Aktuaalne

Maestro Giordano Bellincampi: “Dirigent ei ole maailma keskpunkt, ta on orkestri inspireerija”

Giordano Bellincampi. Foto Andreas Köhring.

Riina Luik, Postimees

18. jaanuar 2022

Dirigent Giordano Bellincampit tuntakse muusikamaailmas tema äärmiselt avara repertuaarivaliku tõttu, mis haarab nii klassikalist kui nüüdismuusikat, ning Euroopa ja Skandinaavia sümfooniliste traditsioonide suurepärase tunnetuse ja tundlike tõlgenduste poolest. Eesti publik on Bellincampi musitseerimisega ERSO ees juba mõned korrad kokku puutunud, kuid nii inimese kui muusikuna teame säravast maestrost väga vähe. Postimehe intervjuu maestroga ühel talvisel varahommikul täidab selle lünga kuhjaga ning me saame teada nii mõndagi põnevat ja üllatavat.

Dirigent Giordano Bellincampit tuntakse muusikamaailmas tema äärmiselt avara repertuaarivaliku tõttu, mis haarab nii klassikalist kui nüüdismuusikat, ning Euroopa ja Skandinaavia sümfooniliste traditsioonide suurepärase tunnetuse ja tundlike tõlgenduste poolest. Eesti publik on Bellincampi musitseerimisega ERSO ees juba mõned korrad kokku puutunud, kuid nii inimese kui muusikuna teame säravast maestrost väga vähe. Postimehe intervjuu maestroga ühel talvisel varahommikul täidab selle lünga kuhjaga ning me saame teada nii mõndagi põnevat ja üllatavat.

Meie muusikapublik on teiega küll Estonia saalis mõned korrad kohtunud, kuid me teame teist üsna vähe. Seega teen ettepaneku alustada päris algusest: kuidas oli võimalik, et üks noor muusik jätab maha võluva, päikeselise ja muusikatraditsioonide poolest nii rikka  kodumaa Itaalia ja suundub õppima külma ja pimedasse Põhja-Euroopa riiki, kust on sirgunud vaid mõned maailma muusikarepertuaari läbi murdnud heliloojad?

(Naerab). See on väga hea ja õigustatud küsimus! Siirdusin Taani juba teismelisena (1976), kuna minu ema töötas Kopenhaageni ülikoolis itaalia keele õppejõuna, hiljem liitus meiega kogu pere ja me jäimegi Taani. Sellest sai meie kõigi uus kodu, ja Kopenhaagenis elan ma tänini. Kuid sellises Põhja-Euroopa riigis nagu Taani on ka mitmeid eeliseid, mida ma olen õppinud hindama ja nautima. Siin alustasin oma muusikaõpinguid, õppisin algul trombooni ja mängisin aastaid orkestris. Seejärel asusin Jorma Panula käe all õppima dirigeerimist Kopenhaageni Kuninglikus Muusikaakadeemias.

Kas tromboon oli teie esimene armastus või pigem asjaolude kokkulangemise tulemus?

Taaskord pean tõdema, et panite oma küsimusega otse naelapea pihta! (Naerab) Nagu enamikku noormehi, köitsid mindki pigem trompet ja trummid. Meil oli koolibänd ja ma tahtsin väga mängida trompetit, kuid olin juba teismelisena väga pikka kasvu ning bändi juht arvas, et oma pikkade kätega võiksin pigem trombooni valida.

Teie pikka kasvu silmas pidades tahangi küsida: kas tugevate sporditraditsioonidega riigis nagu Itaalia ei tekkinud teil või teie vanematel kunagi mõtet, et teist võiks saada hoopis  jalpalli väravavaht, võrk- või korvpallur – Itaalia on neis maailmatasemel tegija! Kas teis polnud tõesti kübektki spordikirge?

(Naerab) Muidugi oli, igas itaallases on see olemas! Ma mängisingi poisikesena jalgpalli nagu kõik teisedki minu eakaaslased, kuid päris spordimehe kirge minus siiski ei ole. Mängisin üsna pikalt paralleelselt nii trombooni kui jalgpalli, kuid muusikaõpingud tõrjusid pikapeale jalgpalli kõrvale.

Taanis elades pole siiski võimalust aktiivsest liikumisest kõrvale hoida ja ühiskonna n-ö täieõiguslikuks liikmeks saada, kui teil pole jalgratast, millega tööle ja koju vändata. On teil jalgratas?

