Aktuaalne

Sümfooniaorkester kriisilaineil. Orkestrimuusika võimalikkusest ERSO näitel aastal 2020

ERSO ning orkestri peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. Foto Krõõt Tarkmeel.

Nele-Eva Steinfeld, Teater.Muusika.Kino

23. veebruar 2021

2020. aasta oli kultuurisfääris erakordne, viiruse meelevallas maailm toimis ettearvamatult ning toimunu mõjud annavad tunda veel aastaid. Olukorras, kus üle maailma on juba teist hooaega suletud kuulsaimad ooperi- ja kontserdimajad, ära on jäetud aastakümneid toimunud suured festivalid ja mainekate orkestrite muusikud on sunnitud vahetama eriala, tundub Eesti muusikaelu olevat peaaegu endine. Pärast viiruse esimest lainet algas siin täistuuridel uus hooaeg, toimus suuri festivale ja välisriikidest õnnestus isegi kohale tuua dirigente ja soliste. Nii mõnelegi neist olid siinsed esinemised ainsad, mida nende kontserdigraafik sisaldas. Kui vaadelda rahvusvahelist pilti, võib leida nii protestiaktsioone kui ka määramatuks ajaks areenilt kõrvale jäämist. Mõistagi kohtab ka uute võimaluste ja vahendite katsetamist, oma tegevuse uues olukorras ümber mõtestamist, uue repertuaari avastamist, uute koosseisusuuruste ja kanalite leiutamist, mille kaudu kunstilist tegevust jätkata ja seda publikule pakkuda.

ERSO puhul ei saa möödunud aastat vaadelda läbi nende traditsioonilise tegevuse või harjumuspäraste kontserdisarjade prisma, mis on viimastel aastatel orkestri hooaega selgepiiriliselt raaminud. Suurt orkestrikoosseisu võis laval kohata vähem; aasta märksõnadeks olid mitmekesine kammerlikkus, kiire ja paindlik reageerimine, katsetamisjulgus, muusikaline järjepidevus ja kontserditegevuse stabiilne jätkumine. Suudeti ära hoida viirusepuhangud orkestri sees ja kollektiivi kaheks väiksemaks koosseisuks jaotamine võimaldanuks jätkata kontserdielu ka siis, kui pool orkestrit oleks sattunud karantiini. Kui viiruse tõttu peale sunnitud vähendatud koosseisude nõue välja arvata, siis võib kammerlikumate kavade arvukust vaadelda tinglikult ka kui orkestri juurte juurde minekut. Nimelt kui 18. detsembril 1926 läks eetrisse Riigi Ringhäälingu esimene saade, oli stuudios musitseerimas vaid kolm muusikut. Tuletagem meelde, et ERSO ajalugu sai alguse väikese koosseisuga Ringhäälingu ansamblist, mille eesotsas oli viiuldaja Hugo Schüts. Selle koosseis hakkas kiiresti kasvama, iseseisvaks ringhäälinguorkestriks saadi aastal 1939 ja aastal 1975 sai raadioorkestrist riiklik sümfooniaorkester ehk ERSO.

