- Kalle Randalu mängib Estonias ära kõik Beethoveni klaverikontserdid
- Otsust saada muusikuks ei tee inimene ise, leiab pianist
- Viini klassika elab igavesti
Kalle Randalu: kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu
10. november 2021.
Kalle Randalu on legend. «Üks eredama interpretatsioonistiiliga Eesti pianist,» on tema kohta ka öeldud.
Mäletan, kui olin 80ndatel väike poiss, klassikalisest muusikast ei teadnud midagi, siis Kalle Randalu nimi oli kuidagi tugevalt esil. Ju ta siis sümboliseeris midagi. Võitis ta neil ajal ka tähtsatel konkurssidel kõrgeid kohti ja eks infot pressis läbi ka Nõukogude ajal.
1988. emigreerus ta Saksamaale. Praegu töötab professorina Karlsruhe Kõrgemas Muusikakoolis. Muidugi on jätkanud kõrgetasemelise kontsertpianistina, rahvusvaheliselt ühe tuntuima Eesti pianistina.
Kõik Beethoveni klaverikontserdid mängite täna ja homme ära. Kui palju olete varem neid nii kontsentreeritud aja jooksul esitanud?
Mõned korrad. Ükskord olen mänginud isegi kõik viis ühel õhtul. Sellest kujunes selline Wagneri ooperi pikkune üritus. Niimoodi ei olnud algselt plaanis, aga tekkis korraldajapoolne viga, et teiseks õhtuks oli saali planeerimisega mingisugune õnnetus juhtunud. Proovid ja harjutused olid tehtud, hakkasime siis koos mõtlema, mida nüüd mängime või ära jätame, aga otsustasime, et teeme lihtsalt paar täiendavat vaheaega ja mängime kõik korraga. Mis seal ikka. Kui Wagneri oopereid minnakse kuulama, võetakse vahel ka leivakotid kaasa.
Beethoveniga on nii, et kui just mängijad ära ei väsi, siis ma ei usu, et see publikut eriti väsitab, seal on lihtsalt väga palju väga head muusikat. Palju jumalikku sära, ilu ja virtuoossust. Mulle just meeldib see sõna «ilus». Inimesed vajavad sellist asja, mis ilus on.
Kalle Randalu
– Salvestanud muusikat enam kui 13 LP ja 40 CD tarvis.
– Pälvinud tunnustust eelkõige klassika, aga eriti just Mozarti interpreteerijana.
– Palju tähelepanu on äratanud 7 CDst koosnev sari Paul Hindemithi sonaadiloominguga.
– Aastatel 1984–1988 õpetas ta klaverit Tallinna Riiklikus Konservatooriumis ja Tallinna Muusikakeskkoolis. Ka on ta olnud Berliini Kunstiülikoolis külalisprofessor (1990/1991) ning klaveriprofessor Freiburgi Muusikaülikoolis (1994–1997). Alates 1997. aastast töötab ta professorina Karlsruhe Kõrgemas Muusikakoolis.
– Eesti Muusikaakadeemia audoktor (1999).
– Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).
– 25. novembril saab Kalle Randalu 65-aastaseks.
Te olete kõik viis ka plaadistanud koos dirigent Neeme Järvi ja ERSOga. Plaadistamise mõttes üldse olete heliloojatest enim Mozartit teinud.
Mozartit olen ma eluaeg armastanud, kui võimalik, mängin ikka ja jälle. Ta on kõige suurem kingitus ja mitte ainult pianistidele, vaid üldse muusikaarmastajatele.
Teie esimene salvestatud plaat oli plaadifirma Melodija all 1981. aastal ilmunud Mozarti ja Kuldar Singi muusikaga.
Isegi võis olla.
Klassik ja avangardist ühel plaadil. Vaatasin hiljuti Grigori Kromanovi filmi «Meie Artur» (1968) laulu- ja rahvamees Artur Rinnest. Artur Rinne räägib seal 1960ndate teises pooles maarahvale, milline on tema suhe uuema klassikalise muusikaga. Stravinskist veel saan aru, aga vaat Kuldar Sink, mis asi see veel on, teatab ta rõõmsa näoga.
