Aktuaalne

Olari Elts: vaikus on vaja tagasi tuua

Olari Elts 50. Aprill 2021. Foto Mihkel Maripuu (Postimees).

Janar Ala, Postimees

27. aprill 2021

Dirigendiamet on väga koreograafiline amet. Igal dirigendil tunduvad olevat oma liikumise signatuurid. Selline asi paistab kõigepealt silma, sealt edasi tuleb juba muusika, see põhiline.

Lisaks on dirigendiamet väga meediumisarnane amet. Nietzsche nimetas muusikut kord ka «teispoolsuse telefoniks», ja oleku mõttes sobib nii öelda vast enim just dirigendi kohta.

Paljudele on Olari Elts seostunud eelkõige uuema muusikaga, praeguseks on ta fookus küll juba pikemalt ka vanema muusika poole nihkunud. Esimest hooaega on ta ERSO peadirigent. Päevakajalisim teema seoses ERSOga on, kas nende võimaliku tulevase uue kodu ehitamine saab riiklikku toetust. See selgub tuleval nädalal.

Kõigepealt palju õnne juubeli puhul. Muusikamaailmas on laialt levinud arvamus, et dirigendiamet on elu teise poole amet, silmas peetakse siis iga, mis algab viiekümnenda sünnipäevaga. Kas dirigendi elus on ealises mõttes soodsamaid aegu?

Aitäh! Tõepoolest, niikaua kui ma selle valdkonnaga kokku olen puutunud, on seda sententsi ikka ja jälle kasutatud. On ju tore sellele mõelda kui igavesti jätkusuutlikule ametile, aga eks selles on oma tõeubin sees küll. Nii nagu on vaja teatud arv tunde selleks, et saada heaks pillimeheks, on seda vaja ka dirigendil, aga selles vallas sama suure tundide arvuni jõudmine võtab palju rohkem aega. Vaatamata sellele, et põhilist osa ettevalmistustööst ei tee dirigent mitte orkestri ees, vaid varem, on orkestriga koos veedetud aeg ikkagi määrava tähtsusega.

Aga ega need kogenud dirigendid ju kusagilt mujalt välja ei imbu kui ikka nende pisut nooremate ja siis veel nooremate seast. Esimesena said sellest aru soomlased, kes on alati andnud võimaluse ka väga noortele dirigentidele ja tulemus on käes – Soome dirigente jagub kõikjale maailmas, aga ega me ka väga palju maha ei jää.

Ma ei ole ilmselgelt ainus, kes kogemuste ja teadmiste kasvades saab aina rohkem aru, kui vähe ta tegelikult teab. Ja seetõttu kulub aina rohkem aega ettevalmistuseks ja muuks sellega seotud tegevuseks.

ERSOga olete Soome plaadifirma Ondine all plaadistanud viimastel aastatel kaks auhinnatud plaati Heino Elleri orkestrimuusikaga. Miks Eller, miks nüüd, küsiksin niimoodi kergelt ajakirjanduslike hüüatustega?

Ammu oleks pidanud! Eller on olulisim nimi Eesti muusika sünnitunnistusel. Tema koolkond Tubinast Pärdi ja Sumerani on meie muusika selgroog.

Eller defineeris oma muusikaga selle, kuidas eestipärane muusika võiks kõlada, milline võiks olla me oma orkestrimuusika koloriit. Ning suures plaanis see püsib siiani. See, milline harmoonia- ja meloodiajoonis meid puudutab ja tundub omane, on pärit paljuski Ellerist ja tema koolkonnast.

Aga Eller on ainult algus, sest enamik eesti orkestrimuusikat on praegu isegi me enda jaoks täiesti läbi mängimata-kuulamata. Siin on oluline osa ka kirjastamisel, mis tuleks kiiremas korras tõsiselt ette võtta. Me peaks ikka suutma oma muusikaajaloo kõigepealt meile endale ja seejärel juba maailmale kättesaadavaks teha.

«Olari Eltsi tegevuse kandvaid ideid ERSO peadirigendina on see, et klassika on alati moes, see on alati ajakohane, kõnetab ja puudutab,» loen ma ühest teie kohta kirjutatud tekstist. Kui palju peab vaeva nägema, et see oleks nii?

Selle küsimuse peaks kindlasti ümber formuleerima, sest seda me teame ju niigi, et klassika on alati moes. Sellele kontserdihooaega kohe kindlasti üles ei ehita.

Minu arvates ainus võimalus ongi see, et iga ettekanne peab kõlama nii, nagu oleks see muusika täna hommikul kirjutatud ja just nende inimeste poolt seal laval, kes seda parajasti mängivad.