Viirusest haaratud maailmas tekkisid möödunud kevadel tubakontserdid, kus artistid püüdsid ennast nähtavaks teha, esinedes Facebooki või Youtube’i vahendusel publikule oma isiklikust elutoast. Kiiresti tekkis omamoodi edetabel veebiartistidest, kelle esituste vastu koju sunnitud inimesed esialgu justkui suurt huvi tundsid. Tekkis isegi omamoodi süütunne, kui pakkumiste arv iga uue nädalaga kasvas, kuni see lõpuks tüdimust tekitas. Kuid on ka selliseid muusikuid, kellest saidki edukad virtuaalkontserdi viljelejad. Ja oli ju päris huvitav, kui mitmed kuulsad või lausa jumaluse seisuses muusikud avasid kuulajale oma elutoa, pakkudes sokkides ja kodurõivais kontserti nagu külla tulnud heale sõbrale. Paraku pole veebikontsert siiski pikas perspektiivis toimiv abinõu. Sest mida teha siis, kui esinejaid on rohkem kui üks või kaks? Kui kunstiliselt ellu jääda soovib kogu orkester, kelle elujõulisus on otseselt seotud sajakesi kokku saamise ja üheskoos kõlapildi loomisega, ühes ruumis ja ajahetkes viibimisega? Eestis võib kergemalt hingata, sest meie riiklik orkester on valdavalt riiklikult rahastatud ja keegi ametit vahetama ei pea, nagu on juhtunud paljudes riikides — arvutuste kohaselt lausa 75 protsenti muusikutest. Samuti ei sõltuta otseselt filantroopidest ja metseenidest, kellel võivad kriisi ajal tekkida sootuks uued valdkonnad, mida toetada. Ka ERSO sõprade klubi jäi püsima ja oli orkestrile läinud aastal toeks. Praegune aeg mängib ümber kõik seni tuntud mustrid, nõuab kiiret lahenduste leidmist ning samas positiivse meeleolu ja hingerahu säilitamist, et lootusetusetunne ei rööviks elaani.

ERSO võis end mõne, ainult erarahastuse toel toimiva USA orkestriga võrreldes küll kindlamalt tunda, ent läinud aastal ei jäädud sugugi mugavalt paremaid aegu ootama, vaid arendati end uute koosseisude ja repertuaari kaudu. Alus pandi ka ERSO TVle, mis praegu on veel arenemisjärgus, kuid annab üsna hea ülevaate mitmetest 2020. aastal toimunud kontsertidest. Ehk saab TVst paari aasta jooksul niisama enesestmõistetavalt ERSO juurde kuuluv komponent, nagu seda on viimastel aastatel sisse töötatud mitmekesised kontserdisarjad ja muud traditsioonid. Paljud orkestrid maailmas läksid live-stream-kontsertide teed ja püüdsid olukorras näha võimalust pakkuda oma kunsti senisest suuremale publikule. Pikemaajalisem oht, mis selles tegevuses peituda võib, on aga suured kulutused kvaliteetse tehnika ja lisatöö peale ja suur töömaht, mis ei teeni end digikontserdisaali piletimüügist sugugi tagasi. Kui aga mõelda, et näiteks ETV kaudu ekraanile pääsemise võimalusi võib ERSO aasta sees loetleda kahe või pigem ühe käe sõrmedel, siis ERSO TV võimaldab pisikese tasu eest soovijatele pidevat juurdepääsu kogu oma viimase aja kontserdimaterjalile, mis on sama mugavalt käeulatuses nagu mõni Netflixi sari.

Keegi ei tea praegu täpselt, millist mõju avaldab kultuurielule hoobi saanud majandus lähemal kümnel aastal, ent kõige hullemini asjad Eestis praegu ei ole. Teine oluline küsimus on see, kuidas muutub kontserdipublik. Võib ju oletada, et kontserdisarjade seeriapileteid ostab aasta jagu ette just jõukam ja eakam kuulaja, kes aga nüüd sellest terviseriski tõttu loobuda võib. Ettearvamatutes oludes toimuvad kontserdikavades muudatused veel paar päevagi enne kontserti ja igasugune reklaam ja digisisu jõuab ühismeedia vahendusel pigem noorema publikuni. Selles pole muidugi midagi halba, pigem vastupidi, sest aastaid on olnud ülemaailmseks probleemiks klassikalise muusika publiku pidev vananemine. Uute vahendite ja väljundite kasutuselevõtt võib tuua juurde uut, nooremat publikut ja panna tegijaid mõtisklema uutmoodi programmide ja sisu üle. (Olgu siiski öeldud, et ERSOl üldiselt noorema publiku saali meelitamisega probleeme pole.)

