Määratlemata

Viiulistaar Daniel Hope: enne kui asjad paremaks saavad minna, lähevad need veel palju hullemaks

Daniel Hope. Foto: Daniel Waldhecker

Janar Ala, Postimees

30. mai 2022

  • Briti viiuldaja mängib Odessa Classicsi avakontserdil Benjamin Britteni viiulikontserti.
  • Daniel Hope usub muusika kasutamisse, et kommunikeerida, luua sidet.
  • Yehudi Menuhini roll Daniel Hope’i elus ja loomingus on tohutu.

Daniel Hope on viiuldaja. Seda vast kõigepealt.

Tema kohta on öeldud ka kirglik kaasaegse muusika eestkõneleja. Ta on teinud koostööd Sofia Gubaidulina, Max Richteri, Krzysztof Penderecki ja teistega. Ühtlasi on ta keegi, kes proovib tekitada klassikalise muusika suhtlust mitteklassikalisega. Tema 2017. aastal ilmunud Vivaldi-plaadil «For Seasons» sai «Nelja aastaaja» kõrval interpreteeritud kasvõi Aphex Twini.

Samuti on teda nimetatud muusikaliseks aktivistiks. Holokausti teema on ta loomingust ja tegevusest tugevasti läbi käinud. Hope juhib tele- ja raadiosaateid, kirjutab raamatuid, Wall Street Journali regulaarne kaasautor on ka. Elab Berliinis, juhul kui tuntud ja nõutud muusiku jet-set-elus sellist asja üldse nii lihtsalt saab öelda.

Hope on sündinud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kuna tema kirjanikust isa oli seal ka apartheidivastane aktivist, tuli riigist peagi lahkuda. Euroopasse jõudes juhtus nii, et Hope’i ema asus tööle maailmakuulsa viiuldaja Yehudi Menuhini assistendina. Nüüd oli väikesel Daniel Hope’il käepärast erakordne miljöö. Edasist võib juba ilmselt kirjeldada kui ajalugu.

Hope on praegu nii Zürichi Kammerorkestri kui ka San Francisco New Century Chamber Orchestra kunstiline juht. 2020. aastast ka Bonni Beethoven-Hausi president.

Odessa Classicsi avaõhtul esitatakse Silvestrovi, Pärti, Brittenit ja Mozartit. Teie soleerimisel tuleb ettekandmisele Benjamin Britteni viiulikontsert. Miks just see teos?

Mul paluti valida selle kontserdi tarbeks üks viiulikontsert. Otsustasin tumeda ja mõtisklevalt imelise Benjamin Britteni viiulikontserdi kasuks. Ta komponeeris selle 1939. aastal Teise maailmasõja eelõhtul, aga samuti lähtub see Hispaania kodusõja vägivallast ja selle tagajärgedest. Teos on võimas, aga ka kuidagi ajakohane. Arvestades asjaolu, et tegu on mu Eesti debüüdiga, tahtsin mängida midagi, mis on mulle väga südamelähedane.

Odessa Classics toimub sõja tõttu seekord Tallinnas. Mida see sõda teile, aga teie arvates ka maailmale tähendab?

See on tohutu katastroof. Olen alati mõelnud, et sõda on inimlike väärtuste täielik kokkukukkumine. Sellise asja juhtumine 2022. aastal keset Euroopat on šokeeriv ja väga-väga ohtlik.

Mida te arvate natsionalismist?

Olen selles osas George Orwelliga nõus: natsionalism on enesepettusega rikastatud võimuiha.

Kui optimistlik või pessimistlik te olete?

Ma usun, et enne kui asjad paremaks saavad minna, lähevad need veel palju hullemaks.

Teid on nimetatud ka muusikaliseks aktivistiks. Mõni leiab, et kunstnik on midagi autonoomset ja tal ei ole ühiskonna ees mingisuguseid kohustusi. Millisena teie kunstniku kohustusi ühiskonna ees näete?

Iga kunstnik on isesugune ja ma ei usu, et siin saab olla mingit ühte reeglit. Minu tagasihoidlikul hinnangul on muusikal tohutult võimu ja mõju, nii kunstiliselt kui ka sotsiaalselt. Ma usun selle kasutamisse, et kommunikeerida, luua sidet.

