Aktuaalne

Enne uue saali saamist peab ERSO vähemalt sajandivanuseks saama

Uue kontserdimaja temaatikale pühendatud ümarlaual osalejad külastasid ERSO proovi. Foto Madis Veltman.

Tuuli Põhjakas, Postimees

13. detsember 2021

Tänavu mais kinnitas riigikogu neli hoonet riiklikult tähtsate kultuuriehitiste hulka, mille rajamist ja renoveerimist Eesti Kultuurkapital vastavalt toetab. Nende hulka valiti Tartu südalinna kultuurikeskus (Süku), Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja Rakveres ja rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus. Pärast paar kuud kestnud filmiinimeste võitlust lisati nimistusse ka Tallinna filmilinnak.

Paljude jaoks suure pettumusena jäi sellest loetelust välja aga Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori konkursile esitatud projekt «Helioru kontserdimaja» – ligi 90 miljonit eurot maksev suurprojekt, kus leiduks ruumi nii nüüdisaegsetele vajadustele vastavale hea akustikaga kontserdisaalile, aga ka selle juurde kuuluvatele harjutussaalidele, avatud kultuurikeskusele ja õppealale.

Loodud kavandis olid planeeritud kontserdimajja kaks saali: suur saal (1500–1700 istekohta) ja kammersaal, mida liikuva seina abil on võimalik suvisel ajal kasutada ka vabaõhulavana, lisaks arvukalt suuremaid ja väikesemaid ruume, mida saab vastavalt kasutada õpperuumide, konverentsisaalide ja vastuvõttude tarbeks.

Reedel, 10. detsembril toimunud ERSO tuleviku kontserdimaja ümarlaual oli probleem taas üleval ning arutleti kaasaegse kontserdimaja vajaduse üle Eesti ühiskonnas – kas seda on vaja Eesti ühiskonnale tervikuna või on see oluline vaid ERSO-le?

Probleem saab kõigile kohalviibijatele selgeks juba pärast paariminutilist viibimist Estonia kontserdisaalis, kus ERSO parajasti proovi tegi. Hoone on vajalik, selles ei kahtle keegi, ning selle peamine vajadus seisneb selles, et praegune Estonia kontserdisaal ei ole kummist. Sümfooniaorkester mahub vaevu kitsukesele lavale ära ning nagu selgub ERSO peadirigendi ja kunstilise juhi Olari Eltsi jutust, on sellegi proovi jaoks paar kontrabassimängijat reservi jäänud ning laval mängib umbes 80 protsenti kõigist ERSO liikmetest. Puudujate jaoks ei ole lihtsalt ruumi.

«Estonia teater on teatavasti ehitatud ajal, mil ERSO loomiseni oli veel kümmekond aastat aega, mistõttu pole ruumi akustikas, mahutavuses ja paigutuses arvestatud kaasaegse sümfooniaorkestri vajadustega,» tõi Olari Elts välja. «Siit on võimatu teha ülekandeid ja see ei ole kõrvale ka pikemas perspektiivis meeldiv kuulata ja on tervisele suisa ohtlik, sest tõtt-öeldes ei kannata see akustika mingisugustki kriitikat. Selline tunne on, nagu kolm numbrit väiksemad kingad oleks jalas.»

Ollakse justkui Kalevi spordihalli lõksus

«Oleme harjunud, et jalgpalli mängitakse ikkagi A. Le Coq Arenal, vahel harva talvel ka Kalevi spordihallis. Meie oleme aga jäänud justkui Kalevi spordihalli lõksu, kuigi meie tegevus nõuaks A. Le Coq Arenat,» lisas ERSO direktor Kristjan Hallik.

