Aktuaalne

Raske õppustel, kerge lahingus

Tõnu Kõrvitsa trompetikontserdi esiettekandel soleeris ERSO trompetirühma kontsertmeister Indrek Vau. Foto Kaupo Kikkas.

Ardo Ran Varres, Sirp

29. oktoober 2021

ERSO sarja „Harmoonia“ kontsert „Elts ja Sibelius. Tallinna Muusika­keskkool 60“ 22. X Estonia kontserdi­saalis. Indrek Vau (trompet), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa trompetikontserdi esiettekanne ning Jean Sibeliuse ja Lotta Wennäkoski muusika.

Palju õnne TMKK 60. aastapäevaks! 30 aasta tagant, mil seda kooli lõpetama asusin, tulvab esile ohtralt mälupilte. Oli üleminekuaeg, vanamoodi ei tahetud ja uus oli veel ees, tundmatu maa. Väga tore oli toona kooli sümfooniaorkestris mängida, sellega sai sõidetud näiteks läbi Ida-Saksamaa (SDV) Lääne-Saksamaale kontserte andma ja vaba Euroopat nuusutama. Muutused olid õhus, ootel olid nii õpilased kui ka õpetajad. Rubla hakkas kiirelt devalveeruma ja sellega koos sulas kogu „punase viiuli“ retoorika nagu kevadine jää.

Oaas Kivimäe mändide all, nii teda mäletan. Kevaditi, kui võis juba mantlita väljas käia, olid B-maja aknad valla ja kõik sumises pilliharjutamistest nagu mesitaru. Konservatooriumi õpetajad ja õpilased olid ju ka seal, kaks õppeasutust olid läbi põimunud. Näiteks minu tädi Helve Reiljan, kellega meie pere jagas ühiskorterit, oli konservatooriumi üld­klaveri dotsent, kes sõitis aastast aastasse varahommikul kesklinnast B-majja, et alustada järjekordselt tudengi tehnika lihvimist. Oaas oli see keskkond veel selles mõttes, et muusika, mille keskel TMKKs viibisime, oli lõpetanud oma arengu millalgi 1900ndate algul. (Nii ma seda kogesin, kindlasti oli erandeid.) Teisisõnu, ekspressionism, modernism ja isegi minimalism olid kõrvaldatud. Tõenäoliselt need stiilid kui formalistlik-kapitalistlik rämps lihtsalt ei sobinud nõukogude lastele. Mäletan mikrošokki, kui Helju Tauk mängis meile muusikaloo tunnis Schönbergi „Kuu-Pierrot’d“. Isegi Jaan Räätsa neljas sümfoonia „Kosmiline“, mis mingi seletamatu juhuse läbi TMKK sümfooniaorkestri kavva võeti, mõjus mulle raputavana, just tänu oma helikeele värskusele. Rütmika motoorsus ja dissonantsi julge kasutamine olid nähtused, mida meiesugused muidu naljalt ei kuulnud. Muide, see teos oli tolleks ajaks juba 30 aastat vana! Tuleb meelde ka vaimustunud koolivenna nägu, kui ta mulle pleieri kõrvaklapid ulatas ja mängis – õppejõud Raimo Kangro soovitusel – USAst pärinevat kordusemuusikat (Reich, Glass). Ka see oli väike šokk. Maailm on suurem! Piirid hakkasid murenema …

Tol ajal oli mul johannespääsukeselik komme pildistada kõike ümbritsevat, just dokumentaalse jäädvustamise huvides. Neid mustvalgeid negatiive digiteerides ja läbi vaadates tuleb palju taas selgelt meelde: milline oli näiteks söökla, kus konsi ja „musskeskkooli“ rahvas söömas käis, millised olid klassiruumid ja õppejõud, milline oli koolivorm ja millal see kadus, mida kanti disko­õhtul jne. Väga mitmed kaasõpilased on siiani ERSO ridades ja kui võrdlen pilte 1990. aastast ja vaatan neid praegu ERSO koosseisus, peab ütlema, et ajahammas muusikute peale eriti ei hakka.

