Meie inimesed

Tšellist Indrek Leivategija: kui muusikule hakkab tunduma, et ta oskab, lõpeb areng

Indrek Leivategija ja tema pill Noblessneri kandis. «Tšellorepertuaar on õnneks väga rikkalik, kuna tänapäevasele tšellole sarnane instrument on juba pea 500 aastat vana,» räägib ta. Foto Tairo Lutter/Postimees.

Janar Ala, Postimees

16. september 2021

  • Talent tuli koju
  • Professionaalsete muusikute palgad peaksid Eestis olema kõrgemad
  • Eesti kontserdipublik on noor
Pea juba legendaarne lööklause on «talendid koju». Tšellist Indrek Leivategija elas, õppis ja töötas 16 aastat Saksamaal. Viimasel kolmel aastal tuli pähe mõte, et võiks Eestisse tagasi kolida. Uuest hooajast on ta ERSO tšellorühma kontsertmeister. Möödunudreedene avakontsert ka juba mängitud.

«Mul on olnud õnne töötada maailma parimates orkestrites tippdirigentide käe all, mängida kammermuusikat koos suurepäraste solistidega ning anda regulaarselt soolokontserte,» ütleb ta oma Saksamaa perioodi teatavaks kokkuvõtteks. Aastast 2012 oli ta maineka Bambergi sümfoonikute tšellorühma teine kontsertmeister. Nüüd leiab, et tahaks oma oskusi ja kogemusi ka Eestis realiseerida, ja mis saaks muusikasõpradel selle vastu olla. Ta jätkab paralleelselt ka Bambergis.

«Kontsertmeister» kõlab uhkelt. Mida kontsertmeister ühes orkestris üldse teeb?

Kontsertmeistri peamine ülesanne on luua orkestris ja oma pillirühmas stabiilsust ning olla usaldusväärne. See tähendab lühidalt kokku võttes alati õigel ajal õigete nootide mängimist. Oma olemuselt on see töö muidugi palju mitmetahulisem ning nõuab kiiret analüüsivõimet ja tugevat empaatiat kolleegide suhtes. Kohati ka raudset närvi.

Oluline ja aeganõudev osa sellest tööst toimub tihti enne esimest proovi: lisaks partii omandamisele on nootidesse vaja sisse panna strihhid – see tähendab märgid, mis annavad rühmas mängivatele muusikutele suunise, kumba pidi peaks käima poogen. Sellest sõltub, kuidas kõlavad fraasid.

Jäämäe tipp on orkestrisoolode mängimine. See on kontsertmeistri töö kõige ilusam osa.

Miks teist kunagi just tšellist sai, aga mitte näiteks viiuldaja või fagotist?

Kuna mõlemad mu vanemad on muusikud (Indrek Leivategija ema Kadri Leivategija on Heino Elleri muusikakooli direktor, isa Andres Leivategija on olnud sama kooli viiuli- ja vioolaõpetaja – J. A.), on kontserdil ja teatris käimine meie peres alati olnud praktiliselt igapäevane asi. Olin nelja- või viieaastane, kui mind kontsertidele kaasa hakati võtma. Enamasti käis sel ajal küll terve kontserdi kuulamine veel üle jõu, kuid kaasa mind võeti ning vajadusel toodi süles magavana pärast koju tagasi.

Veel enne kooliikka jõudmist olin näinud Tartus Vanemuise teatris kõiki programmis olnud muusikalavastusi. Verdi «Traviatat» ning Bizet’ «Carmenit» ilmselt kümneid kordi, Humper- dincki «Hansukest ja Gretekest» ilmselt veel rohkem.

Laulsime noorema õega kodus mängides tihti mõnda teatris kuuldud laulujupikest.

Teatris käies meeldis mulle selle maja lõhn. See oli segu vanast sametist ja suitsust ning tekitas tunde, mida on raske kirjeldada. Samuti meeldis mulle vaheajal kõõluda orkestriaugu ääre peal. Seal mulle ilmselt tšello silma jäigi.

Tartusse oli mõni aasta varem tulnud tööle väga hea tšelloõpetaja ning kõige selle koosmõjul otsus ilmselt sündiski.