Kammermuusika viljelemine on orkestri liikmetele kindlasti positiivse mõjuga. Kammerkontserte korraldas ERSO viimastel aastatel regulaarselt. Läinudaastane veelgi suurem ansamblirepertuaariga tegelemine tõi vaheldust ja lisas igale muusikule väljendusjõudu ja kaalukust. Eks saab orkestrimuusikatki taandada kammerlikule tasandile, kui võtta arvesse, et sümfooniaorkestri hea mängutase saab alguse üksteise aktiivsest kuulamisest ja dialoogi astumisest. Ei piisa sellest, kui mängid lihtsalt hästi. Selleks, et olla suures orkestris hea kammermuusikapartner, tuleb väljuda reamuusiku staatusest. Tundes põhjalikult teiste muusikute partiisid, saab iga mängija anda oma tõelise panuse. Samas igatsevad nii orkester kui publik täismahus, suurt orkestrikõla, elusat elamust ja energiavahetust, mida suudab pakkuda ainult orkestri ja täissaali vastastikune sundimatu sümbioos ja tõeline kohalolu teineteise jaoks. Seda jäi olude sunnil ERSO viimase aasta tegevuses veidi puudu. Artistile on publiku viibimine saalis sama oluline kui takistuseta toimiv vereringe. Kui mõni soon kinni pigistada, on tõrked  ja muutused edaspidises toimimises paratamatud. Samuti tunduvad ohtlikud kõik ajutised lahendused, mis jäävad liiga kauaks püsima — nagu eelmainitud veebikontsertide ja publikuta kontsertide „uueks normaalsuseks” kujunemine. Kontserdil käimise traditsioon kui rituaal on aastasadade vanune, ent traditsioonide ootamatul katkemisel võivad harjumused kiiresti muutuda. Head asjad kipuvad hävinema ainsa silmapilguga ja nende taastamine on vaevanõudev pikaajaline protsess, nagu ka piletimüügi täismahus taastumine.

Kriisiolukordades kas hävitakse, jäädakse hingitsema või siis osatakse „head kriisi mitte mööda lasta”, katsetada uusi ideid ja sättida pikemaid perspektiive.

94. hooaja algul sai ERSO endale uue peadirigendi, Olari Eltsi, kellel jagub nii energiat, ideid kui karismaatilisust. „ERSO on meie ühine audiokatedraal — iga põlvkonnaga taas korruse võrra kõrgem, säravam ja silmapaistvam. Turbulentsetel aegadel on klassikaline muusika justkui majakas, mille olulisust on raske üle hinnata ning mille kuulajaskond järjest suureneb,” ütleb Elts. (Eesti Päevaleht, 4. XII 2019) Elts oskab kokku panna tähendusega kavu, millesse on alati lisatud midagi uut või siis unustusehõlma jäänud vana. Eltsi Beethoveni-tõlgitsused olid kõnekad ja avakontserdilgi kõlasid mõjusalt „Eroica” ja Viiulikontsert, kus soleeris Sergei Hatšatrjan. Kui ümberringi on ebakindlad olud, tuleb sisimas ehk veelgi julgemaid plaane seada. Augustis tutvustasid ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor üheskoos võimalikku uut ja modernset Helioru kontserdimaja. Sel põhjusel kannab nimetust „Heliorg” ka üks ERSO kontserdisari, mis algas muusikapäeva galakontserdiga. Toompea külje all asuvasse Harjuorgu plaanitava kontserdimaja ideekavand sisaldab Tallinnas praeguseni puuduvat, nüüdisaegsetele vajadustele vastavat, hea akustikaga kontserdisaali, millest kujuneks nii rahvusvaheline kui ka siseriiklik maamärk.

Kõigile raskustele vaatamata pakkus ERSO 2020. aastal väga palju säravaid hetki, mis alates hooaja 2020/21 algusest koondusid viide, pisut värskendatud nimedega kontserdisarja ja põimusid nende sarjade ümber koondunud teiste kontsertidega: „Romantika”, „Maestro”, „Heliorg”, „Viiulikontsert” ja „Revolutsioon #Beethoven”. Meeldejäävaid kontserte anti koos Kirill Gersteini ja Paavo Järviga, Marcel Johannes Kitse ja Vassili Sinaiskiga, tšellosolist Anastassia Kobeikina ja üle-eelmise peadirigendi Nikolai Aleksejeviga. Ilja Gringolts mängis sädelevalt Mendelssohni Viiulikontserdi ja kontserdi tervikkava oli Olari Eltsil geniaalselt kokku pandud. Erilise elamuse pakkus ka kevadpühakontsert 1. mail, mil publikut saalis polnud ja mis toimus ainult raadiohelis ja virtuaalses kontserdisaalis, solistideks Triin Ruubel-Lilleberg, Ivan Bragado Poved ja Theodor Sink. Rõhku pandi aasta jooksul ka eesti muusikale ja meie oma klassikute tähtpäevadele: Eino Tamberg 90 ja Lepo Sumera 70.