Ega me keegi ei oska öelda, keda kaasaegsetest heliloojatest 100 või 150 aasta pärast veel mängitakse. Bach oli 19. sajandi alguses laiemale publikule täiesti tundmatu, asjatundjad teadsid. Mozartilt või Beethovenilt küsiti jällegi iga päev: härra Mozart või härra Beethoven, mida teil täna uut on pakkuda?
Raske on ette kujutada, kus tänapäeva heliloojalt tuleb põnevil publik küsima, mida teil uut on. Romantilise ajastu tulekuga niimoodi läks, protsessid kiirenesid. Üks Mozarti teos kanti koos Beethoveni sümfooniatega ette umbes 30 aastat pärast mõlema surma ja siis Viini ajaleht kirjutas selle Mozarti teose kohta, et see vanamoodne teos ei vasta enam tänapäeva publiku nõudmistele, ta on liigselt keskendunud ilule ja taotleb liiga vähe välist efekti. Sellist juttu räägiti juba siis. Aga kasvõi seesama Viini klassika on kõik need uued moed ja muutumised üle elanud ja ma olen täiesti kindel, et vajadus selle järele jääb.
Kas Viini klassikas on võimalik ka mingisugust ilu absoluuti näha?
Aga mis see absoluut on? Seda on väga raske sõnastada. Võib lugeda, et inimesed kuulasid noort Beethovenit ja nutsid. No miks nad nutsid siis, ma ei usu, et ta nii halvasti mängis. Suurest rõõmust ikka. Saavutada selline hingeseisund inimese juures, selles juba on midagi, see ei tule ise.
Nagu mainisite Mozartile kunagi ette heidetud vanamoelisust, siis show–elemendi sissetoomisest ja turunduse survest räägitakse järjest enam. «Elamuslikkus – ja mitte sisu, nagu oli Beethoveni ajastul – on haaranud endasse suure osa läänemaisest kontserdikorraldusest. Elamuslikkuse eesmärk on lühiajaline mõnu, kirgas hetk, mis matab kõik olnud hetked uute elamuste alla,» kirjutas Jüri Reinvere mõned aastad tagasi artiklis «Beethoveni pärand ja elamuskultuur». Kas te ka tajute sellise elamuskultuurilise elemendi survet?
Ei taju eriti. Kindlasti on elus kontserdi andmine üks tervik. Inimene ainult ei kuula, ta tajub õhku, õhkkonda ja ka pilti. Isegi saali või ruumi kuju. Estonia saal on selline klassikaline kontserdisaal. Uued kontserdisaalid on tihtipeale teistsugused, seal on uued vormid – Helsingi Muusiikkitalo või Hamburgi Elbfilharmonie kasvõi. Klassikaline saalivorm on ju väga sarnane kiriku ehitusega. Akustiliselt on alati olnud parim selline saapakarbi vorm, Viini Musikverein näiteks. Kõik see mängib rolli, kuhu inimene tuleb ja kuidas ta ennast seal tunneb.
Kas sellised uued kontserdimajad oma tihtipeale voolavamate arhitektuuriliste vormidega mõjutavad esitust?
Usun küll. Mõned ütlevad, et Elbfilharmonies on küllaltki armutu akustika – kõik on väga briljantne ja selge. Nagu fotoülesvõte, nii on nagu on, midagi ära ei võta ja juurde ei anna – väga karm selles mõttes.
Aga kuidas Estonias on?
See on üks headest saalidest. Samuti on väga hea saal muusikaakadeemia saal. Tõeline kingitus. Nii akustika mõttes kui ka ruum – hele ja valgusküllane. Kuidagi ülev ja hea tunne on seal.
Kui on kõla nagu fotoülesvõte, mida see esitajalt ära võtab?
Kas ta ära võtab, aga ta ei anna nii palju eeldusi, et tekiks jumalikult vaba improviseeriv tunne, ta sunnib kuidagi valvele. Ta ei tee kõiki kanaleid lahti, mida vaja oleks, mäng võib piirduda sellega, mis juba plaanitud oligi.
Kuidas te esituse juures perfektsusse suhtute?
Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, à la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
Te olete 60 aastat klaverit mänginud. Alustasite viieaastaselt.
Alustasin. Siis muidugi ei olnud kohe sellist treeningut. Mingis mõttes ka jumal tänatud.
Nii et läksite hea meelega klaveri taha.