Õppisitegi alguses Reet Metsa juures Heino Elleri muusikakoolis. EMTAs te kaua ei õppinud. Läksite Saksamaale. Miks just Saksamaale, aga mitte suurte tšellistide kodumaale Venemaale?

Olen kõik koolivahetused teinud pika üleminekuperioodiga. Enne kui lõpetasin Heino Elleri muusikakooli, käisin paralleelselt tunnis Tallinnas Henry-David Varema juures. Samuti, kui läksin Saksamaale prof Wen-Sinn Yangi tšelloklassi, jätkasin mõned aastad paralleelselt õpinguid Tallinnas. 2012–2013 õppisin aasta Natalia Gutmani klassis Firenze lähedal Fiesoles. Kuna Gutmanil oli Münchenis korter, käisin tal kodus tunnis ka pärast Fiesole aastat.

Kõik need tšellistid, kelle juures olen õppinud, on jäänud mulle lähedaseks senini ning ma ei häbene neilt nõu küsida. Sellega, kui muusikule hakkab tunduma, et ta oskab, lõpeb areng. Tunnen õnneks aina enam vajadust oma fraasi, vibraato ja intonatsiooniga töötada. See on hea märk.

Indrek Leivategija

-Tšelloõpinguid alustas viieaastasena Heino Elleri muusikakoolis Reet Metsa käe all, hiljem õppis Tallinnas ka Henry-David Varema juures.

-2006 kolis Saksamaale, kus õppis Münchenis prof Wen-Sinn Yangi tšelloklassis.

-2008–2010 mängis Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkestris.

-2012 sai temast Bambergi sümfoonikute tšellorühma teine kontsertmeister.

-Tšellorühma kontsertmeistrina on olnud sage külaline paljudes Saksa orkestrites.

Saksamaa on teadupärast üks Euroopa kultuuri keskmeid, ka üks euroopaliku muusikakultuuri keskmeid. Ma ei mäleta, kes leidis (oli see Goethe, Spengler või keegi kolmas), et kui näiteks prantsuse kultuuri selline dominant on kirjandus, siis saksa kultuuril muusika. Popmuusikatunnetus on seal küll pigem halb. Aga kuidas see tohutu ajalooline ja kultuuriline kaalukus praeguses muusikakultuuris avaldub? Ja kas selline traditsioonide ja ajaloo olemasolu on pigem hea või halb?

Saksamaast on tõepoolest kujunenud klassikalise muusikakultuuri Meka. Seal on üle saja professionaalse orkestri, kümneid ooperimaju ning sadu teatreid. Sakslaste armastus klassikalise muusika vastu on jäägitu. Võin tuua ühe näite: Bambergi sümfooniaorkestril, kus olen nüüdseks pea kümme aastat töötanud, on kokku pisut alla 7000 abonemendi – need on seeriapiletid, mida on võimalik endale eri kategooriate järgi osta. Seda linnas, mis on väiksem kui Tartu. Ja selleks, et tekiks võimalus endale abonement osta, peab ootama, et mõni jälle vabaneks. Vahel mitu aastat. Orkestri jaoks tähendab see, et võime näiteks kolmel õhtul järjest 1440 inimest mahutavas saalis mängida täismajale Brahmsi 4. sümfooniat. Selle taga on kahtlemata pikk ja järjepidev traditsioon.

Piirkondadest olete nii õpingute kui ka karjääri kaudu olnud seotud Baierimaaga. Kas Baierimaa muusikakultuur erineb näiteks Berliini või Kölni omast?

Olen tõepoolest juba 16 aastat elanud Baierimaal. Esialgu Münchenis ja nüüd Bambergis.

Baierimaa on võrreldes Berliiniga justkui täiesti teine riik. Need erinevused väljenduvad kõikjal: esiteks on Baierimaa suuremas osas ajalooliselt katoliiklik, Põhja-Saksamaa aga protestantlik. Sellest lähtudes on ka muusikatraditsioonid erinevad. Baierimaal on ajalooliselt olnud au sees rahvamuusika ning seda mängitakse maapiirkondades pea igas majapidamises senini. Seetõttu on seal ilmselt raske leida mõnda inimest, kes ei oskaks pisut klarnetit, sarve või meie kandlega sarnast Lõuna-Saksamaal levinud rahvapilli.

