Aktuaalne

Intervjuu. Tracy Silverman, viiulimängu Jimi Hendrix

Tracy Silverman. Foto Kiur Kaasik/Eesti Päevaleht/Delfi (kuvatõmmis).

Talvi Nurgamaa, Eesti Päevaleht

21. september 2021

Haruldase kõlamaailmaga Tracy Silvermani tulist väljendusrikkust ja kõlanüansse täis musitseerimist on võrreldud nii Jimi Hendrixi kitarrimängu kui ka Nusrat Fateh Ali Khani laulmisega. Ameerika helilooja Terry Riley on öelnud, et Tracy käes kõlab viiul nagu terve orkester. Olles saanud klassikalise muusika hariduse väga mainekas Juilliardi koolis, tegi ta üsna pea pärast selle lõpetamist kannapöörde, hakkas mängima bändides ja katsetama elektriviiuli võimalusi. Pidasime Zoomis väga põneva vestluse, milles Tracy rääkis reedel Estonia kontserdisaalis koos ERSO-ga ette kantava teose „The Dharma at Big Sur” saamisloost, keelpilli rollist tänapäeva muusikas ja enda kui muusiku missioonist.

Miks otsustasite just elektriviiulit mängima hakata?

Alustasin viiuliõpinguid juba viieaastaselt ning olin teismeeas väga lummatud Sibeliuse viiulikontserdist ja paljust seesugusest. Minu koolikaaslastel polnud aga klassikalisest muusikast aimugi. Klassikaline muusika oli nende jaoks vanamoodne nagu Shakespeare. Isegi kui armastasin Sibeliust, soovisin kõnetada oma sõpru nüüdisaegses keeles ja mängida midagi, mis oleks nende jaoks lahe. Sõpradele meeldisid kitarristid – Jimi Hendrix, Jimmy Page, Frank Zappa. Siis hakkasingi eksperimenteerima, kasutades distortion’i-pedaali ja lisades oma viiulile keeli, et sel oleks ka madalam register.

Ameerika helilooja Terry Riley on öelnud, et Tracy Silvermani käes kõlab viiul nagu terve orkester ning tema kõla ja efektide arsenal on ainulaane.

Mängite ainulaadsel kuuekeelsel pillil, millel on ka väga madal register, näiteks C- ja koguni F-keel. Olete selle välja arendanud koostöös pillimeistritega. Kas see protsess on veel pooleli?

Tegin esimese kümne-kahekümne aasta jooksul pillil väga palju katsetusi ja muudatusi. Jõudsin mudelini, millega praegu väga rahul olen. (Toob kaamera ette kolm kuuekeelset elektriviiulit). Pill näeb välja, nagu oleks kere õõnestamata täispuidust, kuid tegelikult on pilli kere seest tühi. See oli minu jaoks väga suur muutus. Minu teooria on, et õõnes puit kõlab paremini. Sel on mõningane akustiline resonants, aga mitte liiga suur. Avastasin, et ka liiga suur resonants on elektripilli puhul häiriv. Samuti muutsin natuke viiuli kuju, et vasaku käe asukohta paremini tunnetada. Teen koostööd ühe Nashville’i kitarrimeistriga, kellega vahel üht-teist muudame. Nii et natuke on küll veel arenduses ka.

Tallinnas mängite John Adamsi teost „The Dharma at Big Sur”. Pala on kirjutatud teile ja olete seda pärast 2003. aasta esiettekannet mitu korda mänginud. Mis tunne on nüüd üle 15 aasta möödudes teose juurde tagasi tulla?

See on alati rõõm! See on üldse üks minu lemmikteoseid maailmas! „The Dharma at Big Sur” on nii tähelepanuväärne, sügav ja vaimne, samal ajal täis vabadust ja mängulisust. Imeline kombinatsioon! Arvan, et see on üks parimaid teoseid, mille John [Adams] kunagi kirjutanud on, ja ta on ju loonud väga palju suurepärast muusikat. Alati, kui selle uuesti kätte võtan, avastan midagi uut. Näiteks avastasin just teosega tööd tehes teises osas mängulise dialoogi kontrabassidega, mida ma polnud enne märganud.

Orkestriga mängides otsin alati dialoogivõimalust. Kontserdi puhul tihtipeale mõeldakse, et seal on solist, kes teeb oma asja, ja orkester peab teda toetama, aga see teos ei ole selline. Seal on palju orkestri ja solisti dialooge, eksootiline kõlamaailm ja väga huvitavad löökpillid.