Meil alguses ei olnudki kodus klaverit, aga paar korrust kõrgemal elas muusikaõpetaja, tema juures oli klaver. Kasutasin ikka juhust ja läksin trepist üles. Kuueselt vanemad juba ostsid mulle klaveri.
Selline klassikalise muusiku eluvalik on ikka üsna radikaalne, olen vahel mõelnud.
Ta on radikaalne, aga samas ta on jälle paratamatu, neid otsuseid ei tee inimene ise.
Aga tore, kui niimoodi sobib, ja mina olen õnnelik. Olen nii palju teha saanud. Aga kujutaks ette, et radikaalne võib olla selline juhtum, kui vanemad soovivad väga ja laps on kuulekas. Sellega ei pruugi hästi minna.
Te olete pikaaegne pedagoog; kui tihti on tulnud õpilasele öelda, et ei ole mõtet?
Ei ole tihti. Ikka on otsinguid või ka tõsiseid kriise, kus tekib küsimusi, kuidas edasi minna. Aga ilmselt muusikapisik on olnud nii suur, et kuidagi muusikaga seotuks on need inimesed ikka jäänud. On ka muidugi juhtunud, et keset täiesti korralikku muusikukarjääri on mindud näiteks arstiteadust õppima. Õpetajana olen peamiselt tegelenud ikka üliõpilastega, nii et võib musta huumori korras öelda, et neid enam ei päästa. (Naerab.)
Kujutava kunsti vallas on teada juhtumeid, kuulsaim vast Gauguin, kes läks 40-aastaselt pangatöölt kunsti peale üle, sõitis Tahitile ja hülgas oma varasema elu täielikult. Muusikas vist selline asi pole võimalik, peab ikka olema maast madalast tegelenud.
Üldiselt küll. Tihtipeale lauljad avastavad mõnes juba hilisemas elufaasis, et nad on lauljad. Inimene peabki selleks kasvama, et leida häälematerjal üles. Aga mis instrumentaalmuusikasse või eriti klaverimängu puutub, siis see peab olema erakordne talent, mis avastamata on jäänud. Käsklused närvisüsteemis ei hakka toimima nii nagu inimesel, kes on viie-kuueaastasest peale mänginud, neil on eelis, nende jaoks on terve rida asju enesestmõistetavad, mis on lapsena juba sisse harjutatud.
Keha ei ole nii-öelda takistuseks.
Just. Vaid toetab. Toetab seda tahet. Kui on head õpetajad, siis keha on nii ette valmistatud, et ta ei takista sinu eneseväljendamise tahet. Teinekord on ka nii, et kui ei ole eelnev koolitus väga hea olnud, aga inimene on vaieldamatult andekas, siis teeb valu vaadata, millist vaeva nähakse oma mõtte väljatoomisega.
Kui arvestada, et eriala omandamisele kulub enam-vähem 20 aastat, siis rahalises mõttes väärtustakse Eestis klassikalist muusikut kuidagi ebaproportsionaalselt vähe.
Siin ei ole üldse võimalik mingisugusest proportsioonist rääkida. See on elukutse, aga ka kutsumus, ta on elu. Meil ei käi kellelgi kunagi büroouks kinni, et nüüd ma olen vaba. Ma lähen siit ka ära ja mõtlen homset proovi ette. Muidugi ma magan ka ja ei saa öelda, et 24/7 töötan, aga selle sees elan mingil määral kogu aeg.
Teinekord tungib mõnest eelmisest kavast midagi ka veel läbi, siis mõtlen, et oot-oot, ma ei pea ju seda enam praegu läbi mõtlema, mul on teine asi praegu käsil. Siin piiri ei saa tõmmata.
Rahalises mõttes ei ole seda niiviisi üldse võimalik mõõta. See on tugevasti seotud idealistlike väärtustega. Kuidas kujuneb turu- või mingisugune muu poliitika, neil asjadel ei ole muusikaga midagi pistmist, vähemalt otseselt. Aga muidugi on see ka töö ja töö eest peab olema tasu. Vahel räägivad muusikud ka jumala tasust. Kui näiteks antakse heategevuslik kontsert, siis vahel öeldakse, et tänane tasu oli jumala tasu.
Leidub ka miljonärinterpreete, kas anne ja raha käivad käsikäes?
