Aktuaalne

Veebruar helis ja sõnas

"Kuu üks haripunkte oli mulle aga ERSO 18. veebruari kontsert, kus esitati dirigent Gilbert Varga juhatusel Maurice Raveli süit „Minu hane-ema“ ja Modest Mussorgski süit „Pildid näituselt“ ning pianist Dmitri Šiškini soleerimisel tuli ettekandele Camille Saint-Saënsi teine klaverikontsert." Fotol Gilbert Varga (© Felix Broede).

Anita Maasalu, Sirp

4. märts 2022

Veebruari muusikaelule kuu lõpus tagasi vaadates võtan selle kokku kirjanik Thomas Bernhardi sõnadega: „Kunst ühtekokku ei ole ju samuti midagi muud kui ellujäämiskunst, seda tõsiasja ei tohi me tähelepanu alt välja jätta, ühtekokku on see ju ikka ja jälle katse – tehtud koguni mõistust liigutaval viisil –, kuidas selle maailma ja tema vastikustega hakkama saada“.1 Ajalugu on näidanud, et olgu ajad paremad või halvemad, helikunstist võib rõõmu, lootust ja lohutust otsida ning leida igal juhul.

Debüüdid ja rännakud

Juba üksi džässiklubi Philly Joe’s rikkaliku programmiga annaks soovi korral kustutada terve kuu kontserdinälja. Veebruaris võis andunud džässisõber seal lausa neljal õhtul nädalas elava muusikaga oma meeli ülendada. 3. veebruari õhtul õnnestus mul kuulata flöödi­mängija Markus Eermanni kvarteti debüütalbumi „Frascati“ esitluskontserti. Tallinnas ja Amsterdamis õppinud noor artist on oma ansamblis kokku toonud noorema põlvkonna raskekahurväe: pianist Holger Marjamaa ja bassimängija Heikko Remmeli. Trummidel mängib plaadil Eno Kollom, kelle asemel astus kontserdil üles soomlane Aleksi Heinola. Eermann on esikalbumile koondanud nii standardeid kui ka omaloomingut. Kuigi on aimata artisti lemmiklugude mõju ka tema enda loomingule, on „Frascati“ igati soliidne debüüt ning on vaid hea meel tõdeda, et flöödimängu traditsioon on Eesti džässis jätkuvalt esindatud.

Omamoodi tahumata teemandina mõjus ansambli T-40 kontsert 16. veebruaril. Eesti bluusipõllu lihttöölised, nagu nad end ise nimetavad (Raul Ukareda, Ülo Krigul, Argo Toomel ja Reigo Ahven), korraldasid publikule oma sõnul muusikalise safari, aga teisest küljest võinuks seda nimetada ka harjumuspäraselt jutuka Reigo Ahvena muusikaliste vahepaladega püstijalakomöödiaks. Õhtu oligi justkui avalik proov – bluusi juurteni viiv robustne teekond, mida artistid silmanähtavalt nautisid. Veebruarikuu meeldejäävaimaks elamuseks klubis Philly Joe’s võin aga julgelt nimetada Susanna Aleksandra kvarteti kontserti 25. veebruari õhtul, kui laulja ja laulukirjutaja näitas, et on otsekui lavale sündinud. Särava häälega karismaatilise artisti loomingus on nii popi, džässi kui ka maailmamuusika mõjutusi, kuid – mis peamine – neid on ka elust enesest. Samal ajal oli kvarteti instrumentalistidele Joonas Haavistole (klaver), Heikko Remmelile (bass) ning Ville Pynssile (trummid) jäetud ruumi ka improvisatsiooniks ja omaenda ideede väljendamiseks.