Muidugi! Mul peab see olema juba ainuüksi seepärast, et mul pole autojuhilube ja ma ei saa autot juhtida. Elan Kopenhaagenis ja väntasin jalgrattaga ohtralt juba kooli- ja tudengipõlves. Kuid mõnes mõttes olen ikkagi jäänud ehtsaks itaallaseks – talvel, tuule ja tuisuga ma rattaga sõitmist ei naudi. Siis sõidan metroo ja bussiga.

Juba ammu ei imesta me enam selle üle, et orkestrimuusikud vahetavad laval n-ö pooli ja asuvad dirigeerima. Möödas on ajad, kus dirigendiks saadi ainult väga klassikalist haridulikku teed pidi käies ja karjäärikadalippe läbides. Oli dirigeerimine teie jaoks salakirg, asi, millest te orkestris trombooni mängides tegelikult unistasite? 

Jah, kuid see polnud salakirg! Kui olin oma muusikutee päris alguses, oli mul juba väike orkester, mida ma ka juhatasin. Teil on õigus osaliselt – veel 80-90ndatel sai dirigendiks ainult väga klassikalist haridusteed läbides, kuid kui minna ajaloos veidi tagasi, siis leiab selliseid näiteid palju, kus üks orkestrimuusik võtab enda kanda ka juhatamise, see oli tavaline ja loomulik. Ka näiteks Toscanini oli tšellomängija. Tänapäeval on  asjad õnneks paindlikud ja  hea muusik – eelkõige peab dirigent olema hea muusik – saab laval n-ö pooli vahetada. Minu arvates pole esmane mitte dirigeerimistehnika, vaid see, et dirigent oleks ise väga hea muusik. Dirigeerimistehnika omandamine on aga väga oluline, sest see on sama nagu viiulimäng – ma küll tean, kuidas Brahmsi viiulikontsert peaks kõlama, kuid ma ei suudaks seda ilma viiulimängutehnikat omamata mängida. Selleks, et orkestrit hästi juhtada, pead omama head dirigeerimistehnikat.

 Mis on kõige olulisem, mida te Jorma Panulalt, oma õpetajalt ja muusikaliselt mentorilt õppisite?      

Panula on õpetaja, kes on eelkõige õpetanud mind olema mina ise ja iseennast aktsepteerima. Minu arvates on see võti, et olla muusiku ja dirigendina siiras ja usutav. Mis puudutab dirigeerimistehnikat, siis on Panula käekiri ja õpetamismetoodika ääretult täpne ja samas väga lihtne ning see on noorele dirigendile parim lähtepunkt. Kuid asi, mida kõik tema õpilased tema juures imetlevad on see, et ta ei vooli meid endasuguseks, vaid laseb meil olla temast ja üksteisest erinevad. Te võite panna ritta kakskümmend tema õpilast ja veenduda, et nad kõik on väga erinevad, neil kõigil on oma käekiri, kuid ometi Panula kool.

Olen intervjueerinud väga paljusid dirigente ja tähele pannud, et oma debüüdist ja dirigenditee algusest rääkides on mitmed n-ö klassikalise dirigenditee läbinud dirigendid, kes pole kunagi orkestris mänginud või kooris laulnud, meenutanud kui paljusid hirme ja ebakindlust tuli neil ületada, et saavutada enesekindlus ja pälvida orkestrite respekt.

See vastab tõele, sest kui oled ise mänginud orkestris, tunned sa orkestri n-ö mehhanismi, orkestri psühholoogiat – see aitab tohutult ja annab dirigendile suure eelise. Teisest küljest on selline poole vahetamine aga psühholoogiliselt raskem – alles olid sa üks omade seast, istusid  oma trombooniga tagareas, ja äkki ühel päeval hakkad kontsermeistrit õpetama, kuidas mängima peaks. Ma tean, mis tunne see on. Kuid me oleme koos laval, et teha parimat muusikat ning kuigi dirigendil on selles oma roll, ei too tema ise kuuldavale ühtegi heli, seda teeb orkester. Seepärast pole vaja arvata, et dirigent on maailma keskpunkt – jah, tema on see, kes on võtnud juhtimise enda kätte, inspireerib muusikuid ja muudab muusika koos nendega elavaks.

Kas te mäletate veel oma päris esimest juhatamist?

