Aktuaalne

Afektid ja konfetid

Enno Poppe. ©Harald Hoffmann.

Aurora Ruus, Sirp

5. november 2021

Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 23. – 29. X Tallinnas ja Tartus, kunstiline juht Monika Mattiesen.

Tänavu kahekümnendat korda peetud festival „Afekt“, mis on küll varem kandnud eri nimetusi, tähistas juubelifestivali rahvusvaheliselt tunnustatud nimekate heliloojate ja interpreetidega. Publikuni jõudis aukartustäratavalt suur hulk Eesti esiettekandeid, paremik nüüdismuusika klassika hulka kuuluvaid teoseid ning mitmeid improvisatsioone.

Viis refleksiooni ja neli afekti

Seitsmepäevast festivali raamisid suure­pärased kontserdid, mis ilmestasid maitsekalt ning väärikalt nüüdismuusikat selle eri külgedest. Noblessneri valukojas täissaalile antud avakontserdil „Viis refleksiooni“ kandis Ensemble Musikfabrik dirigent Clement Poweri juhatusel ette viie eesti naishelilooja loomingut. Otsingulised, subtiilsed ja filigraansed teosed, mis seadsid küsimuse alla nii muusikateose identiteedi kui ka muusika mõiste, sobisid valukoja poolhämarasse saali suisa valatult. Sumedas atmosfääris hakkas tööle helide ja tämbrite varieerumine, misläbi võis tekkinud muusikalisse panoraami peaaegu et ära uppuda. Näiteks Monika Mattieseni teos „Parallel Bridge“ ehk „Paralleelne sild“, mis on katse tõlkida väljasalvestus­helisid (field recorded sounds) akustilistele instrumentidele, kulmineerus hüpnootiliseks rännakuks muusikaliste paralleeluniversumite vahel. Ka Helena Tulve „stream 3“ ja Elis Halliku „Born in Waves“ ehk „Lainetes sündinud“ kandsid kuulaja oma tugevate hoovustega sügavasse muusikalisse kontemplatsiooni. Eri dimensioonide vaheldumisega katsetas teoses „3 spins“ ehk „3 keerdu“ ka Marianna Liik, kes näitlikustas seda teose kulgemisega läbi kolme keeru, mille alusena on ta kasutanud üht lahtihargnevat ja teisenevat harmooniajärgnevust.

Helilainete harjal ja nende all ulpides kui omamoodi äärmusi tundma õppides meenusid Marju Lepajõe kuldsed sõnad, et just nimelt ekstreemsused peaksidki määrama mõõtkava.1 Ka muusikalised äärmused, näiteks kuuldav ja mittekuuldav, atonaalne ja tonaalne, lakooniline ja külluslik, on need ekstreemumpunktid, mille vahel helilooja laveerib. Samal ajal on need äärmused vajalikud, et mõista skaala suurust, mitte tingimata ise neid kombata. Nagu kirjutas ka Voltaire oma võrdpildis, peab loomeinimene olema justkui lendkala: kui ta veest liialt kõrgele hüppab, söövad linnud ta ära, ent kui ta liialt sügavale ujub, õgivad teised kalad ta ära.2 Niisiis peaks ka helilooja suutma leida kõigi võimaluste vahel tasakaalu ja kesktee ning kujundama välja endale omase helikeele. Seejuures ei tohiks aga ikkagi ära unustada Arnold Schönbergi sõnu, et kuldne kesktee on ainus, mis ei vii Rooma. Sellises ambivalentses olukorras jääb siis vaid üle valida keskpärane kesktee või mõni riskantne ekstreemumpunkt, mida nüüdismuusika oma komplekssuses niivõrd markantselt ilmestab.

Festivali „Afekt“ lõppkontserdilt saadud elamus oli sedavõrd suur, et Enno Poppe teose „Hirn“ ehk „Aju“ ajal avastas nii mõnigi end tugevalt tooli käepidet pigistamas ning hingetõmbeid vahele jätmas. Esiplaanil helilooja-dirigent Enno Poppe, taustal ERSO. Foto: Kaupo Kikkas

Võrdlemisi riskantse, ent tagant­järele parima võimaliku otsuse tegid festivali korraldajad ka lõppkontserdi „Neli afekti“ asjus. Kuna kahjuks või õnneks on nüüdismuusika kuulajaskond võrdlemisi väike, oleks turvalisem teha kontserte väiksemates saalides. Ei saa mainimata jätta, et kuigi kontserdipaigad olid tõesti hästi valitud, ehmatas lõppkontsert Estonia kontserdisaalis esiti ära, sest juba eos hiilis ligi hirm piinlikult vähese publiku pärast nii maineka dirigendi ja helilooja, nagu seda on Enno Poppe, juhatatud kontserdil. Poolenisti täitunud saal aga hoopis soosis head akustikat, eriti Chaya Chernowini kammerliku teose puhul, ning seega võimaldas just paremini võtta viimast festivali sümboolsest ja grandioossest lõppakordist. Kontserdilt saadud elamus oli sedavõrd suur, et Enno Poppe teose „Hirn“ ehk „Aju“ ajal avastas nii mõnigi end tugevalt tooli käepidet pigistamas ning hingetõmbeid vahele jätmas. Puhkpilliorkestrile ja viiele löökpillimängijale kirjutatud võimas teos väljendas olukorda, kus inimene kaotab muusika energia­taseme tõustes üha enam suuna­taju. Kuulaja teadvuse ajas lühisesse ka Marianna Liigi teos „Kurzschluß“ ehk „Lühis“, mis kutsus oma faustiliku maailma­tunnetusega esile peaaegu apokalüptilise meeleolu.

