Aktuaalne

Ooperilummuses täiskuuööd

Ain Angeri juubeligala Saaremaa ooperipäevadel. Laval ka ERSO ning orkestri peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. Foto Gunnar Laak / Eesti Kontsert.

Anne Aavik, Sirp

30. juuli 2021

Giacomo Puccini „Madama Butterfly“. Peterburi Kammerooperi lauljad ja orkester, dirigent Maksim Valkov, pealavastaja Juri Aleksandrov, lavastaja Tatjana Karpatšjova.

Ain Angeri juubeligala. Laval Ain Anger, Mirjam Mesak, Aile Asszonyi, Egils Siliņš, Pavlo Balakin, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Olari Elts.

23. ja 24. VII Kuressaare lossi hoovis.

Eestis on ainult üks suvituslinn, kus ühe juulinädala jooksul täidavad peatänava teksade ja tennistega puhkajate asemel glamuurselt sädelevate kleitidega daamid ja rätsepaülikonnas juulikuumust trotsivad härrasmehed. Elava legendi Arne Miku kunstilise juhatuse all on Saaremaa ooperipäevad saanud suvise Kuressaare identiteedi pärisosaks. Traditsiooni poolest oleme küll veel kaugel võrdlusest näiteks põhjanaabrite Savonlinna festivaliga, mille soomlaste esimene rahvusvaheline ooperitäht Aino Ackté 1912. aastal käima tõmbas. Kunstiline tase ei anna aga häbeneda. Eesti ooperifestivalide pioneer võib ette näidata arvestatava hulga püsipublikut, kes ikka ja jälle truuisti tagasi tuleb – ka pärast eelmise aasta koroonakatkestust ja trotsides päevapikkusi praami­järjekordi.

Eelmise sajandi lõpul Ludmilla Tooni algatatu võttis 2008. aastal oma tiiva alla Eesti Kontsert ja sellest ajast on saart väisanud viisteist välisriikide ooperiteatrit. Eestlasest ooperisõbrale on festival üks suur aken, ja mitte ainult Euroopasse. Tänulik publik on saanud supelda maailmaklassi staaride häälemeres ja kogeda nii maailmatasemel muusikateatrit kui ka asjaarmastajalikke rahvaartiste. Ooperipäevad on aidanud sündida ka mitmel uuel eesti ooperil. Eeskätt on aga tegu peenemat sorti üritusega, kriitikudki löövad lakk-kingad klantsima.

Puccini võimas melodraama

Seekordne peaesineja, Juri Aleksandrovi loodud ja juhitud Peterburi Kammerooper on Eesti publikule tuttav juba üle viie aasta, 2016. aastal esines teater menukalt Pärnu ooperipäevadel ja on hiljem andnud külalisetendusi Estonias. Vaid kahekuulise etteteatamisega oli Aleksandrovi täies koosseisus vaktsineeritud trupp valmis välja vahetama algsed külalised, Horvaatia Zagrebi Rahvusteatri. Tähelepanuväärne on, et kaks esialgses kavas välja kuulutatud ooperit, Donizetti „Lucia di Lammermoor“ ja Puccini „Madama Butterfly“, jõudsid ka uute külaliste esituses publiku ette!

Metsiku töövõimega Juri Aleksandrovilt on tulnud üle 250 ooperilavastuse (muu hulgas tõi ta 2019. aastal Rahvus­ooperis Estonia välja „Tsaari mõrsja“) ning tema teatergi töötab hiigelvõimsusel. 1987. aastal teatrilaboratooriumina alustanud trupp on kasvanud korraliku standardrepertuaari pagasiga teatriks, mis on kiirreageerimiseks piisavalt väike.

Giacomo Puccini meistriteos „Madama Butterfly“ on üks ooperiajaloo võimsamaid melodraamasid. Pühendunud armastus vääritu mehe vastu, lapse lahutamine emast ja noore naise enese­tapp – samad teemad on esikohal ka teises Puccini hilises lühiooperis „Õde Angelica“. Me ei tea, mis ajendas koos abielunaisega põgenenud Puccinit rõhutud naiste kaitseks välja astuma, kuid liigu­tavasse muusikasse valatud lugu pole ajas midagi kaotanud.

Ameerika mereväeohvitser abiellub 15aastase vaesunud perest pärit imekauni Cio-Cio-Saniga, kes jätab tema pärast nii oma usu kui ka pere. Mehe jaoks on abielu vaid lühike meelelahutus, jaapanlanna aga usub mehe truudusesse ka siis, kui temast pole kolm aastat elumärki, lükates tagasi uued kosilased. Mees naaseb ainult selleks, et nõuda endale kolmeaastane poeg. Loo kõige uskumatum pööre toimubki lõpus – Butterfly loobub lapsest ja läheb vabasurma.