Muidugi! Kuid minu enda jaoks on maamärgiks pigem päev, mil seisin dirigendina esmakordselt professionaalse orkestri ees. See oli minu jaoks täiesti uskumatu hetk! Teate, kui oled noor, hakkamist täis ja julge, ei karda sa suurt midagi. Kartma hakkad pigem kolmkümmend aastat hiljem, kui mõtestad oma tööd hoopis teistmoodi. Mida rohkem sa tead, mida rohkem oled kogenud, seda rohkem ja sügavamalt sa asjade üle mõtiskled ja neid mõtestad. Oma esimeste juhatamiste ajal püüdsin juhatada  ja mõjuda väga esteetiliselt, olin väga erutatud ja õnnelik – suur hulk tundeid kees minu sees.

Olete dirigendina kogu aeg töötanud paralleelselt nii laval kui lavaaugus ehk juhatanud ka oopereid. Mis on sellise enesejagamise põhjus? Reeglina tehakse siiski mingi valik,  kuna kõike lihtsalt ei jõua, muusika- ja ooperirepertuaar on ju nii tohutu!

Esimest korda juhatasin professionaalset orkestrit 1994. aastal ja ooperidebüüdi tegin 1996. aastal. Olen seisukohal, et iga muusiku ja ka dirigendi jaoks on väga oluline, et tal oleks kogemus ja kokkupuude võimalikult erinevate muusikaliste valdkondade ja stiilidega. Võin oma kogemustest öelda, et töötamine nii ooperi, operettide, muusikalide kui klassikalise, romantilise, nüüdismuusika, džässi, baroki ja teiste stiilidega on olnud minu jaoks olulise tähtsusega. Töö teatris on väga rikastav, sest kogu protsess on äärmiselt detailirohke. Pika prooviperioodi ajal tuleb töötada nädalaid ühtede ja samade inimestega: solistide, koori ja orkestriga ning kõigile peab jätkuma sinu tähelepanu. Sümfooniaorkestriga on asi palju lihtsam, sest tööprotsess on oluliselt lühem – tavaliselt neli proovi ja kontsert.

Alates 2016. aastast olete Uus-Meremaa Aucklandi Filharmooniaorkestri  muusikadirektor, kuidas te end nii kaugel asuva saareriigi ja koduse Kopenhaageni vahel jagada suudate? 

Te küsisite meie vestlust alustades väga tabavalt: kas olen hommikukohvi juba jõudnud ära juua või alles ärkasin.  Kuna ajavahe Aucklandiga on kaksteist tundi, tuleb mul vahel tõusta väga-väga vara, et suhelda orkestri mänedžmendiga, lugeda ja vastata e-kirjadele.

Kuid see on tegelikult lihtsam, kui kõrvalt vaadates tundub. Viibin Uus-Meremaal mitu korda aastas pikemate perioodide kaupa ja see paindlikult jätkata tööd ka Euroopas asuvate orkestritega. Sellise töörütmi boonus on kindlasti see, et töötades orkestriga koos mitu nädalat, annab see võimaluse minna süvitsi ja fokusseerida olulisele. Euroopa orkestritega töötades on töötsükkel nädal, isegi vähem, ja see mõjutab ka seda, millega me tegeleda jõuame.

Kui lootusrikas te tulevikku vaadates olete? Kui COVIDi pandeemia alguses oldi väga optimistlikud, nauditi süllelangenud puhkust, vaba aega, mis lubas süveneda asjadesse, millele varem aega ei jagunud, siis nüüd ei usu enam keegi, et vanad head ajad tagasi tulevad.

Ma pean ütlema, et olen siiski üsna privilegeeritud seisus, sest minu jaoks ei ole toimunud väga dramaatilisi muutusi, tööd on viimastel aastatel jagunud ja kalendris ettepoole vaadates on see üsna paljulubav. Kuid ma pean samuti tunnistama, et ma ei ole COVIDi osas optimistlik ning see on toonud kaasa palju suuri muudatusi: ma ei saa juhatada täiskoosseisulisi orkestreid, reeglid ei luba müüa täissaale, kontserdid on ära jäänud … Kuid minu jaoks on kõige raskem hoopis see, et ma ei näe maskides mängivate muusikute nägusid. Eelmisel aastal, kui ma Tallinnas ERSOt juhatasin, oli orkester jaotatud lavale hõredalt, mängijad istusid üksteisest kaugel ja kõigil olid maskid ees. Kui sa ei näe mängijate silmi, nende näoilmet, nende kaasaelamist muusikale … See oli minu kui dirigendi jaoks kirjeldamatult raske. Orkester andis oma parima, kuid see oli väga kummaline kogemus.

