Aktuaalne

Maailma tippviiuldaja: elavat publikut ei asenda miski!

Sergei Dogadin. Foto Anastassia Steiner.

Riina Luik, Postimees

18. veebruar 2021

Homme õhtul astub koos ERSOga Estonia lavale üks Vene viiulikoolkonna säravamaid tähti Sergei Dogadin.

On sümboolne ja tähenduslik, et ajal, mil maailma kontserdisaalide uksed on teadmata ajaks suletud, avab Estonia need ühele maailma säravaimale viiulivirtuoosile – Sergei Dogadinile. See on imeline privileeg! Dogadinile, kes on esinenud paljudel kuulsatel lavadel koos tipporkestrite ja staarmuusikutega, on Estonia saal pakkunud samaväärset privileegi – on see ju sõna otseses mõttes tema muusikaline sünnilava. 11-aastase noore viiuldaja jaoks oli see esimene «päris lava», kus ta esines esimese «päris orkestriga» ja andis oma esimese «päris kontserdi».

Sellist sündmuste kulgu võis juhtida Suur Juhus, või oli see siiski Saatus, mine tea, kuid oma vanematekodus Peterburis perekondlikul õhtusöögil «tundmatule tädile» (kelleks oli dirigent Anu Tali) justkui muuseas ette mängitud Mendelssohni viiulikontsert määras kõik.

Tali langetas sealsamas laua taga otsuse: see särav anne tuleb Eestisse tuua! Poiss, kes polnud kunagi suurel laval orkestriga esinenud, pidi kiirkorras saama lavaristsed ja andis kodulinnas Peterburis n-ö proovikontserdi, juba järgmisel hetkel oli ta lennutatud sellesama nõudliku viiulikontserdiga Tallinna…

Seitse aastat hiljem sekkus Saatus või Juhus taas. Orkestri toonane peadirigent Nikolai Aleksejev pidi juhatama hooaja lõppkontserti, kuid solist oli ootamatult haigestunud. Asendama kutsuti maestro kaaslinlane Dogadin. Tolleks hetkeks polnud noorukil ette näidata ühtegi konkursivõitu, õpingud konservatooriumiski olid alustamata.

Aga Dogadin mitte lihtsalt ei asendanud solisti, vaid mängis end solistiks! 2019. aastal, mil Aleksejev juhatas Tallinnas oma koduorkestrit Peterburi filharmoonikuid, oli aimatav, et õhtu täheks saab Dogadin – värske Tšaikovski konkursi laureaat. See oli õhtu, mil tavalisest kontserdist sai hinge raputav muusika­elamus. Homme saavad Dogadin ja Aleksejev, sedakorda koos ERSOga, erakordse võimaluse täita Estonia saal taas kord muusikalise kõrgepingega.

Sergei, alustame mitte koroonast, vaid teie värskeimast konkursivõidust – olete 2019. aasta Tšaikovski konkursi laureaat. Mis teeb selle konkursi nii eriliseks ja laureaaditiitli nii hinnatuks?

Tšaikovski konkurss toimus esimest korda 1958. aastal ja kultuurimaastikul on see samaväärne sportlaste olümpiamängudega. Mitte ainult seepärast, et toimub iga nelja aasta järel, vaid ka seepärast, et see on üks suurimaid interpreetide konkursse üldse, välja antakse palju preemiaid eri kategooriates. 2019. aastal lisandusid senistele klaveri-, viiuli-, tšello- ja vokalistide kategooriatele puu- ja vaskpillid.

Murrang toimus 2011. aastal, mil konkursi juhtimine usaldati Valeri Gergijevi kätesse ja see andis tugeva impulsi nii loomingulisele kui korralduslikule poolele ning tõstis oluliselt konkursi rahvusvahelist mainet. Oluline aspekt oli rahvusvaheliste muusikaasjatundjate kaasamine žüriisse ja maailma juhtivate muusikaagentuuride osalus. Konkurssi hakati kajastama mõjukates muusikaportaalides Paraclassics ja Medici TV online’is.

Mida kujutab endast interpreedi jaoks selliseks konkursiks ettevalmistamine?  