Kujud ja kujundid

Festivalil kõlanu hulgas leidus peale komponeeritud muusika ka improvisatsioone ning audiovisuaalseid ja performatiivseid kompositsioone. Kuigi Taavi Kerikmäe ja Le Quan Ninhi karismaatilise duo improvisatsioonilise etteaste essentsi sõi Kultuurikatla kärarohkus veidi ära, ei vähenenud sellest nende inspiratsioon ega võimekus demonstreerida erakordselt efektselt nii elektroonika kui ka löökpillide lõpmatuid võimalusi. Üllataval, ent meeldival kombel joonistus välja just nimelt löökpillide läbiv joon festivali kontseptsioonis. Näiteks Andrus Kallastu lavastatud performance müsteeriumis „Šamaani surm“ publiku interaktiivsel osalemisel oli löökpillidel süžees oluline roll. Peaaegu keskse tähenduse said löökpillid aga ERRi esimeses stuudios toimunud kontserdil „Ringid ja ruudud“, mille avas Misato Mochizuki teos „Le monde des ronds et des carrés“ ehk „Ringide ja ruutude maailm“ kahele klaverile ja löökpillidele. Nii Mochizuki kui ka Mari Vihmandi teose „Labürint“ kahele klaverile kandsid ette Ebe Müntel ja Jorma Toots, kelle erakordselt sümbiootiline duo ning loominguline üheshingamine moodustasid teostele veel omakorda eraldiseisva imposantse mõõtme.

Tehnilist täiust koos väljapeetud teatraalsusega etendas samuti fenomenaalne löökpillimängija Heigo Rosin, kes kandis lisaks muule solistina ette ka Age Veeroosi helitöö „Ma olen suur kuu su silmapiiril“ ja Paul Fowleri teose „Michiyuki – The Road to Death“. Kontserdi lõpetanud Béla Bartóki sonaat kahele klaverile ja löökpillidele tekitas tunde, et enam paremaks minna ei saa – kui, siis ainult sel määral, et niigi hetkeolukorrast tingitud hajutatud istekohtadega saalis oleks võinud olla rohkem kui kümme inimest. Järjekordsele retkele omaette maailma viis festivalikülastaja aga Eesti muusika- ja teatri­akadeemia black box’is aset leidnud audiovisuaalse loomingu ettekanne „Elu pärast“. Kuigi üritus meenutas rohkem kinoseanssi kui kontserti, sobitus see screening hästi nüüdismuusika festivalile. Kaheksa kompositsiooni mõjusid osalt küll psühhedeelsena, ent siiski omal moel kirgastavana ning moodustasid omavahel sidusa esteetilise terviku.

Armastusega Tartust

Kuigi enamjaolt kõlasid mõlemas linnas samad kontserdid, avanes ainult Tartu publikule võimalus kuulata Heino Elleri muusikakooli kompositsiooniklassi õpilaste ja õpetajate loomingut. Tuleb tõdeda, et praeguse Tartu koolkonna viljakalt pinnaselt on sirgumas omapärase käekirjaga komponiste, kelle loominguline ampluaa ulatub traditsioonilisema hõnguga koorimuusikast minimalistlike ja abstraktsete looduspiltideni. Näiteks Hanna-Ingrid Nurme „Soo ja tema kured“ ja Katrin Alleri „Oled pisike punane pilv, nii-nii suur“ – mõlemad 2021. aastal valminud fredjüssilikult mõtisklevad teosed – panid oma romantilises kulgemises õnnest õhkama nii soo ja tema kured kui ka pisikesed punased pilved. Sulnid, ent virtuoossed meloodiad mõjusid oma hillitsetuses unistav-unelevalt ning kinnitasid stereotüüpi tartlastest kui paadunud romantikutest. Veetlevad vormid ning läbikaalutud motiivid iseloomustavad ka Maria Ridbecki ning mullu noore helilooja preemia võitnud Kristo Klausi teoseid.

Veel kord

Kuna kordamine olevat tarkuse ja eristamisvõime kõigi vooruste ema, ei saa ikkagi üle ega ümber küsimusest, miks nüüdismuusika paljusid ei kõneta ning miks on seda tihtilugu nii raske mõista. Juba eri äärmuste vahel laveerimisest tingituna ei jõua selle mõte kaugeltki mitte kõigini. Seejuures peaks endile siiski mõista andma, et alati ei peagi muusika midagi ütlema või millegi üle mõtlema panema. Alati ei pea küsima „miks?“. Kui sõnadesse pandamatu mõte ongi vahel see, et seda ei saa sõnadesse panna, siis veel enam võiks see kehtida muusika puhul. Oleks klišee väita, et tänavune „Afekt“ võttis sõnatuks, ent korraldajate nähtud vaev, eriti praegustes tingimustes, oli tõesti muljetavaldav ning vääris igati konfette.


1 Marju Lepajõe, Miks haridus on püha? – Ööülikool 24. I 2015. http://heli.err.ee/helid/oy/OY2015_Marju_Lepajoe_Miks_haridus_on_puha.mp3
2 Voltaire, Filosoofiline sõnaraamat. Eesti Raamat 1986, lk 255.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.