Aktuaalne

Kristiina Poska: Lava on minu turvapaik, seal tunnen end kõige kindlamini

Kristiina Poska. © Kaupo Kikkas.

Riina Luik, Postimees

23. oktoober 2021

  • Kristiina Poska dirigeerimisel esineb Läti esindusorkester Tallinnas
  • Kavas on Tšaikovski “Pateetiline sümfoonia” ja Hatšaturjani viiulikontsert
  • Aprillis teeb Poska debüüdi Amsterdami Concertgebouw’ orkestriga

Laupäeval, 30. oktoobril astub Estonia kontserdisaalis Kristiina Poska dirigendikepi all üles Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester. Kui Poska mõni aasta tagasi maailma nõutuima naisdirigendi tiitliga pärjati, sai selgeks, et samas meeletus tempos enam edasi minna ei saa. Aeg ongi teinud omad korrektiivid, mida dirigent nüüd väga naudib.

Vaba hetke, mil see intervjuu toimuda saaks, peab dirigent Kristiina Poska kalendrist kaua otsima – oktoobrikuu on triiki täis, päevad minutipealt ära planeeritud. Näib, nagu poleks koroonapandeemiat olemaski! Poskal on vaatamata heitlikele aegadele käes lausa kaks koduorkestrit: alanud hooajal kinnitati ta lõunanaabrite esindusorkestri Läti Riikliku Sümfooniaorkestri esimeseks peakülalisdirigendiks ning kunstilise juhi ja peadirigendina jätkub viljakas koostöö Flandria sümfoonikutega.

Samuti jagub Poskal kuhjaga külalisesinemisi ning kuhugi pole kadunud ka tema vana armastus – ooperidirigeerimine. Kuid oletus, et midagi pole muutunud, ei pea paika. Muusikamaailmas on väga palju muutunud, ja muutunud on ka eduka naisdirigendi enese eluhoiak ja tööstiil.

Oskus aega maha võtta, pideva lennus olemise asemel rahulikult ja süvitsi minna, oskus nautida aeglasi, kuid see-eest kirgastavaid loomeprotsesse, saada tagasi kaduma kippunud kodutunne – kõik see, pealtnäha justkui kõrvaline ja vähem tähtis, annab värvingu ja fooni kõigile Kristiina Poska uutele loomingulistele sihtidele.

Kuna loo autorit ja intervjueeritavat seob kauaaegne tutvus, toimub intervjuu sinavormis.

Kristiina, kas dirigendina pead sa endiselt iga päev olema valmis selleks, et midagi tühistatakse, lükatakse edasi või vastupidi, tulevad uued ja ootamatud ettepanekud, tuleb käigu pealt haarata kohver ja kihutada lennujaama, sest töö – niikaua kui seda on – ootab tegemist? Kas tavapärane dirigenditöö on praegu sinu jaoks taastunud või elad mõneti ooterežiimil?

Praeguseks ehk selle hooaja algusest on dirigenditöö minu jaoks täielikult stabiliseerunud. See on esimene hooaeg, kus kõik on peaaegu nagu enne koroonat. Tõsi, eri riikides on nõuded ja reeglid mõnevõrra erinevad, kuid enamikus riikides istub nii orkester laval kui ka publik saalis juba ilma distantsita.

Hetkel olen Prantsusmaal ja siin on reeglid siiski päris karmid: orkester istub väikese distantsiga, keelpillimängijad peavad kandma maski. Eelmisel nädalal käisin Belgias, seal on kõik juba täiesti vaba. Veel enne seda juhatasin Taanis ja Rootsis, ka seal on kõik peaaegu nagu vanasti. Aga see on ainult pealispind, tegelikult ei ole miski enam sama ei muusikaelus ega ühiskonnas üldiselt.

Käesolevast hooajast alates oled sa Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri esimene peakülalisdirigent, jätkad Flandria Sümfooniaorkestri kunstilise juhi ja peadirigendina – keerulistel aegadel nagu praegu on suur õnn omada suisa kaht koduorkestrit, kes sind väga ootavad.

Absoluutselt! Läti orkestri puhul on mul eriliselt hea meel selle üle, et see asub kodule nii lähedal. See on orkester, millel on oma traditsioonid, kuid mis on samas paindlik nii mentaalselt kui ka mängutehnilises mõttes ja suudab vaadata tulevikku.