Kuni 2015. aastani toimus konkursile pääsemine läbi elava ettemängimise ja eelvoorude mitmes maailma riigis, pärast seda hakati saatma videoesinemisi, milles kõigil kandidaatidel tuli esitada kohustuslik repertuaar ja valik tehti nende alusel. See on muidugi hiiglaslik töö, et valida kõikide soovijate seast välja need kolmkümmend, kes konkursile pääsevad. Viiuldajate kohustuslik repertuaari hulka kuuluvad kindlasti Tšaikovski teosed, Valse-Scherzo kindlasti, Mozarti ja Bachi teosed. Need teosed valitakse mitte ainult selle järgi, et näha interpreedi tehnilist meisterlikkust, vaid ka suutlikkust vallata erinevaid stiile.

Kas teile on tugev lavanärv? Kas kõige pingelisem on esinemine või võitja välja kuulutamise hetk?

Üldiselt on mul tugev lavanärv, kuid konkursside puhul on olukord paljuski erinev, kui sa osaled sellel kahekümnese või kolmekümnesena. Ühest küljest oled vanem ja juba nii mõnegi konkursi edukalt läbinuna kogenum, teisalt rõhub sind just seetõttu suurem vastutus. Ma ei saa kuidagi öelda, et konkursil osalemine oleks minu jaoks kerge ettevõtmine, vastupidi – iga konkurss on aina raskem. Konkurss on palju, palju raskem, kui mistahes kontsert. Minu jaoks on kõige pingelisem hetk, mil pean astuma lavale. Kui ootad tulemusi, siis ei sõltu sinust enam midagi, oled endast kõik andnud. Kuid esinemise ajal sõltub kõik ainult sinust endast.

Edukad konkursid annavad interpreedi rahvusvahelisele karjäärile tuule tiibadesse. Teie olete osalenud väga edukalt mitmetel konkurssidel, ja ometi otsustasite osaleda Tšaikovski konkursil teist korda. Miks?

Kuigi 2011. aastal peapreemiat välja ei antud, võib öelda, et olin ka siis oma 2. preemiaga parim. Kuid! See polnud siiski esimene preemia! (Naerab) Need kaheksa aastat kuni järgmise konkursini, olid minu jaoks väga oluline uute kogemuste omandamise ja õppimise aeg.  Kuni 2011. aastani oli mul võimalus õppida ainult Venemaal, konkursi järel aga avanesid võimalused enesetäiendamiseks Euroopa muusikakõrgkoolides Kölnis, Grazis, Gstaadis, hiljem lisandus Viini Muusika ja Esituskunstide Ülikool. Lisaks mitmed rahvusvahelised väga edukad konkursid – kõik see andis tõuke uuesti see konkursimaraton ette võtta.

On selge, et iga konkurss, eriti kui see on õnnestunud, annab karjäärile mingi tõuke, tekitab agentuuride huvi. Noore mängijana pole sul veel rikkalikku repertuaaripagasit ja  seepärast võtab konkurssideks valmistumine palju aega, sest repertuaar tuleb alles omandada. Teisalt tekib esinemiste ja esinemiskogemuse kasvades probleem, et konkursiks valmistumiseks jääb aina vähem aega. 2019. aasta konkursi eel oli mu kontserdigraafik ülimalt tihe, andsin kontserte Euroopas, Austraalias, Aasias ja Ameerikas. Sisuliselt jäi mul  valmistumiseks kümme päeva. Samal ajal toimusid aga ka kontserdid ja vaid nende vahepeal sain harjutada neid teoseid, mis olid minu jaoks kõige keerulisemad. Sellisel ülimalt pingelisel perioodil aitavad sind eelkõige kogemused, mitte ainult esinemis- vaid ka konkursikogemused.

Ja nüüd koroonast! Missugune pilt rahvusvahelises muusikaelus praegu avaneb? Milline on tippmuusikute argireaalsus?

