Estonia kontserdisaali sulandavast akustikast ning see asjaolu ei lasknud Reichi muusika potentsiaalil täielikult rakenduda.

Reich on muusikutele seadnud kõrged nõudmised: pulseeriva kõlapilve sees on tarvis haarata solistlik initsiatiiv, kui olukord seda nõuab. Pole sugugi üllatav, et Reich tundis vajadust panna kokku oma ansambel, kus muusikutel on palju kogemusi protsessimuusika ja rütmide lõpmatu universumiga, kuhu võibki uppuda. Kiidusõnad ERSO-le, kes tuli toime erakordset täpsust nõudva rütmijadaga, mida tihti neilt ei kuule.

Kontserdi teises pooles kanti esimest korda Eestis ette New Yorgis Manhattanil asuva kunstikeskuse The Shed avamiseks loodud teos „Moving Picture (946-3)“ ehk „Liikuv pilt (946-3)“, tuntud ka kui „Reich/Richter“. Tegemist on Gerhard Richteri ja Corinna Belzi filmi ning Steve Reichi muusikaga. See töö valmis mitme institutsiooni ühistellimusena 2019. aastal ning on märkimisväärne, et nii tähtis teos on kiiresti Eestisse jõudnud. Ning on veel üks märkimisväärne ja suisa üliinimlik asjaolu: Olari Elts ei kasutanud seda teost juhatades klicktrack’i.

Visuaalne pool mõjuski täpselt nii, nagu Reichi muusika visuaalkeelde tõlgituna võiks olla – filmgi oli kantud protsessuaalsuse põhimõtetest. Põnevad mustrid ja abstraktsed objektid rullusid sammhaaval lahti ning võimaldasid inimajul tõlkida juhuslikke kujundeid tuttavateks objektideks. Abstraktsusest hoolimata ei olnud kõik kujundid siiski nii erinevalt tõlgendatavad – jätsin meelde mõned märksõnad ning neidsamu Pärsia vaipu, pagoode ja kaleidoskoopilisust on mainitud välismeedias. Olari Elts mainis Klassikaraadiole nõnda toredasti koduseid Muhu triipe.

Elts sõnas septembrikuu Muusikas ilmunud intervjuus, et orkester on samuti kammermuusikaüksus, lihtsalt natuke suurem. Eriti aktuaalne on see ütlus nüüd sügisel, sest kuuldavasti tehti ERSO pooleks ning „eri“ ERSOdes mängivad muusikud omavahel lävida ei tohi. Ootan huviga uut kammerlikumat kvaliteeti.

1 Keith Potter. Four Musical Minimalists: La Monte Young, Terry Riley, Steve Reich, Philip Glass. Cam­bridge University Press, Cambridge 2000.

2 Steve Reich, Music as a Gradual Process. 1968.

3 Paul Griffiths. Modern Music and After. 3rd edition. Oxford University Press, New York 2010. Lk 236.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.