Aktuaalne

Vaktsiin vaimule

Sergei Dogadin. Foto Anastassia Steiner.

Valle-Rasmus Roots, Muusika

10. märts 2021

Kümme päeva enne taaskordset vaimusurutist, vaikust me muusikaelus, esines Estonia kontserdisaalis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigeeris tema üle-eelmine peadirigent, endistviisi palavalt armastatud Nikolai Aleksejev, soleeris tõusva tähe tiitli seljatanud, tänaseks tippude seas oma kõigutamatu koha sisse võtnud viiuldaja Sergei Dogadin.

Lugematu hulga virtuooside karjääris on läbi aegade saanud oluliseks juhuslikud või vähem juhuslikud kokkupuuted mõne dirigendiga. Ikka leiab virtuooside elulugudest kellegi, kes “nägi läbi” või “teadis kohe”. Ka Sergei Dogadin (s 1988) sai ühe oma esimestest võimalustest orkestri ees soleerida tänu dirigent Anu Tali visiidile Dogadinite koju, kus toona 11-aastane perepoeg tõestas, et ei ole esinemishimuline tüütus, kelle püüdlikke pingutusi viiulil väsinud naeratusega välja kannatada, vaid juba solistliku vastutuse kandmiseks küps, varatärganud virtuoos, kes tuli kiiremas korras kutsuda esinema Eestisse. Nüüd, 21 aastat hiljem kuulsime aga ERSO ees pigem end mitmel pool maailmas täiendanud, Tšaikovski-nimelise konkursi võitjast täisverd viiulikunstnikku kui “kunagist imelast”.

Kuulates tema interpretatsioonis Tšaikovski viiulikontserti D-duur op. 35 (1878) oli rõõm tõdeda, et legendaarne vene viiulikoolkond opereerib endiselt aukartust äratavates kõrgustes, mida iseloomustavad saalitäitvalt toekas ja mahlane täiskõla, hoidumine kergemeelsest toretsemisest ning teose perspektiivitajuga sihikindel läbiviimine. Vaid solisti hoogne kehakeel ja pilke taotlev esitusrüü annavad aimu uutest aegadest ja kommetest, ent vene koolkonna sisuline sügavus ja tehniline meisterlikkus on Dogadini näitel endiselt maailma tippklass. Ta esines hinnatud Itaalia meistri Domenico Montagnana viiulil, mis koostoimes solisti maksimalistlike kõlamaneeridega võttis saali akustilistest võimalustest kõik, mis sealt võtta andis.

Tšaikovski viiulikontsert oli kavas ainus teos, mis lubas orkestril ja dirigendil pisut koroonaetiketi vastu patustada ja ehitada solisti pingutuste kroonimiseks sümfoonilise mastaabiga kulminatsioone – Nikolai Aleksejevi juhtimisel kasutati neid võimalusi kauaks meelde jääva vägevusega. Kuna puhkpillisektsiooni lavaaeg selle teosega piirduski, võtsid puupuhkpillid tänulikult vastu ka II osa Canzonetta. Andante kantileensed väljakutsed – tulemus, iseäranis fagoti (Peeter Sarapuu) ja klarneti (Soo-Young Lee) dialoogis oli lausa hõrk.

Kui solist oli lilled vastu võtnud, lisapalad esitanud ning suundus kummardamisest kurnatud selga puhkama, pääsesid lavalt ja ühes sellega eesootavatest hingelistest verevalamistest ka teised muusikud – kõik, peale keelpillirühmade ja dirigendi. Tšaikovski viiulikontserdi lõpuakordidest püsinud elujõulises, heroilises atmosfääris ei lubatud publikul kaua mõnuleda: kahe järgnenud teosega pakukusid lavale jäänud meile leina ja muserdatud eimillessegi suubumise süngeid naudinguid.

Mu üllatuseks kõlas neist esimene, Anton Arenski “Variatsioonid Tšaikovski teemale” op. 35a (1894) kavabrošüüri andmetel ERSO esituses esmakordselt alles 2018. aastal! Tegu pole muidugi sümfooniaorkestrite standardrepertuaariga ja seetõttu oli iseäranis huvitav jälgida, kuidas kolossaalseid mastaape ja raputavaid muusikalisi soomusmanöövreid oma käte vahel nagu terasplaate painutama harjunud Aleksejev toimib intiimsemas, kammerlikku lähenemist nõudvas teoses. Et see tal erakordselt hästi ja isikupärase raamistatud voogavusega õnnestus, ei osutunud siiski üllatuseks, pigem unistuste täitumise rahulduseks. Nii Arenski variatsioonides kui ka järgnenud Dmitri Šostakovitši/Rudolf Baršai kammersümfoonias c-moll op. 110a (1960) säras eredalt ERSO vioolarühm. Nende rühmasisene koosreageerimise võime ja vahetu kontakt dirigendiga, intonatsiooni veatus ning maailma parimate orkestritega võrreldav kõlalise täiuse kultiveeritus hämmastas. Šostakovitši esitusest jäid väga õnnestununa meelde ka kontsertmeister Arvo Leiburi soololõigud, milleks valitud klaasjas-tume kõlavärv väljendas veenvalt elu teisel pool lootuste loori.

Šostakovitši 8. keelpillikvarteti orkestriseade ettekande lõpuvaikusele lähenedes muutus üha tajutavamaks muusikute energeetiline väsimine (kontserdil puudus vaheaeg), mis andis teose, helilooja sõnul tema muusikalise epitaafi ettekande sisuterviku kujunemisse asjakohase, elamust süvendava panuse. Publik triumfeeris, kannatas ja väsis koos muusika ja muusikutega. Miks? Sest kunstis kannatuste läbielamine on hinge vaktsineerimine kibeduse vastu. Ja kõnealune triumfidega alanud ja täielikku eluväsimusse hääbunud kunstmuusika õhtu on väga tugevatoimeline vaktsiin, mida tänu ERSO.TV-le saab taastarbida iga päev.

Loe artiklit ajakirja Muusika kodulehel.