Kui räägime suures plaanis, siis on vaatepilt väga kurb. Euroopas on kontserdielu tasapisi hakanud taastuma, kuid minul on jäänud või jäävad ära mitmed väga olulised esinemised koos Londoni Filharmoonikutega Royal Albert Hallis, soolokontsert Pariisis… Teine pool on riigiti kehtestatud piirangud ja karantiin, mõnes riigis on koguni kaks nädalat. Mul oli ja on palju kontserte Venemaal, see teeb minu olukorra mujal maailmas kontserte andes hulga keerulisemaks. Põdesin koroonat eelmise aasta oktoobris, sain nakkuse Venemaal. Samas on Venemaa artistidele praegu üks parimaid kohti, sest seal kontserdid toimuvad. Publiku piirmäär oli jaanuari lõpuni 25 protsenti, seejärel tõsteti see 50 peale. Suvel ja varasügisel jõudsin anda Euroopas mõne kontserdi, kuid novembrist läks kõik uuesti lukku.

Kas pole pisut kummaline tunne mängida pooltühjas saalis, maskide taha peitunud publikule? Või vastupidi – sellest sünnib omamoodi katarsis?

Selles olukorras on iga kontsert nagu tõeline pidupäev! Minu meelest on see nii orkestrite kui solistide puhul kaasa toonud suure hingestatuse. Ja me oleme väga tänulikud igaühele, kes kõigest hoolimata on kohale tulnud, et meid kuulata. Selle viimase aasta jooksul on emotsioonid, mida publik lavale saadab, olnud palju võimsamad kui kunagi varem.

Maskist veel – isegi publik saalis on maskides istudes hapnikunäljas, hingamine on aga interpreedile A ja O, kuidas te hakkama saate?

Jumal tänatud, ma pole veel kordagi maskis mänginud! Maskis mängimine oleks minu jaoks nagu õudusunenägu, suudan seda ausalt öeldes väga suurte raskustega ette kujutada. Võib olla on see pianisti või tšellisti puhul veel kuidagi võimalik, kuid viiuldaja puhul võib mask ka otseselt tehnikat häirida.

Kui hiljuti Eesti dirigendi Kristiina Poskaga vestlesime, ütles ta, et oli oma Pariisi esinemist nii kaua oodanud, et andis endast laval kõik, mis tal anda oli… On see nälg musitseerimise järele, või kuidas teie seda nimetaksite?

Mul oli samamoodi augusti algul, kui lõpuks õnnestus Tonkünstleri orkestriga Austrias Graffeneggi festivalil esineda. Mängisin üht oma lemmikut – Brahmsi viiulikontserti. Keegi meist seal laval – ka orkester mitte – polnud pool aastat mängida saanud! See, mis toimus, oli lihtsalt vapustav! See ühine hingamine orkestriga, kõik emotsioonid olid nii laes, et olime sunnitud tegema vaheaja, enne kui saime edasi minna. Me tõesti andsime endast laval kõik!

Millistes uutes kontserdiformaatides on teil õnnestunud mängida või olete olnud sunnitud mängima?

Ma ei poolda online-kontserte! Ma arvan, et kui saalis on isegi vaid 10–25 protsenti inimesi, on see igal juhul parem, kui mängida kujuteldavale publikule. Elavat publikut ei asenda miski! Minu jaoks on online-esitused nagu surnud muusika, parem oleks sel juhul juba plaati kuulata. Mitmed mu sõbrad on teinud nii online– kui ka kodukontserte, aga ma ei kujutanud seda enda puhul ausalt öeldes isegi ette. Kuid nüüdseks on minulgi tulnud anda mõned online-kontserdid, õnneks koos orkestriga. See on veidigi päris kontserdi moodi! Viimati andsin on­line-kontserdi Amsterdamis koos Concertgebouw’ orkestriga, mängisime täiesti tühjas saalis; kuna lava on seal suur, asusid muusikud üksteisest väga kaugel. Kuid sarnaselt Tšaikovski viiulikontserdiga on see väga ebaloomulik, sest see teos nõuab kõigilt n-ö sündmuste epitsentris olemist. Ilma selle tundeta on väga raske mängida. Aga mingi ime läbi me saavutasime selle tunde ja ma jäin kontserdiga väga rahule.

Kas teie arvates on mõni uuendus tulnud, et jääda? Milline?