Ka helilooja Erkki-Sven Tüür nõustub: «Mul on olnud võimalus kuulda oma orkestriteoseid kaasaegse sümfooniaorkestri esituses, kes on laval täies koosseisus maailma parimates saalides, ja tõsi on see, et ma olen siin alati kogenud teatavat ahistatust ja süütunnet. Need forte’d, mis ma olen kirjutanud, teevad siin orkestrile haiget. Need teosed ei õitse siin kitsukesel laval nii, nagu need õitsema peaksid. Mujal maailmas neid probleeme ei ole.»

«Muusika ei pääse siin õieti mõjule, sest me peame tegema dünaamikas kompromisse, tõmbama tagasi ja muutma kõlavärvi energeetilist substantsi. Kaasaegne muusika nõuab õiget akustilist antust, mida siin kahjuks ei ole,» lisas Tüür. «Kui meil oleks need õiged antused, saaksime me võõrustada maailmatasemel orkestreid, kellest võime praegu vaid und näha. Me näeme seda Soome pealt, kui Helsingin Musiikkitalo (Helsingi Muusikamaja, valminud 2011. aastal – T. P.) valmis sai. Soome klassikalise muusika elu puhkes õitsele!»

Eesti Filharmoonia Kammerkoori esindaja Esper Linnamägi täiendas Tüüri öeldut: «Meil ei puudu ainult kohalikud esinemisväljundid, vaid ka kõige elementaarsemad tööruumid, kus proovi teha. Me oleme seni neis kitsukestes, pea olematutes oludes hakkama saanud, ent see ei ole jätkusuutlik. Selleks, et Eesti klassikalise muusika edulugu saaks nii kodumaal kui ka maailmas jätkuda, on meil vaja kontserdimaja ideega edasi liikuda. Me oleme sellega juba sundseisu jõudmas.»

«See hoone on ehitatud 13 aastat enne, kui ERSO ellu kutsuti, ja on ilmselge, et see praegune Estonia hoone on teistsuguse suunitlusega ning ajale jalgu jäänud. Keegi ei eitagi, et vajadused on muutunud ja probleeme tekib ajaga aina juurde,» nentis kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Veronika Valk-Siska.

«Meil on peale tulemas uued põlvkonnad heliloojaid, kes ei saa justkui kirjutada, mida nad tahavad, vaid peavad seejuures arvestama ka ruumi võimekusega, looma kohandatud versioone. See on olnud pidev arutelupunkt, eriti maailmas ringi reisides, et maailma kontserdisaalid võimaldavad orkestritel areneda ja paremaks saada, mida see saal paraku ei võimalda,» tõi Hallik välja veel ühe probleemi, mis puudutab klassikalise muusika tulevikuväljavaateid.

«Meie eesmärk ei ole kinnitatud kultuuriehitiste nimekirja vaidlustada, aga meil on vaja kinnitust, et ka meie valdkond on tulevikku vaadates jätkusuutlik ja riiklikust vaatepunktist väärtuslik,» lisas ta. «Meie jaoks ei ole uus kontserdimaja enam lihtsalt soov, vaid selge vajadus, millest ei saa mööda vaadata.»

Küsimusele, kuidas selgitada paradoksi, et Eesti klassikaline muusika on nii kõrgel järjel, kuigi saali ja kvaliteetseid olusid selleks justkui ei ole, selgitas Hallik, et meil on õnneks nüüd EMTAs olemas kõigile standarditele vastav koht, kus noored heliloojad ja muusikud end ette saavad valmistada, aga see ei ole kindlasti piisav. Pigem seisab kõrge kvaliteet ja heal järjel olemine eelkõige selle taga, et ERSO-l on olnud võimalus ringi reisida ja end proovile panna paremates tingimustes.

