Aktuaalne

ERSO e-kontserdid märtsis

Alban Gerhardt ja Olari Elts, 26. märts 2021, Estonia kontserdisaal. Foto Kiur Kaasik.

Valle-Rasmus Roots, Muusika

10. mai 2021

Märtsikuu igal reedel kell 19 algas ERSO veebiplatvormil ülekanne Estonia kontserdisaalist. Mina olin kell 19 ekraani ees valvel vaid korra: peale esimest otseülekannetele omast takerdumist helis ja pildis kutsusin ennast korrale – see pole ju tuludeklaratsioon, et peaksin meeleheitlikult teiste internetti ühendatud muusikajanulistega võidu jooksma. Vaatasin kontserte viibevabadust nautides alati järgmisel päeval järele ja olin õnnelik, et ERSOl on servereid ummistavalt palju publikut.

Võluaed

Esimene kontsert “Võluaed” oli kantud XX sajandi alguse Pariisi meeleolust. Kuna koos olid eesti rahvusorkester, läti dirigent, poola pianist ning prantsuse ja vene muusika, siis oli eksootiline “kultuuride katla õhkkond” usutav juba enne esimese noodi kõlamist. Dirigent Ainārs Rubiķise juhatusel esitati kontserdi avanumbrina Darius Milhaud’ (1892–1974) “Kolm rag-kapriisi” (1922). Need imekenad miniatuurid on kirjutatud esialgu klaverile, hiljem otsustas helilooja nad aga kõigile ootamatult, saladuseks jäänud põhjustel orkestreerida. Rubiķise ja ERSO meeleolukas esituses sobisid rag-kapriisid kontserdi sissejuhatuseks hästi.

Järgnes kontserdi oodatuim osa – ERSOga soleeris 2016. aasta Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi võitja Anna Szałucka. Ligemale viis aastat tagasi toimunud konkursi finaalis pälvis ta muuhulgas ERSO eripreemia – tänu sellele oligi eesti publikul tänavu 5. märtsil võimalus teda taas kuulda. Kui eelmine kord mängis ta Raveli klaverikontserti G-duur (dirigent Arvo Volmer), siis seekord kõlas tema tõlgenduses Manuel de Falla (1876–1946) “Ööd Hispaania aedades” (1915). Szałucka on temperamentne, sensuaalne, vajadusel brutaalne – teisisõnu väga mitmetahuline muusik. Sõrmed on tal klaarid, teravad ja see annab ta mängule kütkestava värskuse ja ilmekuse. Tema sisse- ja väljapoole põlemise võime ning sugereeriv artistlik sarm pääsevad mõjule tehnilistest probleemidest tingitud kitsendusteta.

De Falla teos pakub nii solistile kui ka orkestrantidele hulgaliselt võimalusi kõlavärvifantaasiat demonstreerida. Iseäranis hästi õnnestus see esimeses osas “Generalifes”. Arvukad koosmängulised väljakutsed ületas dirigent oma väga heale tehnikale toetudes edukalt. Orkestrantide soolodest jäi eredana kõrvu metsasarvemängija Mattias Vihmanni esitatu. Teine osa “Tants taamal” püsib meeles sulatavkuumade temperatuuridega, mis oma kulminatsioonis attacca kolmandasse ossa “Córdoba mäestiku aedades” jõudes ei näidanud raugemise märke.

Kontserdi lõpetas Igor Stravinski (1882–1971) süit balletist “Pulcinella” (1922). Erilist muljet avaldasid soolodega orkestri külaliskontsertmeister Sandis Steinbergs, Serenata’s oboist Heli Ernits. Toccata ja Vivo õnnestusid hästi, st ajasid sisemuse muigvele. Pulcinella süidi ettekandest ootasin ma värvikat segu lihtsakoelisest voolust ja nurgelisest absurdist – üldiselt seda ka sain.

ERSO ja Swensen

Kolmas kontsert. Orkestrile pidavat dirigent Joseph Swensen meeldima. Kuna ta juhatas ERSOt juba kolmandat korda, siis vastab see kuuldus küllap tõele. Dirigendi, viiuldaja, pedagoogi ja haridusaktivistina kuulub ta laia toimespektriga kunstnike kilda. Oletan, et kui ta orkestriproovides midagi ütleb, siis on seda muusikutel nähtavasti huvitav kuulata. Väärib ehk märkimist, et kuigi dirigendi ees oli pult ja puldile olid kuhjatud partituurid – kontserdi jooksul ta neid ei avanud.