Ennastsalgavat armastust on ülistatud läbi ajaloo, aga emadust, üht võimsamat instinkti eiravat käitumist on raske põhjendada. Üks võimalik põhjus on raskekujulised psüühikahäired. Sellist lahendust näis toetavat ka Aleksandrovi/Karpatšjova lavastus. Butterfly näis elavat vaid oma ettekujutuses loodud reaalsuses, näiteks nägi ta hubasust majas, kus hallide seinte vahel vedelesid vaid inetud kastid, imetles endast lühema abikaasa pikka kasvu ja tugevust, seintele pilte riputades kujutles aga end kaunistavat kodu värskete lilledega. Samuti paistis psühhoosile vihjavat jaapanlanna maniakaalne eksalteeritus, kui ta vaidles vastu nii oma teenijannale kui ka konsulile, kes teda mõistusele üritasid tuua. Kuidas ometi suutis meeltesegaduses naine nii kiiresti tõega leppida?

Psühholoogilised küsimused jäävad, aga vokaalselt lõi Sofia Nekrassova sulni jaapanlanna, kelle siiruses ja puhtuses polnud võimalik kahelda. Teine peategelane, mereväeleitnant Pinkerton (Vsevolod Kalmõkov) paraku nii head muljet ei jätnud. Võib-olla oli tenoril lihtsalt halb päev, aga kohati forsseeritud toon viis laulja helistikust välja ning tema esitatud karakter mõjus inimliku ebamoraalsuse kehastusena.

„Madama Butterfly“ ei ole kindlasti ka orkestrile lihtne ooper. Dirigent Maksim Valkov alustas muljetavaldava energiaga. Mõnegi uue kõlavärvi lisandudes tundus intonatsioon algul kahtlane, aga muusikud kogusid end kiiresti. Puhkpillid seljatasid riskantsed soolod auga.

Galaõhtu leegitsevad tunded

Külalisteatri etendused on sageli festivali põnevaim osa, seekord aga ei ületanud need galakontserti. 24. juuli õhtut mäletab publik kindlasti vähemalt sama eredalt kui José Cura ja Aile Asszonyi sädelevat esinemist sealsamas Kuressaare lossi hoovis täpselt kümne aasta eest.

Laupäevaõhtune lossihoov lausa leegitses tunnetest, mis kontserdi lõppnumbri ajal õhtu peategelase, 17. juunil 50 aasta juubelit tähistanud bassi Ain Angeri selja taha ka ekraanile projitseeriti. Meie laulukultuuri esitähele olid tulnud õnne soovima nii kolleegid kui ka austajad ning pettuma ei pidanud ooperi­võõradki. Lauljate pandeemiajärgse hea vormi üle võis vaid imestada – nii mõnelegi oli see esimene ülesastumine üle mitme kuu.

Kooskõlas Angeri seniste rollidega oli kontserdi esimene pool pühendatud Giuseppe Verdi ooperitele ja teine pool Wagneri loomingule. Viimastel aastatel on võimsat bassi maailma ajakirjanduses üha enam tituleeritud Wagneri-lauljaks, aga sel hooajal laulab ta ka Filippot Verdi ooperis „Don Carlos“ oma lemmikmajas Viini Riigiooperis Franz Welser-Mösti dirigeerimisel.

Kaljurahnuna võimsa kuningaga liitus väärilise Suurinkvisiitorina Ukraina päritolu bass Pavlo Balakin, kes on meile hästi tuttav Estonia teatrist. Pimestavana mõjus sopran Aile Asszonyi, kelle vabadus Wagneri „Tannhäuseri“ Elisabethi aaria esitamisel pani unustama, et tegemist polegi tervikliku ooperietendusega. Ka Müncheni Riigiooperi solist Mirjam Mesak võlus oma lihtsuse ja loomulikkusega, kõrvu jäid helisema Desdemona õhkama panevad pianod. Ja lisaks võime rahulolevalt nentida, et peale erakordse Azucena on meil nüüd ka Eboli rolli mantlipärija, nagu tõestas Soomes resideeriv Monika-Evelin Liiv. Traditsiooniline lisalugu „Saaremaa valss“ kõlas seekord külalisesinejate auks ka vene ja läti keeles. Küll aga tekkis küsimus: kuhu jäi ukraina keel?

Gala läheb ajalukku ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esmakordse esinemisega temperamentse peadirigendi Olari Eltsi juhatusel. Võrreldes hooaja lõppkontserdiga (tehnilises mõttes jabur võrdlus, aga ka meeleseisund loeb!) olid muusikud kui ära vahetatud. Nüansirikkalt ja sisukalt esinenud orkestrandid alustasid pisimagi allahindluseta stiilipuhta Verdiga, jõudes tõusujoones Wagnerini ja võidukalt humoorika lõpuni. Melu lossihoovis ei vaibunud poole ööni, tunnistajaks erepunane täiskuusõõr.

Tänu festivali meeskonna magamata öödele saime korrakski unustada, et maailm pole enam endine. Ammugi mitte ooperimaailm. Aga siiski on sel meile veel ilusaid üllatusi varuks. Kas olete lugenud maailma ühe mõjukama ooperiteatri, New Yorgi Metropolitani sügishooaja kava? Seni pole seal solistina üles astunud veel ükski eestlane. 28. septembri esinejate real on mustvalgel kirjas: Ain Anger, Kihelkonna, Estonia.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.