Klassikalise muusikakunsti tunnuseks on suur tähelepanu allikale – heliloojale – ja materjalidele – nooditekstile –, ja sel on teatud «ametlik» muster ja kaanonid. Et sellest täit naudingut saada, peaks mustrist natuke aimu olema, aga see ei ole eelduseks. Samuti on huvitav, kuidas see muster ajas muutub.

Kuidas suhtute sellisesse fenomeni nagu klassikalise muusika populariseerimine à la ​«Klassikatähtede» telesaade või ka näiteks klassika ilmumine pop- või crossover-vormis?

Suures plaanis arvan, et see kõik on väga hea. On ju igasuguseid väga andekaid seadeid tehtud. Samas ma ei usu sellesse asjade lõputusse lihtsustamisse.

Klassikalise muusika üks olulisemaid väärtusi on selle abstraktsus, muusika ise jutustab lugu ja mida igaüks meist nendest lugudest välja loeb, on väga isiklik, keegi teine ei saa selleks liiga palju võtmeid anda. Klassikalise muusika teosest poploo tegemine on absoluutselt okei, aga sel juhul võiks silmas pidada, et see on juba poplugu – keegi on tähenduse meie jaoks juba defineerinud.

Samas temaatilise materjali ristkasutus on väga põnevaid tulemusi andnud.

Teie arvates on «süvamuusika» ebaõnnestunud termin. Mis võiks olla parem ja kohasem?

Jah, inglise keeles on vastavalt art music või saksa keeles Kunstmusik ja eks neil on igaühel oma käiberuum, kuid ma ei arva, et neil on lootust liialt levida. Süvamuusika viitaks justkui pisut sellele, et ainult vähesed seal kusagil muusika (süva)riigis sellest sotti saavad. Eks sellega annab hirmutada küll ja seda on ka tehtud, nii nagu saab ka mõningaid kodanikke hirmutada sõnaga «sümfoonia», rääkimata «dodekafooniast». Kujutavas kunstis meil ju ei ole vajadust rääkida süvakunstist. Või süvateatrist. Sisu kõneleb enda eest.

Teisest küljest on meil «muusika» tähendusega vahel probleeme sellepärast, et me nimetame selles organiseeritud helide või helikunsti maailmas väga erinevaid asju sama nimega ja siis saab sellest kahjuks igasugu kummalisi järeldusi ja konfrontatsioone välja pigistada.

Samas ju copywriter’id «sümfooniat» lembivad päris hästi ning seda kasutatakse vajadusel millegi ülivõrdelise iseloomustamisel – «merede sümfoonia» või «maitsete sümfoonia».

Paremat kui «klassikaline muusika» ei oska hetkel välja pakkuda.

Vardo Rumessen pidas kunagi omalaadset sõda avaliku ruumi popmuusikaga reostamise vastu. Kas harmoonilisema inimese ja harmoonilisema muusika vahel võiks olla side?

Ma arvan, et see on laiem teema – audioreostus on tegelikult järjest tõsisem probleem ja see pole sugugi ainult muusikaga seotud. Jah, vaikus on luksus juba päris pikka aega, kuid suurem probleem on see, et meil on palju inimesi, kellele vaikus on muutunud probleemiks.

Muusika, TV, tänavahelid, telefon jne on nende privaatse audiaalse ruumi täielikult üle võtnud ja kui see ära võtta, siis tekib paanika. Inglise keeles on selle nimi sedatephobia. See ei ole tihti üksnes sõltumine helidest, vaid sellel on tõsised tagajärjed ka mälule ja süvenemisvõimele.

Isolatsiooniaeg on võimendanud mõlemat – nii vaikuse kui ka üksiolemise hirmu ja igatsust. Aga kõige rohkem igatsust vaimse tasakaalu ja kindluse järele.

See viimane on hakanud viimase poole aasta jooksul murenema. Lihtsate lahenduste ja tõdede otsimine ja ka muidugi pakkumine on suurenenud. Ka oma murega ei ole paljudel kuhugi enam minna, sotsiaalmeedial ei ole südant sees – aga mis on alternatiiv? Kogu maailmas on vaimse tervisega tegelevate praksiste pakkujatel selge ülekoormus. Ja see suureneb iga nädalaga ning on pandeemia kõrval saamas tähtsuselt teiseks meditsiinivaldkonna probleemiks. Tehnoloogia arengust tingitud vaimse tervise probleemid suurenesid juba enne pandeemiat ja nüüd istume päris suure kellapommi otsas.