Mütsi tahaksin maha võtta väga paljude eriala- ja üldainete õppejõudude ees. Nende vaimsus ja intelligents nakatas kindlasti ka meid, kes me veel ei teadnud, milleks see kõik.

Nüüd aga hüppame tänapäeva. Neid ridu kirjutades käib samal ajal Vabaduse väljakul miiting, kus muu hulgas nõutakse: „Vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Põhiseadusega tagatud põhimõtet, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, ei tohi eirata.“ Kultuurikorraldaja rakursist vaadatuna protestitakse, et saalid oleksid jälle tühjad. Paremat lahendust ju pole …

TMKK juubelikontserdi avalooks oli valitud Sibeliuse sümfooniline poeem „Saaga“ op. 9 (1892/1902) – teos on paras pähkel, et noored TMKK muusikud saaksid koos ERSO proffidega astuda lahingusse näitamaks, mida õppustel on omandatud. Südikalt ja keskendunult musitseerisid noored, paljud neist juba teist-kolmat põlve, muusikud. Võib vaid ette kujutada, millist ärevust ja elevust selline kogemus pakub ja milline rõõm ning nauding on kollektiivse kunsti sees kaasosaline olla. See julgustab mõtlema koostöö ja empaatia tähtsusele. Orkester on tõesti üks inimkonna vägevamaid välja­mõeldisi! Kindlasti tuleb ära märkida Soo-Young Lee klarnetisoolo teose lõpuminutitel, see mõjus hüpnotiseerivalt ja kirglikult.

Seejärel saadeti noored „muusika­sõdurid“ väljateenitud puhkusele. Kontserdi teine teos oli Tõnu Kõrvitsa trompetikontserdi esiettekanne Indrek Vau meisterlikul soleerimisel. Teose ülesehitus on klassikaliselt kolmeosaline, rahulik-mõtliku keskmise osaga. Kohe algul kehtestub fanfaarilik kvart-kvint-motiiv, mis osutub siiski karjasarve hüüuks. Pastoraalne meeleolu on lüüriline, liikuv ja helge. Mažoorne alge on justkui möödapääsmatu, kujuteldava sikusarve helirida tingib selle juba oma piiratud helitekitamise võimaluste poolest. Teine osa on džässilikult sume ning võiks kanda näiteks alapealkirja „Misty Town Blues“. Järgneb kirglik kulminatsioon ja milesdavieslik kadents. Kolmas osa on taas liikuv, peamotiiv on nüüd tajutav kolme peale pulsiga. Teema saab võiduka, särava arengu. Trompeti kõla on flüügelhornilik, partii ei sisalda tehnilist tulevärki, sordiine ega laiendatud mänguvõtteid. Selline helilooja lähenemisviis on kui seisukohavõtt: puhta tooni (clean tone) ja hõrgu orkestratsiooni kaudu on ta otsinud väljapääsu praegusest terve mõistuse kriisi kogevast maailmast. Paratamatult tekib paralleel Tubinaga, kes Teise maailmasõja ajal kirjutas lüürilise neljanda sümfoonia. Seosed on varmad tekkima ka rahva­viiside meisterliku käsitluse ja laulvate orkestratsioonivõtete toel.

Kontserdi teine pool algas 1970. aastal sündinud soome helilooja Lotta Wennä­koski teosega „Verdigris“ (2015). Pealkiri viitab paatinale ehk oksüdeerunud vase või pronksi „kreeka rohelisele“. See on kujundina tabav, kui pidada silmas, et autor on põiminud teosesse motiive ja rütmimustreid Sibeliuse „Saagast“ ja „Andante festivost“ (seda mängiti muide Sibeliuse matustel) ja ehitanud sinna ümber uue, fragmentaarse ja sonoristliku kihistuse. Piltlikult öeldes: Olari Eltsi NYYD Ensemble’i periood on olnud tema õppuste aeg, praegu lahingus on ka nüüdismuusika orkestri­teosed tema käes kui vaha. Vaimustav on jälgida tema kehakeelt niivõrd komplitseeritud partituuri helideks tõlkimisel. Partituuri esimene juhis muusikutele on capriccioso assai, mida võib tõlkida „väga kapriisselt“. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et kapriis on äkiline isemeelne tuju. Helilooja viitab sellega Sibeliuse „Saaga“ kriitikale, mille kirjutas Karl Flodin 1893. aastal: „Kui ainult tema muusikaline intuitsioon ei oleks nii kapriisne.“ Wennäkoski sedastab: „Seetõttu on minu eesmärk olla Sibeliuse loomingust laenatud materjaliga nii kapriisne kui võimalik.“ Ja seda ta ka on. Instrumentaalteatri elementidega nüüdismuusikateose esimestes taktides näeme puhkpillimängijaid sosistamas, aga me ei saa aru, millest käib jutt, kuna seda tehakse läbisegi. Õnneks pole digiajastul partituuri piilumine keerukas. Sealt selgub, et inglise keeles räägitakse paatina olemusest ja tsiteeritud on ka Karl Flodini lauseid.