Džässiradadel sammudes võis 12. veebruaril leida end ka Estonia kontserdisaalist, sest Eesti Kontsert tuli veebruaris välja uue kontserdisarjaga „Öökontsert“. Verivärske sarja esimeseks esinejaks oli kutsutud Mingo Rajandi kvintett koosseisus Liisi Koikson (vokaal), Joel Remmel (klaver), Marek Talts (kitarr) ja Ahto Abner (löökpillid) ning Mingo Rajandi (kontrabass). Kell kümme õhtul alanud kontserdil oli Estonia kontserdisaal muudetud võimaluste piires hubasemaks ja salonglikumaks ning toodud esinejad kõrgelt lavalt alla, publikuga samale tasandile. Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroni sõnul otsitakse uue formaadiga võimalusi meelitada kontserdisaali uut publikut.2 Tundub, et hilise muusikalise lõõgastusrännaku järele on tõepoolest nõudlust, sest ka ERSO alustas sel hooajal hilisõhtuse sarjaga „Audio­spaa“. Kõnealune õhtu oli eelkõige võimalus lihtsalt olla ja lasta heal muusikal end kaasa viia ning, miks mitte, nagu ka Mingo Rajandi lahkelt lubas, silm veidikeseks looja lasta. Seekord nõudsid küll veel koroonapiirangud, et kontsert lõppeks kell üksteist, kuid tundus, et suur osa publikust oleks hea meelega veetnud Rajandi isikupärase helikeele ja Liisi Koiksoni maheda vokaali seltsis veel teisegi tunnikese.

Virtuoossuse varjundid

Kammermuusika vallas osutus kuu kirkaimaks pärliks 20. veebruaril EMTA kontserdisaalis aset leidnud pianist Maksim Štšura ning viiuldaja Michael Foyle’i kontsert. Juba kümme aastat tegutsenud duo puhul pole tingimata üllatav, et mugavalt tuntakse end nii Beethoveni teoseid kui ka näiteks uudisloomingut esitades. Ent vähe sellest: kõik peale Philip Cashiani spetsiaalselt kõnealusele duole loodud uudisteose „Saltimbanques“ ehk „Akrobaadid“ mängiti peast – ja seda kammermuusika­kontserdil just üleliia sageli ei näe. Nii mõjusid kavas olnud teosed Štšura ning Foyle’i esituses läbinisti viimistletult ning ansamblina otsekui läbihingatult, rääkimata sellest, et mõlemad muusikud näitasid end ka eraldi silmapaistva artistina.

5. veebruaril „Mustonenfestile“ lõppakordi andnud barokkorkestri I Virtuosi Italiani kontsert oli tõeline Vivaldi-maraton. Kontserdi suurt publikumenu tõotas juba asjaolu, et algul Mustpeade majja plaanitud sündmus tõsteti elava piletimüügi tõttu Estonia kontserdisaali. Nagu tõotas kollektiivi nimigi, siis virtuoossusest kontserdil puudust ei tulnud. Peale kavas välja kuulutatud tsükli „Neli aastaaega“ kanti ette veel terve rida tuntud oopusi. Siinkohal on paslik meenutada hiljaaegu kolleegilt kuuldud mõtet: „Vivaldi muusika puhul on igast taktist tunda, et tegu on Vivaldiga.“ Esinejate kirgliku musitseerimise tõttu ei muutunud ligi kaks tundi väldanud kontsert viivukski üksluiseks ning tundus, et sama tundis ka ülejäänud publik, sest tormilise aplausiga nõuti välja veel mitu lisalugugi.