Eks ajastu märk on ka see, et milleski plaanitus ei saa enam sada protsenti kindel olla – vaid nädal enne Tallinna kontserti tuli leida uus pianist (esialgne solist oli Leonardo Colafelice – R.L.) ja oli olemas oht, et muuta tuleb kavagi. Kas olete Federico Colliga varem koos musitseerinud, ta olevat olnud teie valik?

Jah, ta oli minu valik, kuid me musitseerime koos esimest korda. Ma olen väga õnnelik, et Federico oli saadaval ning et kavas olev Mozarti klaverikontsert oli tema repertuaaris olemas. Aga ma väga loodan, et saame tulevikus Tallinnas üles astuda ka koos Leonardo Colafelicega.

Tulles lähemale kontserdikavale – tutvustage pisut Ottorino Respighi teost „Rooma purskkaevud“ ja „Rooma piiniad“. Milline on Roomas, teie sünnilinnas teie lemmikpurskkaev?

Roomas sündinuna olen ma tõesti väga rõõmus, et saan Eesti publikuni tuua need kaks võluvat heliteost, mis mõlemad jutustavad Rooma sümbolitest.  Ma ei saa üle ega ümber Piazza Navonal asuvast Fontane dei Quattro Fiumist (eesti k nelja jõe purskkaev – R.L.) või Triitonite purskkaevust Piazza Bocca della Veritàl – just selles piirkonnas kasvasin ma üles. See on Rooma üks rohelisemaid piirkondi, kus kasvab ka palju piiniaid – Vahemere-äärsele piirkonnale iseloomulikke kõrgeid kaharaid mände. Astusin lapsena üles Villa Borgheses, mis asub imelise pargi sügavuses. Nii et tõesti – mõlemas teoses kuulen ma oma kodulinna helisid. Samas on need muusikalised postkaardid: väga kauni ja meloodilise muusikaga, suurepäraselt orkestreeritud. Olen juba väga elevil, et neid koos suurepärase orkestri ERSOga, ette kanda.

Ja kuhu peaksime Roomas minema, et näha teie lemmikpaika?

(Naerab) See on väga lihtne! Peate minema varahommikul, päikesetõusu ajal Castel Sant’Angelo sillale, kui Püha Peetruse kiriku kellad helisevad…


Giordano Bellincampi
dirigent

Sündis 1965. aastal Roomas

Lõpetas Taani Kuningliku Muusikaakadeemia trombonistina ja jätkas dirigeerimisõpingutega Jorma Panula dirigeerimisklassis. Alustas oma muusikuteed trombonistina Taani Kuninglikus Orkestris.

Dirigendidebüüdi tegi 1994. aastal Odense sümfooniaorkestriga, 1996. aastal Taani Rahvusooperis

1997 – 2000 Kopenhaageni Athelas Sinfonietta peadirigent

2000 – 2006 Kopenhageni Filharmooniaorkestri muusikaline direktor

2005 – 2013 Taani Rahvusooperi muusikadirektor

2012 – 2017 Duisburgi Filharmoonikute muusikadirektor

2013 – 2018 Kristiansandi Sümfooniaorkestri peadirigent, pärast seda aukülalisdirigent

2016 – k.a Aucklandi Filharmooniaorkestri muusikadirektor

On juhatanud paljusid mainekaid orkestreid kõikjal Euroopas, Põhja-Ameerikas, Aasias ja   Austraalias. ERSO ees astub maestro Bellincampi üles kolmandat korda.


ROOMA PURSKKAEVUD
21. jaanuar 2022 kell 19 Estonia kontserdisaal
Kontserdisari “Romantika”

Franz Schubert  “Avamäng Itaalia stiilis” C-duur
Wolfgang Amadeus Mozart Klaverikontsert nr 24 c-moll
Ottorino Respighi
Sümfooniline poeem “Rooma purskkaevud”
Sümfooniline poeem “Rooma piiniad”

Solist Federico Colli (klaver)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Giordano Bellincampi

Loe intervjuud Postimehe kodulehel.