Vaikus on vaja tagasi tuua ja samas hakkab ka muusika teraapiline pool saama olulisemaks kui siiani viimase poolsajandi jooksul on olnud.

Me ei saa ka ERSOga enam pikalt oodata ning peame neid probleeme oma järgmise hooaja plaanides repertuaarivalikul silmas pidama. Jah, loomulikult tegeleme muusikutena mitmes mõttes muusikateraapiaga iga nädal, kuid praegune olukord nõuab teistmoodi tähelepanu.

Teie nimi on kõigepealt ikka uue muusikaga seostunud. On jäänud ka mulje, et te seda seost enam kuigivõrd edasi kinnistada ei taha?

Tegelen uue muusikaga täpselt sama palju kui iga teine 21. sajandi dirigent peaks tegelema.

Ma ei käi enam palju maailma kaasaegse muusika ansambleid juhatamas ja ka uue muusika festivalide kontserte olen vähem juhatanud. Põhjus ei ole mitte selles, et ma seda vähem teha tahaksin, aga ma lihtsalt ei jõua, sest mu fookus on olnud juba pikalt ka varasemal muusikal. See kaasaegse muusika periood jäi mul ikka rohkem eelmisse sajandisse. Aga ka sel ajal ei tegelenud me NYYD Ensemble’iga tegelikult just palju selle kõige karmima avangardiga.

Eesti esimese uue muusika ansamblina ei saanud me kohe päris sinna kõige karmimasse tihnikusse tormata. Pigem oli me eesmärk oluliste 20. sajandi klassikaliste teoste võimalikult kiire koju kätte toomine. Orkestrimuusikas, muide, ei ole see tee veel lõpuni käidud. Päris mitmed olulised asjad on meil veel mängimata. Kasvõi Luciano Berio «Sinfonia», mõned Ligeti teosed ja isegi kõige olulisemad John Adamsi varasemad teosed on Eestis ikka veel ette kandmata. Tihti on põhjus ka selles, et meil ei ole selleks tegelikult akustilisi tingimusi.

Järgmisel nädalal otsustatakse, milliste kultuuriobjektide ehitamist riik toetama hakkab. ERSO võimalik tulevane kodu pääses ka lõppvalikusse, 11 objekti hulka. Mida see maja ERSO jaoks muudaks?

See maja muudaks oluliselt tegutsemiskeskkonda mitte ainult ERSO, vaid väga suure hulga helikunsti ja ka teiste kunstivaldkondade jaoks. Mis puudutab ERSOt, siis lõpuks valmiks meil pealinnas akustilistelt mõõtmetelt sümfoonilise muusika esitamise jaoks mõeldud saal. Sellega seoses saaks edasi arendada ERSO kõlapilti, mis praeguses väikeses saalis lihtsalt lõhki läheb, ning esitada nii viimase saja aasta kui loodetavasti ka tuleva saja aasta muusikat nii, nagu see kõlama on mõeldud.

Kontserdimaja iseenesest ei ole ainult ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori jaoks, vaid sinna mahub suur hulk teisi kollektiive ning kontserte. Lisaks oleme mõelnud uue keskkonnaga seoses kohe ka kunstiüleste projektide peale, mis praeguses Estonia kontserdisaalis on pigem keerulised teostada. Kontserdisaal on omal ajal hoopis teistsuguse muusikalise tegevuse jaoks ehitatud. Tegelikult juba tol ajal oleks ta normaalse suurusega orkestrile kitsas olnud. See on, ma ütleks, algupäraselt olnud pigem koorimuusikasõbralik saal. Hetkel on asjad sellises staadiumis, et lähiajal arutame muinsuskaitsega kahte väga perspektiivikat eskiisi, mis on joonistatud Skoonesse. Ja kui peaks tulema arhitektuurikonkurss, siis tuleb kindlasti veel põnevaid lahendusi.

Kui maja toetust ei saa, siis on kindlasti tarvis teisi rahastusallikaid otsida, sest Tallinn vajab kaasaegset esinduskontserdisaali.


Olari Elts

  • ERSO peadirigent (alates 2020) ja Soomes asuva Kymi Sinfonietta kunstiline nõustaja (alates 2018)
  • Läti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent (2001–2006)
  • ERSO külalisdirigent (2007–2020)
  • 2006–2012 Bretagne’i Orkestri kunstiline nõustaja, 2007–2010 Šoti Kammerorkestri ja 2011–2014 Helsingi Linnaorkestri peakülalisdirigent
  • 1993 asutas NYYD Ensemble’i

Loe intervjuud Postimehe kodulehel