Kavas olid Dvořáki (1841–1904) “Serenaad” E-duur, op. 22 (1875) ja Schumanni (1810–1856) sümfoonia nr 1 B-duur, op. 38 (“Kevadsümfoonia”, 1841). Dvořáki serenaadi muusikalisi maastikke esitades peab muusik suunama pilgu kaugusse, enda nina all olevale tuleb jääda pimedaks. Iga jala mahapanek ja keerulisem menetlus on üleliigne. Swenseni juhtimisel avanes see helge muusika katkematu loomuliku vooluna. Esituses polnud ühtegi teravat nurka, kõik oli pehme ja ümar. Esitusliku kvaliteedi poolest õnnestus eriti hästi neljas osa. Finaalis oleks alternatiivina valitud kursile võinud aktsente teravdada ja tõsise musitseerimise asemel sellest midagi humoorikamat leida – teisalt, valitud tõsimeelsuse kasuks räägib saavutatud lõhkumatu tervik.

Schumanni “Kevadsümfoonia” esituse professionaalne kvaliteet oli üldiselt väga hea. Puhkpillimängijate energeetiliselt laetud musitseerimine justkui puhus õide ka keelpillide väljenduse. Teises osas saavutati pikad dramaatilised liinid. Skertso oli lausa hiilgav – värviküllane, elust pakatav, tasakaalustatud faktuuriga; keelpillide hüppavad strihhid hea “hambumusega”. Finaali virtuoosne materjal oli välja töötatud tipporkestrile kohase kvaliteediga. Raputavalt uhke lõpuni jõuti ainsagi energeetilise väsimuse märgita. Kontserdi kavakombinatsioon oli väga õnnestunud – Schumanni 1. sümfoonia on meistriteos, mille “soojendusnumbriks” passis Dvořáki serenaad oma pretensioonitus helguses väga hästi.

Kammerkontsert. ERSO solistid XII

Kammerkontsert “ERSO solistid XII”. FOTO KIUR KAASIK

Kolmandal reedel toimus hoopis kammerkontsert – “ERSO solistid XII”. Peab muidugi ära märkima, et sel kontserdil oli kõige solistlikum roll kõrgelt hinnatud eesti pianistidel Kadri-Ann Sumeral ja Lea Leitenil.

Kontserdi avasid Taavi Orro (klarnet), Liina Žigurs (vioola) ja Kadri-Ann Sumera (klaver) ungari helilooja György Kurtági (1926) teosega “Hommage á R. Sch.” op. 15d (1990). See teos on pühendus Schumannile – kas elavale või surnud Schumannile? Sünge, psühhedeelne kuuest painavast fragmendist koosnev tsükkel pakkus igatahes mingisugust koolnukangestuse joovastust. Vioolapartiist jäid meelde keerukad ja ebardlikukõlalised topeltnoodid, pianist hoidis õuduse pinget ja klarnetist ei jäänud vaid omade liistude juurde – lõi ka trummi.

Kui löökriist oli ära viidud, esitasid Orro ja Sumera Ester Mägi (1922) “Sonare” klarnetile ja klaverile (2000). Värvika muusikuna ning kõrgel tasemel klarnetistina valdab Orro laia dünaamilist skaalat ja karakterite paletti, mis oli suurepäraseks osutunud ettekande eeldusteks.

Järgmisena Žigursi ja Sumera esituses kõlanud Eduard Tubina (1905–1982) sonaadis vioolale ja klaverile (1965) on kandev roll, nagu Sumera teost tutvustades hoiatas, tõepoolest klaveripartiil. Žigurs näitas täidlast kõla, puhtaid topeltnoote, nauditavaid õnnestumisi stabiilse ühtlase tooni hoidmises. Sumera jõulise muusikukarakteri ja tummisekõlalise pianistina hoidis veenvalt tubinlikku orkestraalset mastaapi ja pinget ning juhtis halastamatu järjekindlusega teose tema võimsa kulminatsioonini.

Orro, Žigurs ja Sumera panid oma kontserdiosale punkti Schumanni “Muinasjutuvestetega” (“Märchenerzählungen”) op. 132 klarnetile, vioolale ja klaverile. Neljaosaline trio sedavõrd haruldasele koosseisule romantismi tippliiga heliloojalt oli põnev avastus ja naudingut pakkuv kuulamine. Muusikute natuurid sobivad üksteisega hästi: Orro oma alati hämmastava ilmekusega, Sumera saatusliku energiaga ja sügavalt puudutava kõlameelega ning Žigurs neid täiendamas pastelsemate ja mahedamate toonidega. Schumanni ettekanne sai loetletud viljakais tingimusis igas mõttes täisväärtuslik, nüanssidelt rikkalik ning joonelt suur.