Orkestrimuusikakillud

Siinsete orkestrite kontsertidest väärivad veebruaris äramärkimist mitmed. 11. veebruaril toimus iga-aastane Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri ühisprojekt, kus kavas teise teosena esitatud Felix Mendelssohni esimese klaverikontserdi ettekandel tegi soliidse etteaste mullu IV Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil eripreemia pälvinud Hyewon Chung. Mis aga peamine: niisugune koostöö on noortele muusikutele hea võimalus end potentsiaalsele tulevasele tööandjale nähtavaks teha. Kuu üks haripunkte oli mulle aga ERSO 18. veebruari kontsert, kus esitati dirigent Gilbert Varga juhatusel Maurice Raveli süit „Minu hane-ema“ ja Modest Mussorgski süit „Pildid näituselt“ ning pianist Dmitri Šiškini soleerimisel tuli ettekandele Camille Saint-Saënsi teine klaverikontsert. Nimekatel rahvusvahelistel konkurssidel pärjatud Šiškin võlus suurepärase mängutehnika ja mõtestatud esitusega, nii et kuulasin ligi pool tundi kestvat teost täiesti paigale naelutatult. See­juures olevat esimene terviklik läbimäng koos orkestriga tehtud alles kontserdipäeval, nii et Šiškini, ERSO ning Gilbert Varga sünergia oli kahtlemata imetlust väärt.

Veebruarile panid punkti veel kaks orkestrit. 26. veebruaril esines Estonia kontserdisaalis Eesti Sinfonietta ning päev hiljem Tallinna Jaani kirikus Tallinna Kammerorkester ühes Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. TKO ning EFK „Autoritund“ oli seekord pühendatud Arvo Pärdile ning kavas olid helilooja pühadest tekstidest ja pühakutest inspireeritud teosed. Pärdi teosed ei puudunud ka Sinfonietta kavast: kontserti alustati Pärdi viiulikontserdiga „Fratres“ Rūta Lipinaitytė soleerimisel ning pühendati see ukraina rahvale. Toreda raamistuse andsid kontserdile Joseph Haydni esimene ning 104. sümfoonia – ligi 40aastase vahega kirjutatud teosed sümfoonia isaks nimetatud helilooja sulest. Kontserdi üllataja oli minu meelest aga soome helilooja Lotta Wennäkoski teos „Hava“, mis kanti Eestis ette esimest korda. Teosest kumab läbi helilooja tundlik tämbritaju: iga instrument omandab faktuuris olulise rolli ning nõnda on justkui kiht kihi haaval üles ehitatud värvikas muusikaline kangas. Ka noor dirigent Emilia Hoving mõjus orkestri ees erakordselt emotsionaalse ja väljendusjõulisena, otsekui tõmmates orkestrante muusikaga kaasa.

Muusikakuu lõpetanud Arvo Pärdi „Autoritund“ oli ühtlasi üks veebruari menukamaid kontserte, nii et kümme minutit enne kella viit lookles Jaani kiriku ees järjekord üle Vabaduse väljaku. Nii Eesti Filharmoonia Kammerkoor kui ka Tallinna Kammerorkester on Pärdi muusikaga pidevalt nii tihedalt seotud olnud, et nende etteaste kõrgele kvaliteedile võib igal ajal kindel olla. Nõnda ka sel pühapäeval. Viiuldaja Gidon Kremer on Pärdi muusikat iseloomustades öelnud, et „see on kogu meid ümbritsevat müra arvestades otsekui lunastus“.3 Niisiis usun, et kõnealune kontsert läks ärevate aegade foonil mingil moel hinge igaühele publiku hulgas. Ning Pärt on tõepoolest justkui elav legend, sest niipea kui helilooja kontserdi lõpul lava ette läks, tõusis kirikutäis rahvast üksmeeles püsti, et avaldada maestrole austust ja tänu.


1 Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2013, lk 154.

2 Mingo Rajandi Quintet avab uudse Eesti Kontserdi öökontsertide sarja. Eesti Kontsert 9. II 2022. https://concert.ee/mingo-rajandi-quintet-avab-uudse-eesti-kontserdi-ookontsertide-sarja/

3 Arthur Lubow, Kõla spirituaalsus. – The New York Times Magazine 15. X 2010. Arvo Pärdi keskus. https://www.arvopart.ee/arvo-part/artikkel/kola-spirituaalsus/

Loe artiklit Sirbi kodulehel.