«ERSO-l ei ole saali, sest ühest küljest oleme me Estonia kontserdisaalis lõksus – meil on saal olemas, see lihtsalt ei vasta kaasaegsetele vajadustele ja standarditele –, teisalt on riiklikul tasemel olnud prioriteetsemad teiste Eesti linnade kontserdisaalide mure. Meil on suurepärase akustikaga saalid Pärnus ja Jõhvis, samuti ehitatakse Viimsisse väiksema mahu, kuid hea akustikaga saali, aga pealinn on seejuures unarusse jäänud,» tõi Hallik veel välja. «Ka Riias ja Vilniuses ei ole hetkel saali, kuid mõlemad linnad on meist kaugemal – Vilniuses allkirjastati mõned päevad tagasi leping ning Riias on läbirääkimised käimas ning valitakse asukohta.»

Kultuuriminister Tiit Terik saali puudumise survet hetkel väga teravalt ei tunneta. «Bürokraatlikud protsessid võtavad aega ning tõenäoline on, et uue maja valmimise hetkeks on ERSO sünnipäevatordil kaugelt suurem number kui 100. Ka Paavo Järvi tõi välja, et kui me kavandame endale selliseid uusi ja suuri objekte, peaksid need olema sellised, et üle maailma kõik kadestaksid ja tahaksid siia tulla.»

«Vajaduses ei kahtle keegi, kuid me põrkume hetkel sellega, mis on meie ühiskonna ja riigi võimekus, » lisas kultuuriminister. «Kust ja mismoodi suudame me seda kõike rahastada? Mis puudutab viit kultuuriobjekti, mis ka enne välja toodi, siis me oleme näinud, kui kaua sellised otsused aega võtavad ja millised vaidlused seda saatnud on. Me jõuame lõppkokkuvõttes ikkagi selleni, milline on see rahasumma, mille me oleksime valmis sellisesse objekti investeerima,» ütles ta.

«Emotsionaalselt võib see valmisolek olemas olla, kuid me peame meeles pidama, et me kõik võistleme sama riigi rahakoti üle ja emotsionaalsest valmisolekust üksi ei piisa.»

Tallinna linnapeal Mihhail Kõlvartil oli pisut teistsugune arusaam. «Mulle tundub, et üheks probleemiks on, et meil ei ole ühist kultuurivaldkonna arendamise kontseptsiooni. See protsess, mida nimetati parlamentaarseks ja õiglaseks, võis kindlasti olla loogiline, aga õiglane kultuuri suhtes see kindlasti ei olnud. Poliitilised valikud sõltusid küll rahakotist, aga oma osa mängis seal ka regionaalpoliitika ja loomulikult konkreetsete erakondade prioriteedid, kuid kultuur ei olnud selles arutelus kordagi prioriteet number üks,» sõnas ta.

Kõlvart tõi veel välja, et ühiskonnale antud signaal oli, et me väärtustame mingeid objekte teistest enam, ning isegi kui need objektid pole prioriteetsuse järgi reastatud, on üldine arusaam sellest, et järgmised 10 või isegi 20 aastat on meil selline plaan – need projektid on kõige olulisemad. Kõlvarti silmis ei saanud ühiskond hetkel signaali, mis ütleks, et kõik tuleb omal ajal, vaid üldiselt jäi õhku negatiivse konkurentsi maik, eriti mis puudutab Estonia teatri juurdeehitust ja ERSO kauaoodatud uut kontserdimaja

Tallinna linna arvamus Tallinna puudutavate objektide kohta ei huvitanud samuti kedagi, tõi ta välja. «Linna ja riigi tasandil peab tekkima arutelu, et jõuda ühise arusaamani, mida praegu ei ole. See ei ole regionaalne või filosoofiline lähenemine, vaid linnaruumiline ja arhitektuuriline kompromiss, mis soosib nii linna kui ka riigi arengut. Praegu riik linna ei kuula.»

Küsimusele, milline peaks olema kultuurivaldkonna arendamise kontseptsioon, mille Kõlvart välja tõi, vastas ta: «Mis on meie ühiskonna kultuuriprioriteet? Kas see sõltub sellest, kus on rohkem tarbijaid, või sõltub see sellest, kus on suurem finantseering ja rohkem võimalusi? Praegu mulle tundub, et valikud on langetatud finantseeringust ja võimalustest lähtuvalt, kuid see peaks sõltuma kultuuri tarbijatest, sest ainult nii kultuur areneb. Inimeste jaoks ja inimeste toel. Vastasel juhul peame leppima, et kultuur areneb selles suunas, kus rahakotti kõige lahkemalt paotatakse.».

