Aktuaalne

Veebruar – Kuidas käsi käib, Eesti muusikaelu?

"Kuningas Stefan" Estonia kontserdisaalis 11. veebruaril 2021.

Äli-Ann Klooren, Sirp

5. märts 2021

Kui esitada selle artikli pealkirjas sõnastatud küsimus ebakindla homsega muusikule, ähmase tulevikuga muusikaüliõpilasele või kinni-lahti piirangutega maadlevale kontserdikorraldajale, saaks ilmselt vastuse laadis „halvemini kui iial varem“. Kui küsida aga sedasama veebruarikuiste kontsertide publikult, saab vastus olla vaid üks: väga hästi.

Kui tegin veebruarikuiste kontsertide hulgast valiku, sai haare väga lai: klassikalistest sümfooniakontsertidest džässi, popi ja rahvaliku muusikani. Vaid korralik rokk-kontsert jäi kuulmata. Ütlen ausalt: sellist elamuste laviini ei oleks osanud oodata, eriti kui võtta arvesse ebakindel olukord, kus muusikutel praegu elada tuleb.

Muusika ei ole sport ja pole ka auhinnalisi kohti, aga kui ikka tuleks kuuldud kontsertide hulgast valida see üks ja ainus, on see minu arvates Kristjan Randalu ja tema tehtud Schumanni laulutsükli „Dichterliebe“ ehk „Poeedi armastus“ op. 48 töötlus. Randalu lähenes Schumanni teosele väga delikaatselt, säilitades laulude meloodiate ja klaveripartii lõike, mis kasvasid orgaaniliselt üle vabadeks džässilikeks improvisatsioonideks. Nende aluseks oli aga laulude meloodia, harmoonia või rütmi omapära. Eriti jäid kõrvu peen rütmikude ja selle vaevumärgatavad kõrvalekalded meetrumist, mistõttu tekkisid pidevad rütminihked. Samuti tuleb esile tõsta Randalu erilist klaverikõla: ka kõige virtuoossemates improvisatsioonides jäi see omalaadselt pehmeks, moodustades Schumanni romantilise helikeelega täiusliku terviku.

Randaluga ligilähedase elamuse pakkus teinegi pianist – Irina Zahharenkova, kes soleeris Johann Sebastian Bachi klahvpillikontsertide ja Brandenburgi kontserdi nr 5 esitusel. Tänapäeval kuuleb neid teoseid pigem klavessiinil, aga Zahharenkova mäng veenis, et nende esitamine klaveril on endiselt ajakohane. Zahharenkova fenomeni on raske sõnadega seletada: teda kuulates-vaadates on tunne, et ta lihtsalt istub klaveri taha ja muusika hakkab ta sõrmede alt voolama, loomulikult ja pingutamata, haarates kuulaja jäägitult kaasa. Tema seekordne Bachi tõlgendus oli kõlaliselt mahlakas ja mitmeplaaniline, iga detail ning muusikaline liin oli täpselt välja toodud. Zahharenkovat saatis kontserdil vastloodud kammerorkester ME103 (Muusika Eestimaale, arv 103 tähistab Eesti vabariigi vanust ja seda muudetakse orkestri nimes igal aastal), mis ühendab nooremapoolseid mängijaid. On tore, et ka kõige keerulisematel aegadel on neid, kel jätkub julgust ja optimismi luua uusi koosseise. Samuti rõõmustab Eesti pianismi praegune seis, ärevaks teeb aga pianistide järelkasv: 2020. aastal ei tulnud EMTA klaveriosakonda õppima ühtegi Eesti noort, mis on vist erakordne kogu meie muusikahariduse ajaloos.

Irina Zahharenkova (klaveril) fenomeni on raske sõnadega seletada: teda kuulates-vaadates on tunne, et ta lihtsalt istub klaveri taha ja muusika hakkab ta sõrmede alt voolama, loomulikult ja pingutamata, haarates kuulaja jäägitult kaasa. Foto Viljandi kontserdilt. Jaan Männik

Sügava mulje jättis ansambel Flori­dante, kes on tegutsenud koos juba aastaid ning silma paistnud heatasemelise mänguga. Sel kontserdil, kus kõlas prantsuse barokkmuusika, jõuti aga justkui uuele tasemele. Saale Fischeri ja Villu Vihermäe mäng oli enneolematult rikkalik, värvikas ja julgete kaunistustega, prantsuse muusika peen olemus anti maitsekalt edasi. Nendega koos musitseerinud Andrew Lawrence-King on muidugi omaette nähtus ja on vaid suur rõõm, et ta on uueks tegevuspaigaks valinud Eesti. Ansambli ees soleerinud Marta Paklar võlus oma ilusa tämbri ja muusika tõlgendamisega, kohati häiris vaid tuimavõitu prantsuse keel. Aga kui juba Jean-Jacques Rousseau leidis, et prantsuse keel laulmiseks ei kõlba, siis võib alati selle ettekäände taha pugeda.

