Aktuaalne

Eesti heliloojate agendid

ERSO ning orkestri peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. © Krõõt Tarkmeel.

Aimar Ventsel, KesKus

22. november 2021

ERSO JA TÄNASED KONTEKSTID: Eesti Riiklikul Sümfooniaorkestril (ERSO) täitub 95 aastat. Sel puhul toimub 10. detsembril juubelikontsert. ERSO nime on vast kuulnud iga Eesti elanik, ent igaüks vast ei teagi, mis selle taga peitub. ERSO peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts püüab lünka täita ja räägib ERSO-st Aimar Ventseliga.

Olari Elts on ERSO peadirigent 2020. aastast ja enne seda dirigeerinud orkestreid üle terve maailma, Lõuna-Koreast ja Jaapanist kuni Suurbritannia ja Prantsusmaani. Soome ajalehed on Eltsi nimetanud innovatiivse lähenemisega dirigendiks. Lisaks kõigele on Elts tuntud kui Eesti heliloojate – näiteks Erkki-Sven Tüür ja Heino Eller – loomingu rahvusvaheline tutvustaja.

Arvestades sellega, et teil tuleb juubel, siis sissejuhatuseks alustaks küsimusega: kuidas ERSO-l läheb?

ERSO-l läheb viimase aja kontekstis hästi. Ma arvan, et meie oleme võtnud kriisist maksimumi, ERSO töö pole ühekski hetkeks peatunud. Ka siis, kui kontserditegevust ei toimunud ja isegi striimida ei saanud, saime kokku ja tegelesime plaadistusega. Ühe salvestatud plaadimaterjali vastu on huvi tundnud üks maailma parimaid klassikalise muusika plaadifirmasid.

Ega seda muusikat, mis on salvestatud ajal, kui inimesed istusid üksteisest kaugel, ei ole liiga palju. Aga hea on see, millega saime tegeleda: nende asjadega, millega muidu ei jõuaks tegeleda. Me saime arendada orkestrit ja kui praegu orkestrit kuulata, siis see kõlab paremini kui enne. Selles kontekstis läheb meil hiilgavalt. Me oleme suutnud katta need valdkonnad, millega üks suur sümfooniaorkester peab tegelema, ja ERSO nooreneb kogu aeg. Suur orkester peab uuenema ja noorenema sujuvalt. Kui erinevad ansamblid ja projektorkestrid võivad olla põlvkonnapõhised, siis selline heas mõttes filharmooniline orkester peab uuenema sujuvalt. Orkestris peab olema eri generatsioonide muusikuid. Praegu on ERSO-l selline noorenemise faas.

Kui ma õigesti aru saan, siis ERSO on Eestis väga edukas oma kontserditegevuses. Kas teil on ka mingi ettekujutus, kes teie kontsertidel käivad?

Tagasivaateliselt on klassikalise muusika publik olnud keskklass. Ameerikas on see natuke teistmoodi, Euroopas on see kindlat meritokraatlikum olnud. Eestis on publik lai ja et see oleks veel laiem, siis me alustasime „Audiospaa“ sarjaga.

Ma korraks katkestan, mis see tähendab?

„Audiospaa“ sari on suunatud avatumale ja uudishimulikumale kontserdikülastajale. See on seotud vaimse tervisega ja tegelikult tekkis mõte sellisest sarjast juba enne Covid-pandeemiat. Vaimse tervise probleemidest hakati rääkima juba 15–20 aastat tagasi, aga nüüd oleme erinevate asjaolude kokkulangemisel jõudnud ekstreemsesse situatsiooni. Vaimse tervise küsimused on praegu juba number üks probleem ja meile tundus, et me peame selles kaasa rääkima.

See on hilisõhtune kontserdisari, kus me oleme innovaatilisemad, kui me oleme praegu. Seal mängime pisut teistsugust muusikat, muu hulgas ja palju minimalistlikku muusikat. Inimesed töötavad enneolematu pingega terve nädal ja siis reede õhtul – kes läheb sauna, kes läheb kontserdile. Eesmärk on, et inimestel kontserdi lõpuks tuleks pulss alla. Isegi kui sa kontserdi ajal magama jääd. Alguses me tahtsime isegi toolid ära võtta saalist, et inimesed saaksid lamada, aga siis ei mahu nad saali ära. See saal (Estonia kontserdisaal) on ehitatud teisel ajal ja teisteks eesmärkideks. Sellepärast ei saa siin teatud muusikat mängida, sest orkester ei mahu ära ja tekivad probleemid akustikaga.