Ma väga loodan, et online-formaat ei tulnud, et jääda. Mul on olukorda tegelikult raske hinnata, sest mina jään endiselt lavale, aga ma ei saa rääkida publiku eest. Kuid mulle tundub, et parem on siiski istuda maskis kui lasta klassikalise muusika live-kontsertidel täiesti kaduda. Pigem olgu piirangud publiku kui esinejate poolel, sest elamus sünnib ju laval. Kui me seda printsiipi pandeemia vaibumise või lõppemiseni järgida suudaksime, oleks väga hästi.

Kas muutunud on ka agentuuride tööpõhimõtted, on see puudutanud honorare?

Online-kontsertide puhul ei maksta samasuguseid honorare nagu varem, see on selge. Ja muidugi mõistavad muusikud olukorda ning tulevad omalt poolt vastu, sest me ju näeme, milliste raskustega muusikaelu korraldajad silmitsi seisavad. Samas toimuvad muudatused, ümberkorraldused, koondamised ja kärped ka muusikaagentuurides, selle mõju ulatub kõigi asjasse puutuvate inimesteni.

Kas uus olukord on kaasa toonud veel tihedama konkurentsi või vastupidi – kõik muusikud on ühtviisi haavatavad ja see on tekitanud solidaarsustunde?

Kuigi mulle ei meeldi see sõna, sõltub kõik sellest, mis turgudel tegutsetakse. Kui võtta näiteks USA, on mõju väga teravalt tuntav, sest kontserte praktiliselt ei toimu. Kui esined peamiselt Euroopas, mõjutab see samuti tugevalt, sest 90–95 protsenti kontsertidest on tühistatud. Ent kui rääkida Venemaast, siis seal on olukord täiesti teine – kultuurielu jätkub sisuliselt samas mahus kui enne pandeemiat, kuid publikupiirangutega. Mul on väga vedanud, sest mängin palju Venemaal, tänu sellele pole ma peaaegu kaotanud oma esinemiste rütmi ja lavatunnetust. Mõlemad on interpreedile aga väga olulised.

Millest olete selle aasta jooksul kõige enam mõelnud? Olete midagi elus ümber mõtestanud?

Ma olen püüdnud mõelda positiivselt ja leida selles kõiges ka midagi head. Negatiivset on niigi! Positiivse poole pealt on tore see, et ma olen saanud väga palju olla kodus, olla koos oma perekonna ja väikese tütrega. Teine tähtis aspekt on see, et rohkelt vaba aega on andnud võimaluse tegeleda asjadega, mille jaoks pole kunagi aega olnud.

Millega te tegelete, kui aega on nii rikkalikult käes?

Näiteks õpin uut repertuaari. Mul on muusikutest sõpru, kes ei suuda tegeleda uue repertuaariga, kui neil pole selleks konkreetset sihti või motivatsiooni. Minu jaoks on see aeg vastupidi olnud väga viljakas. Õppisin selgeks Prokofjevi viiulikontserdi nr 2, mis on üks olulistest suurtest viiulikontsertidest, mida minu repertuaaris varem ei olnud ja mida saan esitada juba aprillis Peterburis. Lisaks olen tegelenud uute kammerteostega.

Anu Tali soovitas kindlasti küsida Teie suure loomaarmastuse kohta: Teil olevat Viiniski kaks koera, kellega koos käite  kontertturneedel – on see tõsi?

Anul on täiesti õigus! Meil on Viinis kaks Jack Russelli terjerit, kuigi nad on juba peaaegu kaheksa aastased, on nad endiselt väga elavad ja liikuvad koerad. Kui koju Viini jõuan, on minu jaoks üks esimesi asju, nendega jalutama minna. Nad väga igatsevad minu järele, kui kaua ära olen olnud, vupsavad kohe voodisse minu kõrvale põõnama. Kui Peterburist Viini kolisime, tulid nad meiega loomulikult kaasa. Nad armastavad väga ka meie väikest tütart. Nende rõõmus olek tõrjub eemale kõik kurvad mõtted.

Millest teie vene hing Euroopa muusikapealinnas Viinis kõige enam puudust tunneb?

Eelkõige oma vanematest. Näeme nüüdsel ajal harva, kuid tänu kontsertidele Venemaal vahel siiski kohtume. Võrreldes abikaasaga, kes näeb oma vanemaid vaid kord aastas, on minu olukord palju parem. Tunnen puudust ka oma sõpradest, suhtlemist on pandeemia pärast palju vähem.