Kas võiksite lähemalt rääkida koostööst John Adamsiga? Helilooja plaanis algul kirjutada selle teose hoopis näitlejale ja orkestrile, kuni kuulis teid mängimas.

See oli tähelepanuväärne kogemus! John kujutas ette kombinatsiooni idamaade muusikast, California rock’n’roll’ist ja džässist, soovides sellega väljendada seda, mida tundis Californiasse tulles – kalifornialikkuse olemust. Ta ise oli Ameerika idaosast, ja kui ta esimest korda Vaikse ookeani rannikule tuli, siis tabas teda omamoodi ilmutus. Rannikul seistes kuulis Johnil tuult kõrvus vilisemas ja ta mõtles korra, et kuuleb muusikat, mis kandub Aasiast üle kogu Vaikse ookeani, seal oleks nagu hiina erhu, pärsia kamancheh või india klassikaline viiul. Tema vaimusilmas tõi tuul kõik need helid üle ookeani ja ta segas selle Jimi Hendrixi ja Miles Davisega – roki ja džässiga.

John Adams kirjutas „The Dharma at Big Suri”, kasutades Jack Kerouaci tekste. Ka see pealkiri tuleb Jack Kerouaci kahest teosest [„Big Sur”, „Some of the Dharma”]. Kuna heliteos oli tellitud Los Angelese Walt Disney kontserdimaja avakontserdiks, mõtles ta kõigepealt kasutada mõnda suurepärast Los Angelese näitlejat. Siis sattus ta kuulama ühte kontserti, kus ma mängisin koos helilooja Terry Rileyga. Riley kasutab india raagadele omast helikeelt. Mina jälle mängin palju distortion’iga ja rock’n’roll oleks mul nagu teine kodumaa. (Muheleb.) Ta tuli pärast kontserti minu juurde ning ütles, et see segu klassikalisest muusikast, india muusikast ja rokist viiulil koos kõlaefektidega oli täpselt see, mida ta otsis. Ta küsis, kas oleksin valmis tema teost mängima. Muidugi nõustusin.

Kui palju loomingulist vabadust on koostöös sellise heliloojaga nagu John Adams?

Ta oli juba „The Dharma at Big Suri” loomise protsessi alustanud, kui mina pildile ilmusin. Hiljem kutsus John mind oma stuudiosse, kus sain talle demonstreerida kõiki tehnikaid, mida suutsin, ja ta hakkas ehitama teost rohkem minu mängu ümber. See oli huvitav juhus – mängida teost, mis on kirjutatud spetsiaalselt minule ja mis sobib mulle nagu rätsepaülikond. See sobib nii täpselt minu mängustiiliga, olles samal ajal täpselt see, mida John Adams ette kujutas!

Nii John Adams kui ka Terry Riley on minimalistid. Kas võib olla nii, et teil on muusikalises mõtlemises palju ühist? Ehk peale selle on teil ka samad tõekspidamised muusiku rollist ühiskonnas?

Meil on palju ühiseid muusikalisi ideid. John alustas minimalismist, aga ta eemaldus sellest päris varakult. Stiilis, milles ta praegu kirjutab, on ka minimalismi, aga seal on samuti palju teisi elemente. Minuga on täpselt sama – olen puristi vastand. Kasutan kõike seda, mis mulle meeldib klassikalises muusikas, džässis, rokis või india muusikas. Arvatavasti sellepärast saimegi Johniga hea kontakti, sest ta ei pidanud mulle selgitama, et see ei ole autentne india muusika, see ei ole rock’n’roll, vaid kõik see kokku. Minu arvates on muusikas väga oluline just eri stiilide ristuv polarisatsioon. Arvan, et see on väga suur oht, kui inimesed võtavad puristi hoiaku, et ainult üks asi on hea ja kõik ülejäänu ei ole õige. Maailm on liiga suur ainult ühe muusikastiili jaoks. On palju kultuure ja muusikat, millest oleme nüüd rohkem teadlikud, kui olime 50 aastat tagasi. Arvan, et on tähtis võtta mõjutusi igalt poolt ja tuua need kontserdisaali või popmuusikasse. See on tervislik ja sama oluline nagu hapnik akvaariumis – kui seda ei ole, siis kalad ei jää ellu.