Kontserdi lõpetas Philipp Scharwenka (1847–1917) klaverikvintett h-moll, op. 118, esitajaiks Lea Leiten (klaver) ja keelpillikvartett ARDOR kooseisus Arvo Leibur (viiul), Kadi Vilu (viiul), Rain Vilu (vioola), Tõnu Jõesaar (tšello). Leiten avaldab alati muljet pianistlikult väga kvaliteetsete esitustega, nii seekordki. Ta alistas virtuoosselt kõrgromantilise suure faktuuri, ilmutades musitseerides peent meelt. ARDORi koosmängutase ületas professionaalsuse lati probleemideta, nende musitseerimine oli laetud ja oma loomulikkuses väga veenev, samuti oli igat mängijat eraldi, soololõikudes, nauditav kuulata. Balanssi, milles jäid pisut liiga varju madalamad keelpillid, oleks ehk parandanud mikrofonide parem paigutus.

Beethoveni viies

ERSO kontsert “Beethoveni viies”, solist Alban Gerhardt. FOTO KIUR KAASIK

Kuu viimane kontsert osutus märtsi e-kultuurielu vaieldamatuks kulminatsiooniks. Muud varianti polnud, kuna soleeris maailma tipptšellist Alban Gerhardt, juhatas ERSO peadirigent Olari Elts ja kavas polnud minutitki teisejärgulist muusikat – lisaks maailmaklassika tähtteostele tulid ettekandele eesti heliloome suurmeistri Heino Elleri (1887–1970) kaks pala tšellole ja sümfooniaorkestrile.

Endast lugupidavale solistile kohaselt mängis Gerhardt peast, ka Elleri palad. “Ballaad” e-moll tšellole ja orkestrile (1944/1966) pole küll nautinud samale koosseisule kirjutatud “Prelüüdiga” g-moll (1917) sarnast populaarsust, kuid solisti kompromissitus, romantilise elaaniga “pastlavabas” esituses avanes mõlema pala kunstiline sügavus. Väga rõõmustav, et Gerhardt, Elts ja ERSO need Elleri palad ka salvestasid – loodetavasti jõuab see muusika sel viisil endale vääriliselt laiade massideni.

Schumanni kontsert tšellole ja orkestrile a-moll op. 129 on eredaim tšellokontsert XIX sajandist. Ühtlasi on teos tšellistile standardrepertuaari üks tülikamaid, justkui lakmuspaber. Gerhardti esituse mõjuvust kirjeldama sobivaid sõnu pole veel leiutatud. Siin polnud ühtegi detaili, mida oleksin tahtnud muuta, ettekanne oli terviku ulatuses geniaalne. Esimese osa üpris hoogne tempo andis võimaluse plahvatuslikeks kulminatsioonideks, teises osas saavutas solist oma haruldaste vibraato-legato võimetega suure maagilise joone. Mis puudutab kolmandat osa, siis maailmas pole palju tšelliste, kelle muusikuvõimetele ei seaks piire selle ebatšellistliku osa tehnilised hirmud – Gerhardt on üks neist. Muide, ta kasutab nii harjutades, proovides kui ka kontsertidel kõrvatroppe, mis tema sõnul võrdsustavad kõrvade jaoks ruumide akustikad. Seetõttu on ta hästi treenitud mängima alati täie solistliku kõlafookusega.

Kontsert jätkus Cherubini (1760–1842) “Leinamarsiga” (“Marche funèbre”, 1820). See sünge, ehtromantiliselt dramaatiline teos pole tingimata täis meeleheidet, Eltsi ja ERSO esituses pääsesid mõjule jõud ja kõrge vererõhk.

Lõpuks siis Beethoveni (1770–1827) 5. sümfoonia c-moll op. 67 (1804–1808). Esimese osa üsna rahumeelsele tõlgendusele järgnes silmapaistvalt kõrge kvaliteediga esitatud Andante con moto, mille nostalgiahõngulise maagia avas õigesti valitud voolav tempo; tšellorühm mängis oma kuulsad soolod hiilgavalt. Skertso püsis heas meetrumis, keelpillide strihhid olid täpsed, stilistiliselt ühtlased. Finaalis tungisid Eltsi juhatusel maksvusele maniakaalne elurõõm ja erk vaim. Sümfoonia kanti ette traditsioonidest lugu pidades hapnikurikka värskusega.

ERSO e-kontsertideta oleks pilt Eesti märtsikuisest kunstmuusikakultuurist välja näinud päris närb. Mõned olulised dimensioonid jäävad virtuaalsündmustel aga alati puudu, mistõttu neid ei saa pikas perspektiivis pidada jätkusuutlikuks, tõsiseltvõetavaks alternatiiviks kontserdielule. Aga praegu jääb olla pakutava eest tänulik ja loota kui mitte paremale homsele, siis suvele ikka.

Loe artiklit ajakirja Muusika kodulehel.