Milline on selle koostöö taust ehk mida sinult esimese peakülalisdirigendina oodatakse?

Selle koostöö taust on see, et praegu on orkester olukorras, kus nende kodusaal – Riia Suurgildi saal – läheb kaheks aastaks renoveerimisele. Kuid see saal ei ole kontserditegevuseks loodud ja kindlasti pole see sellise orkestri vääriline. Riias aga polegi peale Suurgildi saali ühtegi teist saali, kus sümfoonilist muusikat ette kanda. Nii et saaliprobleemid on igal pool.

Oktoobris anname seal viimase kontserdi ja orkestrile tähendab see, et kaks aastat tuleb meil anda kontserte ainult väljaspool Riiat. Jah, mõneti mõjub see šokeerivalt, et Läti esindusorkester kogu selle aja jooksul pealinnas Riias üldse üles ei astu. Teisalt on Lätis rajatud palju uusi kontserdisaale, mis on ju väga positiivne. Inimesed on tänapäeval juba üsna mobiilsed, ja ega see Läti nüüd nii suur ka ei ole! (Naerab.) See kõik on asja tehnilis-logistiline pool.

Ja sisuline pool…

Sisuline pool on see, et sel perioodil astub praegune peadirigent Andris Poga oma positsioonilt pisut tagasi, kuna tal on ka teine orkester Norras (alates hooajast 2019/2020 on ta kuni kolm hooaega Stavangeri sümfooniaorkestri peadirigent – R. L.). Minu üks roll on olla selles ebastabiilses olukorras n-ö stabiliseeriv element.

Taas oled sa oma habrastele õlgadel võtnud suure vastutuskoorma. Kaks aastat kestval «tuuril», kus pea iga nädal tuleb üles astuda uues saalis, elada kohvrite otsas – kerge ei saa see kindlasti olema, inimesed väsivad, orkester väsib.

Nojah, ma ei tea, kas seda asja tasub nüüd nii dramaatiliseks ajada! (Naerab nakatavalt.)

Kas ja kuivõrd mõjutab vastne esimese külalisdirigendi ametikoht koostööd Flandria orkestriga? Eesti publikule on tänavune hooaeg muidugi kui unelm – tood oma mõlemad orkestrid meile koju kätte.

See ei mõjuta üldse, jätkan ka Flandrias. Jah, tõesti, pärast mitmeid edasilükkamisi toon Eestisse ka oma Flandria orkestri (31. märtsist 2. aprillini 2022 – R. L.) ja on suur kokkusattumus, et samal hooajal astun üles ka Läti orkestriga.

Mida on publikul järgmisel nädalal Läti Rahvuslikult Sümfooniaorkestrilt oodata?

Läti orkestriga keskendume traditsioonilisele kavale, mille keskmes on Tšaikovski sümfoonia nr 6 h-moll «Pateetiline» ja Hatšaturjani viiulikontsert d-moll, milles soleerib orkestri viiulirühma kontsertmeister Georg Sarkisjan. Seda koostööd ootan ma suure põnevusega, sest me ei ole varem koos töötanud. Arvan, et Tšaikovski on igati väärikas teos, millega Eestisse tulla, ja kindlasti annab see orkestrile võimaluse näidata end parimast küljest. Flandria orkestriga on meie põhifookus praegu Beethovenil.

Oled juhatanud maailmas paljusid orkestreid ja esinenud väga paljudes saalides. Mida tähendab orkestrile ja dirigendile mõiste «hea saal»?

Olulisim roll on muidugi akustikal, kuigi ka disain ja arhitekti idee mängivad teatud rolli. Hea akustika puhul on väga palju elemente, mis peavad kõik koos toimima. Akustika peab eelkõige orkestrit toetama, olema selline, mis laseb orkestril kõlada läbipaistvalt, kus saalis istuja kuuleb kõike, ning samas andma mingi ekstra soojuse või ilusa kõlavärvingu, olles samas aus.

On ka selliseid saale, mis ongi väga «ausad» selles mõttes, et kuigi orkester mängib fantastiliselt, viib akustika eripära ehk näiteks liigne «ausus» selle kvaliteedi miinusesse. Nimetamata siinkohal nimesid, ütlen, et nii mõnigi efektne saal on liiga «aus» – iga krõps laval või saalis on kõigile kohe kuulda, see pole kaugeltki hea.