Siit võiks minna plaanide juurde ehitada ERSO-le uus maja, kus oleksid ka kohvik, raamatukogu ja restoranid. Kas sellisel majal oleks üldse perspektiivi?

Aga milles oleks küsimus? Ega me üksi ei kannaks seda maja ära. Alustame sellest, et Tallinna linnas puudub selline maamärk, kus väga paljud üksused – alates kammerkooridest – esineda saaksid. Me tahame sellist saali, kus oleks ka multimeediavõimalus, kus oleks ekraan. Praegusel ajal on nii, et tihti näidatakse solisti suurel ekraanil. Meil on hädasti vaja 21. sajandi saali. Meil on Muusikaakademia saal ja see on väga hea saal, aga see on kooli saal, mis peab olema Muusikaakadeemia teenistuses.

Ma just lugesin Indrek Leivategija intervjuud Postimehes ja tema just vastandab uut maja ning ERSO orkestrantide palku ning leiab, et enne võiks palkasid tõsta. (Ta kirjutab, et kuna elu Tallinnas on kallis ja muusikainstrumentide ostmine ning hooldus nõuab palju raha, siis palkade tõus peaks olema prioriteet.) 

Need on kaks erinevat küsimust. Palkade küsimus on meie valdkonnas akuutne. Sümfooniline muusika on IT ja mõne teise valdkonna kõrval rahvusvaheline ja muusikute liikumine on väga suur.

Me teeme kõik endast oleneva, et muusikutel oleks Eestis hea olla, aga lõpuks tuleb klaaslagi vastu. Kui ikka ära ei ela, siis ei ela, just noorema generatsiooni muusikute puhul. Ja me oleme seda juba väga valusalt tunda saanud. Meie jaoks on kõige olulisem, et me saaksime pakkuda kvaliteetse muusika kuulamist Eestis. See kõik puudutab ka muusikaharidust Eestis. Kui pole konkurentsivõimelisi palku ja kohta, kus mängida, siis tekib inimestel motivatsiooniprobleem.

Me püüame seda asja aga delikaatselt ajada, sest me ei taha olla see asutus, kes tuleb esimesena meelde, kui räägitakse madalatest palkadest. ERSO on Balti riikide parim orkester, me oleme repertuaariliselt paindlik, meil on hea sisekliima.

Teid peetakse Eesti heliloojate loomingu populariseerijaks rahvusvaheliselt.

Me oleme Eesti muusika, Eesti heliloojate ja interpreetide agendid maailmas. Me mängime nii palju Eesti muusikat kui võimalik.

Teisalt, me muidugi oleme muu maailma muusika agendid Eestis. Kui me näeme uut heliloojat tõusmas, siis me tahame talle anda võimaluse.

Me oleme üks suurimaid Eesti muusika tellijaid Eestis, see on nii ja see peabki nii olema. Mis annab nii meile kui ka Eesti heliloojatele suure eelise, on see, et Eesti on väike ja uued heliloojad saavad kergemini pildile. Me tahaks, et uut muusikat sünniks. See ongi see, mida on tähele pandud.

ERSO teeb ka noortega kõvasti tööd. Kui tähtis on teile klassikalise muusika populariseerimine noorte seas?

Laste puhul on see lihtne ja seda teevad kõik maailma orkestrid. Lapsed käivad vanematega kontserdil ja harjuvad klassikalise muusikaga. Probleem on selle generatsiooniga, kes on vanem kui kümme aastat. Neil on muud prioriteedid ja probleem on klassikalisele muusikale tekkinud kolletanud imidž. Huvitav, et selle imidži etaloniks on saanud Beethoven, kes on õhtumaa muusika rajumaid heliloojaid.

Noortega on võimalik suhtestuda uuema klassikalise muusika läbi. Iga generatsioon kuulab oma muusikat. See on väga huvitav küsimus. Kui sa võtad praegu noore tänavalt, siis see, millega ta suhestub, on praegu kirjutatud muusika. Huvitav on see, et sellist suhestumist ei olnud möödunud sajandi 80-ndail. Noortele tuleb eelkõige mängida kaasaegset muusikat.

Loe intervjuud ajalehe KesKus kodulehel.