Kontserdikavad on järjest mitmekesisemad ja ette kantakse ka vähem tuntud teoseid. Sellist meeldivat tendentsi oli näha ka veebruarikuus. Huvitav ettevõtmine oli Olari Eltsi ja ERSO ning noorte näitlejate esitatud August von Kotzebue näidend „Kuningas Stefan“ Beethoveni muusikaga. Selline ajalooline eksperiment on põnev ja valgustav, sest kuigi koolis õpitakse, et Kotzebue oli Eesti teatri alusepanija ning oma eluajal sama tuntud kui Goethe, siis ega me tema loomingust ikka suurt midagi tea. Noored esitasid näidendi küll sobiva paatosega ning Beethoveni muusikagi oli huvitav ja värvikas, kuid aeg on oma töö teinud ja praegusele publikule see tükk ajaloolisest õppetunnist enamat ei paku.

Varem ei ole Eestis kõlanud ka Tõnu Kaljuste ja TKO kontserdil ette kantud Samuel Barberi ja Witold Lutosławski teosed. Huvitavaim oli Barberi vaimukas džässisugemetega kammerooper „Bridži­käsi“, mis pidavat olema kõige lühem ooper (kestab umbes üheksa minutit). Ooperis on neli tegelast, kellele helilooja on loonud enam-vähem võrdse kaaluga partiid. Solistid Maria Listra, Mati Turi ja Marko Matvere andsid ajaliselt piiratud võimaluste juures oma tegelaskuju edasi hästi. Tõeline üllatus oli aga Annely Peebo, kelle häälerühmaks oli tavapärase metsosoprani asemel märgitud kontraalt. Kuigi tema partii ei olnud väga mitmekesine, oli tema hääles ometigi kuulda täiesti uut kvaliteeti. Kadunud olid ta häälde viimasel ajal tekkinud suur vibraato ja õõnes kõla, seda asendasid soe ja suhteliselt sirge toon ning kaunis tämber.

Veebruarikuusse jäid ka mõned esiettekanded. Nii kõlas ERSO esituses esimest korda noore Madli Marje Gildermanni „Teispool siinpoolsust“, mis on inspireeritud Robert Falcon Scotti juhitud Antarktika ekspeditsioonist. Muusika väljendab hästi teose sisulist ideed, kuid ma ei saanud kuidagi lahti mõttest, nagu oleksin seda teost varem kümneid kordi kuulnud – nii äravahetamiseni sarnased on praegu moes staatilised kompositsioonid. Vastupidise mulje jättis Tõnu Kaljuste ja TKO ette kantud Bryce Dessneri „Réponse Lutosławski“, kus on ka omajagu staatilisust, kuid mille taustal mängitakse heli- ja rütmiefektide ning kompositsioonivõtetega, näiteks polüfoonilise faktuuriga. Nii-öelda teine esiettekanne (esimene tehti Pärnus) oli Tanel-Eiko Novikovi ja Heigo Rosina esitatud Nathan Daughtrey „Songs of the Human Spirit“ ehk „Laulud inimhingest“ kahele marimbale ja kahele vibrafonile. 15osaline tsükkel kujutab eri hingeseisundeid ning ka selles mängitakse kõlavärvide ja rütmikombinatsioonidega. Kõige huvitavamana kõlasid lood vibrafonile ja marimbale: ühe metalset ja helisevat tooni täiendas teise pilli sume kõla. Nii Novikov kui ka Rosin on peale kõrge tehnilise taseme alati silma paistnud oma põnevate kavadega, kus on kindel koht nüüdismuusikal. Samuti on nad palju teinud löökpillide kui soolo­instrumentide populariseerimiseks. See pillirühm pakub lõputuid võimalusi, nagu tõestas ka Ülo Kriguli häälestamata löökpillidele kirjutatud „Tambet“ – äärmiselt põnev ja intensiivne teos, mille kandsid ERSO kontserdil ette Vambola Krigul, Terje Terasmaa, Lauri Metsvahi ja Kaspar Eisel.

Kui orkestrid tõid kuulajateni uusi teoseid, siis Valter Soosalu tutvustas vanu tuttavaid lugusid alles hiljuti (2007) leiutatud instrumendil harpejji, mis on justkui kitarri ja klaveri ristand. Tänu suurele diapasoonile on pillil palju kõlavõimalusi ning kuna mõlemad käed saavad samal ajal meloodiat mängida, võib see kokku kõlada nagu kitarriduo või isegi kitarriansambel.

Ei saa jätta mainimata ansambli Naised Köögis kontserti Hopneri majas. Ansambli humoorikus, südamlikkus ja elujaatav hoiak tegi ilmselt kõigil kuulajatel tuju heaks. Kristiina Ehini kergelt jüriüdilikest krutskeid täis luuletustest, mis võivad kohati üsna valusalt tabada, ei saa iial küllalt – ikka oskab ta igasse laulu tuua mingi uue vaatenurga või lähenemisviisi. Meloodiad on ansamblil rahvalikult lihtsad, aga kiitma peab pillikäsitsust, mida ei saa kuidagi nimetada virtuoosseks (erand on Sofia Joons viiulil), kuid pillikooslusi kombineerides suudetakse oma oskuste piires luua meeleolukas saade.

Kõige meeldejäävamalt lõpetasid kontserdi Tõnu Kaljuste ja TKO, kes selle asemel, et enne järjekordset „puhkepausi“ pisaraid valada ja kurba saatust kurta, esitasid koos solistidega (Listra, Peebo, Turi ja Matvere) Lady Gaga loo „Poker Face“. Peab tunnistama, et Kaljuste soov „Kummitagu see lugu teid nüüd kogu märtsi!“ tundub täide minevat.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.