Akustika peab eelkõige orkestri kõla toetama ja olema kuuldav igas saalinurgas ehk oluline on ka see, kuidas heli saali jõuab. Tihti on küll toredad saalid, kuid heli ei jõua lavalt publikuni või vastupidi, jõuab sinna liiga agressiivselt, või võimendab mõned pillirühmad üle.

Samas on häid ja õnnestunud saale maailmas väga palju, ja paljud neist ei asu üldse metropolides. Minu isiklikud lemmikud on näiteks Berliini Filharmoonia saal, mis on ehitatud ajal, mil veel polnud kõiki tänapäeval kättesaadavaid tehnilisi võimalusi, et akustilised parameetrid välja arvutada.

Üks täiesti teistsugune saal, mis samuti minu lemmikute hulka kuulub, on Viini Musikvereini saal, milles on uskumatu akustika. See on nagu kontserdisaali ja kiriku segu, väga erilise akustikaga ja orkestrit väga toetav. Ka Zürichi Tonhalle, Amsterdami Concertgebouw, Leip­zigi Gewandhausi saal – need kõik on väga erilised ja suurepärase akustikaga saalid.

Kuidas sa dirigendina sellise olukorra lahendad – mängida ju tuleb? Mis tundeid see sinus tekitab? Oled sa keeldunud mõnda saali tagasi minemast?

(Naerab südamest.) Ei, sellist asja ei saa küll teha! Aga selliseid saale, kus ma olen mõelnud, et see on täiesti masendav ja et siin ei ole võimalik mängida, on ikka ette tulnud. Need saalid on «kuivad» või sellised, kus heli üldse ei kanna. Aga need on olnud samas väga huvitavad väljakutsed. Tuleb leida viis, kuidas viia iseennast ja orkestrit sellisesse mentaalsesse seisundisse, et me lihtsalt mängime selle saali üle!

Tagantjärele tuleb tõdeda, et muusikaliselt on need olnud ühed minu parimad kontserdid. Sellepärast, et olen olnud sunnitud üle olema kõigist neist füüsikaseadustest ja võtma ühendust mingi teise dimensiooniga, mis on kõrgemal füüsikalisest reaalsusest. Ja see on tegelikult see, mida muusika nagunii vajab ja kuhupoole püüdleb.

Vahel aitab selline raske olukord tõusta sisuliselt kõrgemale tasandile. Ma olen andnud väga rasketes saalides kontserte, mis on olnud absoluutselt fantastilised ja kus publik on olnud suures vaimustuses.

Dirigendiruum asub tavaliselt lava vahetus läheduses – jõuad sa teel lavale millestki mõelda?

Jah. Tänulikkusele. Leian alati selle hetke, et olla tänulik.

Aastaid tagasi juhatasid sa innukalt paljusid orkestreid, olid kogu aeg lennus ja näis, et sa pigem korjad kogemusi, kui oled valmis hooaeg hooaja järel pühenduma vaid ühele orkestrile. Näib, et flaamid suutsid su siiski «kodustada».

Jah, kuid ajal, kui sain Flandria orkestri peadirigendiks, ei otsinud ma endale peadirigendi kohta. Mulle tõesti meeldis see, et olin vaba ja tegin täpselt seda, mida teha tahtsin. Tõtt-öelda on see hoiak dirigentide maailmas üsna erandlik. Mulle meeldiski see, et olin täna siin ja homme seal.

Kuid nüüd on see paljuski muutunud, seda eeskätt just tänu minu Flandria orkestrile. Nad on mind õpetanud nägema täiesti uusi kvaliteete ja dimensioone, mida ma küll varem teoreetiliselt teadsin, kuid millegipärast kartsin kogeda. Just sellest tööst on tulnud teadmine, et sügavam rahulolu muusikaga tegelemisel tuleb siiski sellest, kui töötad kollektiividega, kellega sa hästi sobid ja saad minna teemadega sügavuti edasi.

Kas töö Läti esindusorkestriga tõotab samasugust rahuldust pakkuda?

Usun küll, ja ka Läti orkestri puhul rõõmustab mind eelkõige see, et tegu on koostööpartneriga, keda ma saan sügavuti tundma õppida. See kõik toetab joont, mida ma endas järjest enam märkan ja mis minus süveneb: olla rohkem paikne ehk töötada rohkem kollektiividega, keda ma tunnen ja tean ning kellega saan saavutada ka kunstiliselt rohkem just tänu tihedale koostööle. Ja mitte igal pool niivõrd külalisdirigent olla.