Ilma andeta ei tee muidugi midagi, tühjale kohale suurt karjääri ei ehita, on päris selge. Mõnikord satuvad turundus ja anne kokku. Meenub üks kunagine Eino Baskini nali. Kas õnn on inimese teha, küsitakse Baskinilt, mille peale Baskin vastab, et kahtlemata on, aga mina ei ole tema juurde veel sattunud.
Alati muidugi talent ja turundus ei käi kokku. Vahel kohe näed seda kampaaniat, regulaarselt tuleb, intervjuud, telesaated. Aga kui sisu taga on, siis on muidugi hästi.
Klaver ei kuulu klassikaliste orkestripillide hulka. Ta on nagu üksildane.
Klaver on tõesti mingis mõttes kuidagi omaette saar. Samas ei saa ilma klaverita ühegi teise pilli mängijad ka hakkama, ta on selline põhihariduse pill – selleks ta on kujunenud ja selleks ta jääb. Aga milline on tema tulevik kontserdi- ja soolokontserdipillina, elame-näeme, raske on siin hinnangut anda, sooloõhtute populaarsus on vähenenud igal pool maailmas. Orkestrikontserdid on teine asi, kui on ilusad kavad üles ehitatud, siis see läheb.
Kas seda on püütud seletada ka, miks nii on? Või on inimestel vaja mastaapi ja hulka, ühest inimesest ja tema pillist jääb korralikuks «action’iks» väheseks.
Võib-olla. Keeruline on sellisele muutusele hinnangut anda. See ei pruugi olla päris samast kategooriast näide, aga vähenenud on ka inimeste tahtmine pikaajaliselt midagi planeerida, näiteks et ostan kontserdisarja piletid kevadeni välja. See on igal pool vähenenud, pigem on lühiajaline otsus, lähen või ei lähe. Paar aastakümmet tagasi oli see veel natuke teisiti.
Minu valdkonna esindajate seas on tohutuid pessimiste, et tohutu allakäik toimub ja jumal teab, mis saab, varsti sureb klassikaline muusika välja – seda ma ei usu. Mäletan 30 aastat tagasi ka neid traagilisi arutelusid Stuttgardis. Arutati, et ei tea, mis meist saab, saal on küll täis, aga vaadake, need on ju vanad inimesed. 30 aastat on möödas, saal on ikka täis, sama vanad inimesed on, aga põlvkond on lihtsalt muutunud.
Saksamaal on klassikalise muusika traditsioonid muidugi tugevad, Eestiga ei saa võrrelda.
Riikide mastaabid on juba teistsugused. Igasugune kultuur elab paljususest. Ka väikeses Eestis on see nii hinnatav, kui toimub midagi ka väiksemates kohtades. Näiteks kasvõi Pärnu orkester. Kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu. Mitte et metropol ja provints, ühes on, teises pole. Kultuurielu olemus on, et ta juhtub siin, täna ja praegu, aga mitte kuskil kõrgel ja üleval.
Saksamaal tuleb see ajaloost. Kui palju seal neid vürstiriike oli, ei julge praegu öelda. Igal vürstil oli auasjaks orkestrit omada. See pärand elab tänaseni. Umbes 130 orkestrit tegutseb praegu, igal pool midagi toimub, elu on tihe. Orkestridki on Saksamaal nelja kategooriasse jaotatud. Nagu spordis erinevad liigad.
Mis kategooriate nimetused on?
Ongi A, B, C ja D.
Kes seal D-kategoorias mängivad?
Need, kes saavad vähem palka, aga peavad rohkem tööd tegema.
Ja A-kategoorias on siis need, kes peavad vähem tööd tegema ja saavad rohkem palka?
Just täpselt. (Naerab.) Nii lihtne see loogika enam-vähem ongi. On muidugi veel sellised pealpool pilvi olevad orkestrid nagu Berliini filharmoonikud või Bayeri ringhäälingu orkester. Aga see kõik on paljusus.
Lõpetuseks küsiks: kas sellist heliloojat ka on, keda te hea meelega pigem ei mängi?
Pean lausa mõtlema selle üle. Tervikuna vast kedagi polegi, aga mõned kaasaegsed suundumused ehk, nimesid nimetamata. On lausa pöördutud ja olen öelnud, et see pole minu muusika. Aga tervikuna mitte, võib-olla on üht-teist, mis mind vähem kutsub või mulle tundub, et minuga vähem räägib, või siis mulle tundub, et neid, kes seda hästi teevad, on nii palju.