Mõnda aega kestavad rütmilised võnked põimituna müra-pizzicato’dega. 128. taktis teatavad puhkpillimängijad „This piece wants to be at least as capricious as En Saga by Sibelius“1 ja juba 131. taktis on väga pikk jutt (esitatakse läbisegi), mille võiks kokku võtta järgmiselt. Sibeliusele oli teose algversioon meeleseisundi väljendus. Kriitik soovitas kapriise vähemaks võtta. Hiljem kirjutas Sibelius loo kolleegi soovitusel pisut ümber ja eemaldas sellest mõningad metsikud passaažid, mille tulemusena sai teos siledamaks ja tsiviliseeri­tumaks. Verdigris on ilmselt hallitus Sibeliuse monumendil. Soome heliloojad võiksid olla palju kapriissemad.

Selle peale ei oska ma muud kosta kui „uhh!“. 219. taktis on tekst, kus on tsiteeritud Aino Sibeliust, kes vanas eas kurtis, et teose uuendatud versioon on liialt poleeritud ja tsiviliseeritud. 227. taktis üllatab kuulajat vali laulev röögatus, millele peagi järgneb lõpuosa sonore, non troppo serioso, kus tsiteeritakse „Andante festivot“ soovitusega with exaggerated, hysterical vibrato2 keelpillimängijatele. Selles kõiges on huumorit ja protestivaimu, mis on mässaja­likult punk. Meenub ka eelmine värvikas ja visuaalselt haarav kogemus Wennäkoski teosega „Susurrus“, mille ERSO esitas ISCMi maailma muusika päevadel 2019. aasta maikuus. Selle kõige peale tahaksin tsiteerida Sibeliust ennast, kes elas kriitikute rünnakuid valuliselt üle: „Älkää kiinnittäkö huomiota mitä kriitikot sanovat, kriitikoille ei ole koskaan pystytetty yhtään patsasta.“3

Õhtu lõpetas juba eespool mainitud kuulsa soomerootslase Johan Christian Julius Sibeliuse ehk Jean Sibeliuse viies sümfoonia, mille helilooja kinkis endale esimeseks juubeliks. Ka see on kirjutatud raskel ajal, nimelt Esimese maailmasõja algusaastail. On lihtsalt imekspandav, mida helidega on võimalik korda saata. Viimase osa luigehüüud panevad mõtlema, et Soomes kluugutavad luiged tõesti kuidagi teisiti. Ma ei tea, kas sel on ka loodusteaduslik kate, aga mulle näib nii iga kord, kui Soome looduses neid kuulen. (Ka selles teoses on autor dissonantse pehmendanud, kirjutades lõpu hiljem ümber. Oli ju 1911. aastal esiettekandele tulnud suhteliselt dissonantne neljas sümfoonia kuulajaid ehmatanud.4 ERSO ettekanne oli võrratu. Bravi tutti!


1 See teos soovib olla vähemalt sama kapriisne kui Sibeliuse „Saaga“.
2 Liialdatud, hüsteerilise vibraatoga
3 „Ärge pöörake tähelepanu sellele, mida kriitikud ütlevad, neile pole kunagi püstitatud ühtegi monumenti.“
4 Erik Tawaststjerna (toim), Sibelius. Otava 2015, lk 218.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.