Ja ometi – meie intervjuu toimumise ajal juhatad ja salvestad Prantsusmaal Lille’is, kalender on tööd täis.

Loomulikult on mul ka nende kahe orkestri kõrvalt piisavalt aega, et käia külalisdirigendina mujal juhatamas, ning käesolev hooaeg on selles mõttes tõesti väga huvitav ja mitmekesine. On ka paar väga erilist juhatamist: järgmise aasta aprillis teen debüüdi Amsterdami Concertgebouw’ orkestriga, see on kahtlemata minu jaoks väga kaalukas koostöö. Mis seal salata, eks süda hüppas ja rõkkas rõõmust, kui see kõne tuli. (Naerab.)

Kuid tegelikult oli neil huvi minu vastu juba mitmeid aastaid ja meil oli juba tänavu kevadeks kontsert planeeritud, kuid see jäi paraku pandeemia tõttu ära. Viimasel ajal olen ma saanud suhteliselt vähe oopereid juhatada, olen selle järele suisa igatsema hakanud. Kuid detsembris ja jaanuaris juhatan Flandria Ooperis (Vlaamse Opera) Puccini «Boheemi», märtsis-mais Berliini Riigiooperis Mozarti «Võluflööti».

Mul on kuri kahtlus, et sa pole kogemustest siiski suurt midagi õppinud – lubasid teha suuri elumuudatusi, kuid karussell pöörleb nagu enne!

(Naerame koos ja südamest.) Ja kuigi hetkel tundub, et karussell pöörleb nagu enne, arvan pikas perspektiivis, et oskus aega maha võtta, asju rahulikumalt ja süvitsi teha – see suund ei ole minus kuhugi kadunud, see on endiselt olemas. Eelmine hooaeg, mil pandeemia tõttu lihtsalt tuligi aeg maha võtta, oli mulle väga vajalik ja kosutav aeg. Olin terve aasta Eestis, jalutasin metsas ja mere ääres, oli aega asjade üle järele mõelda.

Mõned aastad tagasi ütlesid, et elu kohvri otsas ja ilma n-ö kodubaasita on väga kurnav. Kas oled selles edusamme teinud – on sul oma home ­base?

Nüüd on. Minu koduakendest avaneb Tallinna parim vaade üle linna merele.

Kuidas sa kirjeldaksid tunnet, mida laval koged?

Lava on tegelikult samuti minu home base, minu turvapaik, kus ma tunnen end kõige paremini ja kindlamini. See on tunne, mida ükski teine kogemus ega olukord mulle elus pole andnud. Ning see on tunne, mille pärast muusikat üldse teha.

Kristiina Poska

  • Sündinud 12.07.1978 Türil
  • Õppis Türi lastemuusikakoolis (klaveri eriala)
  • Lõpetas Tallinna G. Otsa nimelise muusikakooli koorijuhtimise erialal (1998)
  • Lõpetas Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala Toomas Kapteni dirigeerimisklassis (2002)
  • 2003–2005 kooridirigeerimise õpingud Berliini Kunstide Ülikoolis ja Berliini H. Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis (2003–2005)
  • 2004–2011 orkestridirigeerimine Berliinis professor Christian Ehwaldi käe all
  • 2012–2016 Berliini Komische Oper, kapellmeister
  • 2019/2020 Baseli Teatri muusikajuht
  • 2019/2020 –… Flandria Sümfooniaorkestri (Symfonieorkest Vlaanderen) peadirigent ja kunstiline juht
  • 2021/2022 –… Läti Riikliku Sümfooniaorkestri esimene peakülalisdirigent
  • Pälvinud auhinnalisi kohti ja preemiaid rahvusvahelistel dirigentide konkurssidel Ateenas, Londonis, Saksamaal, Taanis
  • 2013 rahvusvahelise dirigeerimiskonkursi Deutsche Dirigenten-Prize I preemia (esimene naisdirigent, kes selle konkursi on võitnud)
  • 2013 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia särava rahvusvahelise tegevuse eest
  • 2015 Bachtrack nimetas Kristiina Poska maailma hõivatuimaks naisdirigendiks

Loe intervjuud Postimehe kodulehel.