Olete ise ka helilooja. Mis on andnud impulsi kirjutada oma muusikat?

Olen pühendunud mõttele luua repertuaari kuuekeelsele elektriviiulile, mis on päris uus pill. Noored on hakanud seda mängima, kuid sellele ei ole palju tõsist repertuaari. Elektriviiulit kasutatakse kantribändis või on selle roll natuke nagu trikimehe oma. Tegelikult on see pill heliloojate jaoks värske materjal, sest sellega saab teha asju, mida on akustilise viiuliga võimatu teha: muuta kõla, kasutades eri efekte. Kuna pillil pole oma suurt akustilist kõla, saab kasutada pilli nii, et on kuulda ainult see kõlaefekt. Arvan, et elektriviiulit tuleb võtta tõsiselt ja mitte pelgalt kui valju viiulit. Seepärast olen väga õnnelik, et sellised heliloojad nagu John Adams, Terry Riley ja Nico Muhly kirjutavad elektriviiulile. Roberto Sierra kirjutab mulle praegu viiulikontserti. Ma ise tunnen ka kohustust repertuaari laiendada, sest on vähe inimesi, kes tajuvad selle pilli võimalusi samamoodi nagu mina.

Olete arendanud välja sellise meetodi nagu Strum Bowing. Mis võiks klassikalises muusikahariduses teisiti olla?

See on mulle oluline teema ja teen praegu ka sellel teemal taskuhäälingusaadet. Keelpillimäng on olnud seni põhiliselt klassikalises muusikas või kantrimuusikas ja natuke ka džässis, aga kui mõtlete džässist, siis see ei ole keelpillile väga tavapärane. Isegi kui meil on Stéphane Grappelli ja teisigi džässviiuldajaid. Kuni 20. sajandini olid keelpillid alati seotud oma ajastu populaarse muusikaga. Heliloojad olid seni kirjutanud populaarse muusika idioomi kasutades ja siis see muutus. Küsingi endalt, miks see nii juhtus. Põhjuseid on mitu, kuid ma sooviksin seda muuta ja tuua keelpillid tagasi, nii et need oleksid ka orgaaniline osa meie popmuusikast. Samal ajal mitte lihtsalt nii, et on lisatud keelpill, mis kõlab rokis natuke sümfooniliselt, vaid soovin, et keelpill kõlaks sama funky’lt nagu kitarr. Keelpillid saavad ka akorde mängida. Eriti kui tegemist on kuuekeelse pilliga. See on midagi, mida mulle Juilliardis ei õpetatud – kui mängin poognaga ükskõik milliseid rütme, siis teen seda nii, nagu mängiks kitarrimängija. (Võtab pilli ja demonstreerib rokilikke ja funk’ilikke rütme.) Hakkasin nuputama, kuidas seda teistele õpetada, ning andsin välja Strum Bowingu vihiku ja etüüdikogumiku.

Mulle meeldib, kuidas te mängides eri helikõlasid valite. Ühest küljest on need valikud väga fantaasiarikkad, teisalt jälle tunduvad väga maitsekad ja teadlikult piiratud.

Olen väga hoolas kõlaefekte valides. Ma ei taha kunagi, et see oleks mingi trikitamine, sest kuulajal on väga lihtne elektriviiulimängija kui lihtsalt trikimeister peast välja visata. Seepärast vaatan hoolikalt, et see muusika, mida mängin, oleks tehtud vaoshoitud ja maitsekalt.

Kas igatsete vahel ka akustilist viiulit?

(Naerab.) Jah, vahel küll. Mul on siin üks, aga ma ei mängi seda eriti tihti. See on teistmoodi nauding, kui kõla on kehale nii lähedal. Reisida oleks ka akustilise pilliga lihtsam. (Naerab.) Ei ole vaja nii palju pedaale kaasa võtta.

Esinete Tallinnas koos ERSO-ga. Kas teete dirigent Olari Eltsiga esimest korda koostööd?

Maestro Eltsiga teeme koostööd esimest korda, kuid muuseas olen Turtle Island String Quarteti koosseisus sattunud mängima ning salvestama Neeme Järvi ja Detroiti sümfooniaorkestriga.

Kas olete Tallinnas esimest korda? Jah, esimest korda. Olen Eestist väga palju head ja huvitavat kuulnud ning oodanud seda väga.

Loe intervjuud Eesti Päevalehe / Delfi kultuuriportaalis.