Berliin on muutunud viimaste kümnenditega üheks muusikamaailma keskpunktiks. Seda nii tänu meeletule hulgale erineva etnilise ja kultuurilise taustaga inimestele, kes on sinna elama läinud, kui ka Berliini majandusliku olukorra paranemisele. Jõukad linnad on varem olnud München ja Stuttgart.

Olete öelnud, et tšellist peaks olema laia silmaringiga, palju lugenud jne. Millist raamatut või filmi soovitaksite, et n-ö süvamuusikas paremini orienteeruda?

Olen kahjuks viimasel ajal lugemise unarusse jätnud. Hetkel loen Vahur Afanasjevi raamatut «Serafima ja Bogdan». See raamat kuulub kahtlemata juba praegu eesti kirjandusklassikasse. Aga kas see toetab klassikalise muusika kuulamist – ei tea.

Ma arvan, et klassikalise muusika kuulamine ei vajagi erilist ettevalmistust. Pigem rahuliku meelt ja pisut aega. Paljud minu head koolivennad Miina Härma gümnaasiumist, kes muidu muusikaga palju kokku puutunud ei ole, on endas nüüd avastanud huvi tulla kontserdile.

Takistuseks on pigem see, et oleme harjunud infot saama liiga lihtsasti ja kiiresti. Seda söödetakse meile parajate ampsudena igalt poolt. Richard Wagneri helikeele ja saksa eepiliste kangelaste hingeelu mõistmiseks kulub lihtsalt harjumatult palju aega.

Ilmselt on nii raskesti vastatav ja ka mitte just kõige targemini sõnastatud küsimus, aga suure pingeridadehuvilisena teeksin ikkagi proovi: millised on teie arvates kolm parimat tšellole kirjutatud muusikapala?

Tšellorepertuaar on õnneks väga rikkalik, kuna tänapäevase tšelloga sarnanev instrument on juba pea 500 aastat vana.

Interpreedina pean alati arvestama ajastule omaste traditsioonide ja kontekstiga. Seetõttu Bachi Schubertiga võrrelda on väga raske. Mul on muidugi ka südamelähedasemad ja vähem meelepärased teosed, kuid need valikud on ajas pidevalt muutunud ja nimetada neid ei tahaks.

Algaval hooajal saab teid kuulda ERSO ees ka solistina. 14. jaanuari kontserdil «Talveromantika» kõlab teie esituses Camille Saint-Saënsi esimene tšellokontsert. Kuidas seda teost ja tema positsiooni ajaloos kirjeldada?

Saint-Saënsi tšellokontsert on romantismiajastu vaieldamatu pärl. See on ääretult kompaktselt komponeeritud ning jutustab kuulajale justkui ühe tervikliku katkematu loo. Esimene osa algab orkestri võimsa a-molse akordiga, mille järel astub tšello sisse kirest pulbitseva ning rahutu teemaga. Seesama teema on ka finaali kandvaks meloodiaks, mis käib orkestris pillirühmade vahel käest kätte ning areneb teose lõpuks välja kiireteks virtuoosseteks jooksudeks soolotšello partiis. Nende kahe osa vahele jääb n-ö aeglane teine osa, mis pigem mõjub tantsulise karakteriga intermetsona.

Tegu on ääretult kauni ja nii publiku kui ka tšellistide poolt palavalt armastatud teosega.

Kui palju on teil tulnud mängida teoseid, mis isiklikult ei meeldi, ja kuidas sellise olukorraga toime tulla?

Selliseid teosed olen aeg-ajalt ikka pidanud mängima. Üritan siis kõigest hoolimata muusikast leida selle tugevaid külgi: mõni motiiv, põnev harmooniline järgnevus, kõlavärv või muu. Ja kui seal mind tõesti mitte midagi ei kõneta, katsun lihtsalt ära kannatada.

Noorte inimeste kontserdisaali toomine ja publiku pealekasvatamine on kindlasti väga oluline. Mul on selle üle siiralt hea meel, et siinne kontserdipublik on noor.