Tiit Terik vastas Kõlvarti kriitikale, tuues välja, et me jõuame taas kord tagasi ühiskonna ja riigi võimekuse juurde. «Meil võivad olla suurepärased ideed ja mõtted, aga me peame enesele aru andma, mida me suudame piiratud ajaraamis saavutada, ja milliste vahenditega. Kas me teeme ühe või teise, või teeme me ühe ja teise? Ma olen härra linnapeaga selles osas nõus, et tegelikult võiksime me vaadata nii ooperit kui ka kontserti ühes ja samas füüsilises ruumis, kuid ma saan aru, et soovid, vajadused ja tingimused on erinevad. Me peame selgusele jõudma, milline on meie tahe ja milline on meie tee, et siis enesele aru anda, kas see on üldse teostatav.»

Olari Elts lisas, et ideid, millest on räägitud, on palju ning üks neist on olnud ka küsimus, kas ERSO saab seda teekonda jätkata koos teatriga. Probleem, millele aga alati vastu joostakse, on see, et ERSO ja teatrimaja soovid ja vajadused on pea ühildamatult erinevad – ühte saali nad kindlasti ära ei mahu. Eriti mis puudutab akustilisi vajadusi, aga ka harjutamisprotsesse, mistõttu on selge, et ühele lavale kaks erinäolist asutust kuidagi ära ei mahu. Küll aga saavad ühel laval hakkama orkester ja koor. Eeskujuks toob ta taas Helsingin Musiikkitalo, kus ühel laval töötavad koos suisa kaks orkestrit.

«Me ei räägi siin ju tegelikult ainult saalist, vaid keskkonnast üldiselt. Kultuurikeskusest, mis oleks tõmbekeskus linnale, kus kaubanduskeskused oma mõjujõudu kaotamas on. Praegu on hetk see samm astuda ja luua see keskus, nagu Estonia loodi omal ajal keskuseks, mis oli muuhulgas ka eestluse kants. Ka see oleks meie kõigi hoone,» sõnas Elts.

«Linnapea tõi välja tegelikult väga olulise küsimuse – mida me siis ikkagi peame prioriteetseks? Kas seda, mis on prioriteetne, saab pidada liiga kalliks? Sama hästi võiks ju öelda, et oma riigi ja oma keele üleval pidamine on väga kallis,» sekkus Erkki-Sven Tüür. «See on küll väga küüniliselt öeldud, kuid kui see nii kallis on, siis miks meil üldse midagi rahvuslikku vaja on? Siit tulebki sisse mõtlemine pikemas perspektiivis ja prioriteetide seadmine.»

Asukohana on ERSO ja EFK toonud lauale idee ehitada kontserdimaja Toompead Vabaduse väljakuga ühendavasse Harjuorgu. Kas see asukoht ka püsima jääb, on praegu lahtine.

«See pole nii lihtne. Kui linn üksi saaks otsustada ja keegi annaks raha, siis linn teeks ka ettepaneku, kuhu ja kui kiiresti see kultuurikeskus rajada. Aga kui linn peaks otsustama ja ka ise täielikult maksma selle eest, siis muutuks olukord märksa keerulisemaks,» ütles Kõlvart. «Mina tooksin välja kaks võimalust piirkonna osas. Üks võimalus on suhteliselt neutraalne, teine see-eest kontseptuaalsem. Seal on erinevus, kas idee on hoone ehitada mere äärde või Skoone bastionisse, kus selle mõju linnaruumile on märgatavalt suurem.»