Viimastel aastatel on ERSO olnud iseäranis aktiivne ka heliplaatide ilmutamisel koostöös mitmete heade plaadifirmadega. ERSO ja Olari Elts pälvisid klassikaalbumi „Heino Eller. Sümfoonilised poeemid” („Heino Eller.Symphonic Poems”, Ondine, 2019) eest Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Risto Joosti juhatusel anti välja plaat Tõnu Kõrvitsa loominguga „Hymns to the Nordic Lights” (Ondine, 2020). Koos Neeme Järvi ja Triin Ruubel-Lillebergiga salvestatud CD-plaat Elgari ja Stenhammari muusikaga („Elgar. Stenhammar”, Sorel Classics, 2020) pälvis tunnustuse ka mainekalt BBC Music Magazine’ilt, olles ära toodud aasta parimaks tunnistatud plaatide seas. Neeme Järvil valmis koostöös heliplaadifirmaga Chandos plaat eesti helioojate loomingust („Kapp. Lüdig. Lemba”, Chandos, 2020), kus kõlavad Artur Kapi, Mihkel Lüdigi ja Artur Lemba teosed (solistid Mihkel Poll ja Triin Ruubel-Lilleberg). Neeme Järvi, üks kauaaegsemaid ja olulisemaid ERSO dirigente, pälvis 2020. aasta algul Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.

Kuhu siis ikkagi liigub orkestrimuusika sel kummalisel viiruseperioodil? Kui mõelda uuele aastale, 1. jaanuarile 2021, võib öelda, et ERSO erakordselt õnnestunud ja ainult telepildis ja raadiohelis edastatud uusaastakontsert „Omaenda rada”, mida juhatas Kristjan Järvi, annab siin olulise vihje.

Orkestrantidele oli möödunud aasta raske just emotsionaalses mõttes, võrdluse võiks siinkohal tuua spordiga. Esinemine tühjale saalile või sooritused tühjale tribüünile ei tekita positiivset energia- ja emotsioonitulva. Muusika ja meeskonnamängud  sünnivad jagamise ja ühistegemise tulemusel. Kui saal on tühi, kaob tuju, ja kui tuleb esineda hajutatult ja maskis, kannatavad nii kuulamine kui hingamine, mistõttu ereda tulemuse saavutamine nõuab suurt pingutust. Ei jalgpalli ega Beethovenit saa mängida ilma õlg õla kõrval olemise tundeta ja sotsiaalse distantsi reegleid arvestades. Kriisiolukorras näib, et kultuur ja eriti muusika on valdkonnad, mida on kõige kergem määramatuks ajaks pausile panna, mistõttu on ka muusikute olukord täielikult muutunud. Ükski oma instrumenti ihu ja hingega valdav muusik ei tee oma tööd ainult raha pärast ja nii tekivad kergesti olukorrad, kus muusik on nõus lavale minema kas või tasuta, et säilitada professionaalsust. Selline käitumine on inimlikult mõistetav, ent ohustab muusikavaldkonda tervikuna. Kui võtta vaimset vabadust ja suurt kontsentratsiooni nõudval erialal inimestelt ära turvatunne ja kunstilise jätkusuutlikkuse perspektiiv, on muusikakultuur suuremas ohus, kui praegu aimatagi oskame. Tundub, et möödunud aastal suutis vähemalt ERSO oma artistidele võimaluste piires kunstilisi ülesandeid anda ja tagada kontserditegevuse jätkumise kaudu ka turvatunne ja professionaalse taseme säilimine.

Loe artiklit ajakirja Teater. Muusika. Kino kodulehel.