Kuidas suhtute sellisesse mõistesse nagu süvamuusika?

Ma ei suhtu sellesse mõistesse kuigi hästi. Olen palju mõtelnud selle üle, mis muudab ühe muusikateose ajatuks – on see meloodia, rütm, harmoonia või veel midagi muud. Miks me mängime ikka veel Bachi ja mis selles muusikas on, mis meid kõnetab. Kriteeriumid on kõigile loojatele samad, seetõttu pole mõtet neid ka liigitada. Proovikiviks on olla ajastuteülene.

Milline peaks olema aukartuse roll ühe muusiku töös?

Interpreedi roll on vahendada helilooja loomingut publikule. Liigne aukartus võib saada takistuseks muusika esitamisel. Küll aga peaksime olema enda suhtes väga ranged kõige osas, mis helilooja on nooditeksti kirja pannud.

Kuidas suhtute klassikalise muusika populariseerimisse? Kas see on vajalik?

Noorte inimeste kontserdisaali toomine ja publiku pealekasvatamine on kindlasti väga oluline. Selle nimel teeb ka ERSO väga head tööd. Mul on selle üle siiralt hea meel, et siinne kontserdipublik on noor.

Te õpetate ka, nii Saksamaal kui Eestis. Mida õpetamine teile annab?

Minu jaoks käib õpetamine orkestris töötamise ja interpreeditegevusega lahutamatu osana kaasas. See on nii õpilase kui ka minu enda jaoks kasulik suhe – see aitab aastate jooksul õpitut korrastada ja kokku võtta ning seeläbi ka ise seda kõike enda kasuks paremini tööle panna. Samuti tunnen endal moraalset kohustust õpitut edasi anda ning nõu ja vajadusel ka majandusliku jõuga abiks olla, et noored Eesti tšellistid saaksid tuule tiibadesse.

Kuidas iseloomustaksite ERSO muusikalisi valikuid ja kõlapilti aastal 2021?

Tulemas on mitmekesine ja kirev hooaeg. Loodan väga, et koroonaviirus seda ära ei riku.

Mul on hea meel, et ERSO ette on jõudmas aina enam maailma tasemel tippdirigente. See mõjub orkestri arengule suure tõukena. Ka ERSO kõlapilt on muutumas aina nüansirikkamaks ja tundlikumaks ning musitseerimine täpsemaks.

Sellesse arengusse on Olari Elts oma sügava musikaalsuse ja täiuseni lihvitud tehnikaga meeletu panuse andnud.

Ka oleme suutnud luua endale väga tugeva tšellorühma. Mõne päeva eest liitus meiega abikontsertmeistri rollis tšellist Johannes Välja, kes mängis konkursil erakordselt hästi. Mõned kuud varem poole koormusega Brendan Tarm. Mõlemad muusikud kuuluvad Eesti parimate tšellistide hulka ning nende ERSO ridades nägemine teeb meele rõõmsaks.

Mida muudaks ERSO jaoks uus maja?

Mõistan hästi, et ERSO vajaks uut kontserdisaali. See probleem oli väga ilmne reedesel avakontserdil, kus Richard Straussi «Roosikavaleri» süidi koosseisu lavale mahutamisega oli suuri probleeme. Samuti ei mahtunud saali kõik, kes tahtsid tulla kontserti kuulama. Peale selle on ka mõningad akustilised probleemid.

Olen siiski seda meelt, et veel enne, kui hakata ehitama uusi hooneid, tuleks leida vahendeid, et tugevdada sisu.

Hetkel oleme olukorras, kus palk ei ole Tallinna hinna- ja palgataset arvestades konkurentsivõimeline. Ja seda eriala puhul, mille omandamiseks kulub pea 20 aastat. Rääkimata sellest, kui palju raha kulub pilli ostuks ja korrashoiuks.

See on põletav probleem, millega tuleks tegeleda esmajärjekorras. Meil on paratamatult vaja heade muusikute pärast konkureerida ülejäänud Euroopaga ning riigi seisukohast oleks selliste tingimuste loomine mõne ehitusprojekti kõrval köömes.

Loe intervjuud Postimehe kodulehel.