On Teil soovi pöörduda otse eesti publiku poole?

See on suur õnn, et teil Eestis käib ka praegusel ajal veel kontserdielu. Olen kõigile, kes kontserdile tulevad väga tänulik ja ma olen kindel, et anname laval endast kõik, et publik saaks täiusliku naudingu. See on küll raske aeg, kuid me peame ikka vaatama valguse poole ja mõtlema kõigele heale, lootma et kõik läheb hästi ja kunagi saab olema kõik parem, kui oli enne pandeemiat.

 


KONTSERT: ALEKSEJEV JA DOGADIN

Kavas:
Anton Arenski «Variatsioonid Tšaikovski teemale»
Pjotr Tšaikovski viiulikontsert D-duur, op 35
Dmitri Šostakovitš/Rudolf Baršai Kammersümfoonia c-moll, op 110a

Solist Sergei Dogadin (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Nikolai Aleksejev

19. veebruaril kell 19 Estonia kontserdisaalis
Kuulake ka ERSO TV ja Klassikaraadio vahendusel


Hõredusnõue tingis repertuaarimuudatuse

Nikolai Aleksejev
​ERSO peadirigent 2001–2010

Tegelikult oli esialgu plaanis mängida Erich Wolf­gang Korngoldi viiulikontserti D-major, op 35, kuid see eeldab suurt orkestrikoosseisu ja nõutud distantsi tõttu poleks orkester sel juhul lihtsalt lavale ära mahtunud. Seepärast valisime Tšaikovski viiulikontserdi. Esiteks oli see Sergei välja pakutud teos, teiseks, kui eelmine kord kõlas see Tallinnas Peterburi orkestriga, soovisin väga anda publikule võimaluse kuulata seda ka ERSO esituses.

See pole mitte mingi võistlus, kuid see kõlab kindlasti teistmoodi. Dmitri Šostakovitši kammersümfoonia c-moll, op 110a Rudolf Baršai orkestriseade on tuntuim ja parim, millele helilooja andis oma eluajal n-ö õnnistuse. Teosele külge poogitud«pühendusega sõja- ja fašismiohvritele» soovitati Šostakovitšil lisada vaid selleks, et see kindlasti avaldataks ja seda mängida lubataks. Helilooja lubas sel juhtuda, kuid seal pole ühtegi nooti, mis sõjateemat puudutaks. See on läbinisti lüüriline teos, mille helilooja kirjutas iseenda läbielamiste pealt.

Eravestlustes ja kirjades oma sõbrale Isaac Glikmanile nimetas ta seda lahkumismuusikaks – oma muusikaliseks epitaafiks. Mina olen seda teost just niimoodi tunnetanud ja esitanud.

Nikolai Aleksejev koroonaajast

Mulle tundub, et dirigentide elu on ka praegusel keerulisel ajal siiski paljuski lihtsam kui instrumentalistidel, sest meie saame juhatada ka oma peas, me ei pea reaalselt iga päev pilliga harjutama. Dirigendid tegelevad palju muusikaga enda sees, need on sisemised protsessid, mis enamasti välja ei paista.

Mis puudutab viimast aastat, mil aega on justkui rohkem ja küsimus on, millega seda täita, siis ma ei tahaks näida targutajana, kuid muusikutel kulgeb aeg pisut teisti kui n-ö tavalistel inimestel. Ma ei ole kordagi tundnud selle aja jooksul igavust, mul on alati, millele mõelda ja millega tegeleda, mul pole iseendaga kunagi igav.

Peterburis on mul kaks orkestrit ja orkester Lõuna-Koreas, sellest piisab tegusaks olekuks täiesti. Seetõttu pole minus ka n-ö muusikalist nälga, nälga tunnen ma hoopis teiste asjade järele: kohtumised sõpradega, reisimine oma lemmiklinnadesse… Mingit nimetut igatsust ma ei tunne, sest kõik, mis mind rõõmustab, on olemas minu enese sees.