Üks või kaks Yehudi Menuhiniga seotud küsimust küsitakse teie intervjuudes ka. Kui jälle küsimus tuleb, kas olete vahel sisimas endamisi mõelnud ka, et miks iga kord?

Ei. Kui poleks Yehudi Menuhini ääretut lahkust ja inspiratsiooni, siis me siin üldse ei räägikski.

Olete maininud, et Menuhin oli küll klassikaline muusik, aga ta oli ka muule avatud. Teid iseloomustab samuti avatus. Kas on midagi sellist ka, millele te ei tahaks avatud olla?

Mind huvitab väga, mida mujal tehakse, ükskõik kust see tuleb. Olen loomuomaselt uudishimulik. Mis ei tähenda muidugi, et mulle meeldiks, ma saaks aru või oleks avatud kõikidele stiilidele. Mul on teatavad raskused mõne heavy metal’i või house’i vormiga, rääkimata saksa šlaagrist.

Teie viimane plaat kannab pealkirja «America» ja esitate seal peamiselt Gershwini ja Coplandi loomingut. Olete kunagi öelnud, et tunnete ära, kui pala on pärit USAst. Mis on selles nii spetsiifilist?

USA muusika sümboliseerib USA elu, mida iseloomustavad paindlikkus, kohanemisvõime ja teadlikult – ning pidevalt – luua ja taasluua. Seda on ameeriklased teinud. Mulle tundub, et nende muusikal on samasugune energia ja sellepärast ongi see maailma nii palju mõjutanud, ehkki selle ajalugu pole paljude teistega võrreldes nii pikk.

Te olete väga tegus inimene, jõuate palju. Kas tunnete vahel ka tüdimust?

Mitte kunagi.

Vivaldi «Neli aastaaega» tundub olevat teile oluline. Olete seda korduvalt interpreteerinud, plaadistanud, ka käsitlenud seda rekonstruktsiooni või remix’i postmodernse objektina. Kuidas te ise selle olulisust enda jaoks kirjeldaksite?

Esimest korda kuulsin seda väikese lapsena Yehudi Menuhini festivalil Šveitsis. Barokkmuusika [esitamine] oli seal regulaarne ja Menuhin kutsus sinna ennast saatma Zürichi kammerorkestri. Ühel päeval kuulsin, et lavalt kostaks nagu linnuhääli. See oli «La Primavera» avasoolo.

Sel oli kuidagi nii elektrifitseeriv efekt, et kutsun seda senini oma «Vivaldi kevadeks». Kuidas on võimalik esile kutsuda nii ere, aga samas nii naturaalne heli, ja seda ainult viiuliga? Mõni aasta hiljem mängisime «Nelja aastaaega» koos Menuhiniga ja siis oli sellest saanud juba mu «Vivaldi suvi». Juhtus nii, et viimased ühised aastaajad mängisime 90ndate lõpus Kaplinnas natuke enne Menuhini surma.

Täius on ka üks oluline asi, millest ei saa üle ega ümber. Milline on teie kui viiuldaja suhe täiusega?

Ükspäev juhtusin suurepärase Salvador Dalí tsitaadi peale: ära kunagi karda täiuslikkust, sest sa niikuinii ei saavuta seda. Arvan, et selles midagi on.

Milline on teie viimane suurim mitteklassikalise muusika elamus?

Iggy Popi «The Passenger​». Neli akordi ja rohkem polegi midagi öelda. Kui, siis ainult «la la la la la la».


ODESSA CLASSICS TALLINN. AVAKONTSERT

31. mai 2022 kell 19 — Estonia kontserdisaal

Arvo Pärt
“Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”    ~6’

Benjamin Britten
Viiulikontsert    ~32’

Wolfgang Amadeus Mozart
Klaverikontsert nr 20 d-moll, KV 466   ~32’

Valentin Silvestrov
Sümfoonia nr 7    ~20’

DANIEL HOPE viiul
ALEXEY BOTVINOV klaver
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent OLARI ELTS


Loe intervjuud Daniel Hope’iga Postimehe kodulehel.