Kõlvart tõi ka välja, et palju aega otsustamiseks tegelikkuses ei ole, sest vaba maad ehitamiseks on linnas piiratud hulgal. Samuti võib ideede paljusus tekitada olukorra, kus nii suurt ala ehitamiseks ei ole paari aasta pärast enam kuskilt võtta. «Lähtuvalt sellest peaksime planeerimisega alustama kohe, kui meil on olemas konkreetsemad ideed, kuhu ehitada võiks,» lisas linnapea. «Mulle endale meeldiks kontserdisaal, mis ühtiks ka linnaruumiga laiemalt ja oleks osa suuremast tõmbekeskusest.»

«Minult küsitakse päris tihti, et küsitakse linnalt toetust ja linn küsib alati, kui suure summaga toetab riik. Tavaliselt pakume me sellise valemi, kus kolmandiku annab riik, kolmandiku leiab linn ning viimase kolmandiku rahastusest leidmine jääb arendaja kanda. Sellest valemist võiks lähtuda ka selle projekti puhul. See skeem töötab ja seda on lihtsam realiseerida,» sõnas Kõlvart.

Linnapea lisas: «Teoreetiliselt on Tallinnas juba üks väga konkreetne piirkond, kus oleks vaja rakendada sarnast kontseptsiooni, mis hõlmaks kõiki praegu arutluse all olevaid aspekte, ja see koht on linnahalli piirkond. Sealsamas on kunagi kõne all olnud juba ooperimaja võimalus, mis tehniliselt ei ole võimalik, kuid olemas on muud võimalused. Konkreetset plaani ei ole, see ei ole ka lubadus, kuid kontseptuaalselt on selline võimalus olemas ja selline keskus sinna tekkida võiks.»


KOMMENTAAR: Mihhail Kõlvart, Tallinna linnapea

Mul on raske hinnata, kas Tallinn on kontserdimaja jaoks ainuvõimalik variant. Ma saan aru, miks räägitakse kontserdimaja ehitamisest Tallinna linna, ja see peaks kindlasti olema laiem kontseptsioon kui ainult kontserdimaja. Kui see projekt jõustuks, tooks see Tallinna muusikaturismi välismaalt ja üle Eesti ning Tallinna linn sobib just oma kättesaadavuse poolest. Tallinna linna puhul on plusse lihtsalt rohkem.

Minu arvamus on pigem isiklikumalt laadi, kuid laiemast kontseptsioonist rääkides tuleb esile see, et kontserdimaja pole lihtsalt üks hoone, vaid kultuurikeskus. Linnahalli piirkond sobib, sest meil on linnahalli vahetus läheduses linna omandis olev krunt, kuhu saab luua avatud ja funktsionaalse ruumi, mida saaks kasutada igapäevaselt, mitte ainult muusikaüritusteks. Kontseptuaalselt tundub mulle, et see ühtib ka ERSO praeguse ideega.

Kui rääkida eraldi asukohast, siis Skoone bastioni idee mulle sisuliselt väga meeldib, sest see rikastaks linnaruumi ja ühendaks omavahel vanalinna ja kesklinna ning tekitaks ühenduse mereäärse piirkonnaga. Linnahalli kasuks aga räägib see, et seal vahetus läheduses on juba Kultuurikatel, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja kultuurikilomeeter. Sellest võikski ideaalis saada Tallinna kultuuripiirkond ja avatud kultuurikeskus, kuhu liiklemine on linnaelanikele tehtud võimalikult hõlpsaks.

Ma arvan, et alustada tuleb sellest, et langetada esimesed otsused ja valida ära koht, mida tuleb kindlasti teha lähiajal, et selle ümber saaks planeerida ülejäänud linnaruumi. Raske on öelda, milline on ehituse perspektiiv, kuid valikud tuleks langetada kiiresti ja projekti eeltööga kaasnevad otsused tuleks kindlasti langetada kahe aasta jooksul.


Loe artiklit Postimehe kodulehel.