Anu Tali, dirigent

Olin oma õpingute ajal Peterburi Riiklikus Konservatooriumis kord külas Dogadinite perekonnal. Minu  juurde tuli 10-aastane Sergei, viiul käes ja ütles: «Tädi, võib ma mängin teile midagi?» Olgu peale, mõtlesin ja ootasin, et küllap kuulen mingit toredat laste viiulipalakest. Kuid kui poiss alustas Mendelssohni viiulikontserdi esimese osaga, olin ma täiesti keeletu. Seda enam, et ta ei piirdunud esimese osaga, vaid mängis ka teise osa! (Mendelssohni viiulikontserdil E minor, Op.64 on kolm osa – R.L). Ja mitte lihtsalt mängis, vaid kandis selle ette suurepäraselt! Sealsamas õhtusöögilaua taga sai otsustatud meie esimese ühise kontserdi toimumine koos Põhjamaade SOga. Probleem oli aga selles, et laps polnud kunagi koos orkestriga suurel laval mänginud. Et Tallinna kontserdiks harjutada, andis Sergei enne ühe proovikontserdi Peterburis. Toona ei osanud ma muidugi arvata, et sellest kohtumisest saab alguse nii pikaajaline, üksteist mõistev ja viljakas muusikaline koostöö. Nüüdseks oleme Sergeiga palju koos laval olnud, olen teda alati kutsunud oma orkestrite juurde solistiks, viimane suur tuur oli kaks aastat tagasi USA-s koos Sarasota SOga. Meid seob sügav inimlik ja lavasõprus, mõistame teineteist poolelt sõnalt. Sergei on eriline ja helge inimene, ja oli seda juba lapsena. Tal on muusikuna üks  kiiduväärt omadus: ta õpib pidevalt uusi lisapalasid, et publikut üllatada. Minu meelest on tema vene hing ja Vene viiulikoolkonna parimad oskused saanud just Viinis erilise rafineerituse lihvi.


Sergei Dogadin,
maailma tippviiuldaja

  • Sündinud 1988. aastal St.Peterburis muusikute perekonnas.
  • Alustas viiuliõpingud 6 aastaselt. 2011. aastal lõpetas Peterburi Riikliku Konservatooriumi (prof Vladimir Ovtšarek); täiendanud end Rahvusvahelises Menuhini Muusikaakadeemias Gstaadis (prof Maxim Vengerov); Kölni Muusikakõrgkoolis (prof Michaela Masrtin); Grazi Muusika- ja Esituskunstide Ülikoolis ja Viini Muusika- ja Kaunite Kunstide Ülikoolis (prof Boris Kušnir).
  • Lavadebüüt toimus 11- aastaselt, 2000. aastal Estonia kontserdisaalisa koos Anu Tali ja Põhjamaade Sümfooniaorkestriga.
  • Debüüt Peterburi Filharmoonia Suures Saalis toimus 2002. aastal koos Peterburi Filharmoonikutega Vassili Petrenko juhatamisel.
  • Ta on võitnud IX Joseph Joachimi rahvusvahelise viiulikonkursi Hannoveris  (2015), Singapuri rahvusvahelise viiulikonkursi (2018) ja Tšaikovski rahvusvahelise konkujrsi (2019, 2020. a konkusrssi ei toimunud – R.L).
  • Ta on esinenud paljudes maailma mainekates kontserdipaikades, koos maailma tipporkestrite, dirigentide ja staarmuusikutega. Tema esinemisi on salvastanud mainekad raadio- ja telekanalid.
  • Alates 2017 on ta Liangzhu rahvusvahelise Kunstiakadeemia (Hiina) külalisprofessor. Annab meistriklasse Lõuna-Koreas, Singapuris ja Aserbaidžaanis.
  • Ta on mänginud Nicolo Paganini viiulil, Johann Straussile kuulunud Amati viiulil ja mängib praegu Domenico Montagnana (1721) viiulil, mille andis tema käsutusse Singapuri The Rin Collection.
  • On välja andnud kolm heliplaati (2008; 2018).
  • Sergei Dogadinit esindab muusikaagentuur Harrisson Parrott (sama agentuur esindab ka Paavo Järvit, Arvo Volmerit, Kristiina Poskat, Anu Talit, Ain Angerit, Mirjam Mesakit).

 LOE INTERVJUUD POSTIMEHE KODULEHEL